04:36 15. Juuli 2020
Kuula otse
  • USD1.1375
  • RUB80.8370
Analüütika
lühendatud link
62 0 0

Trumpi isikliku advokaadi reeturlikkus, kui ta sõna otseses mõttes sigaduslikult oma kauaaegse kliendi ära andis, on taas tõstatanud küsimuse USA presidendi võimalikust tagandamisest.

Ivan Danilov, RIA Novosti

Iva on selles, et Michael Cohen tunnistas üles, et ta maksis Donald Trumpi esindajana raha ühele tuntud pornofilmide näitlejannale (Stormy Daniels) ja ühele endisele Playboy modellile (Caren McDougal) selle eest, et nad 2016. aasta valimiskampaania ajal ei kõneleks oma armusuhetest Trumpiga.

Terve mõistus ütleb, et õigupoolest ei tuleks kohut mõista Coheni ja seda enam Trumpi üle, vaid pigem kahe kahanenud sotsiaalse vastutustundega daami üle, kes antud juhul esinesid tüüpiliste poliitiliste väljapressijate rollis. Aga poliitiline otstarbekus nõuab USA prokuröridelt hoopis teistsugust tõlgendust toimunust, sest seisab ju nende ees ülesanne tõestada, et praegune president ei sooritanud veel presidendikandidaadiks olles mingisugust üleastumist, mida peaks karistatama tema ametist tagandamisega.

Ameerika Ühendriigid ei ole sedavõrd puritaanne riik, et 150 000 dollarit, mis Trumpi poolt pornonäitlejale ja Playboy modellile vaikimise eest maksti, oleks piisavaks aluseks presidendi ametist tagandamisele, seda vähemasti tavavalija vaatevinklist. Seetõttu soovitatakse valijal uskuda sündmuste teistsugust tõlgendust: Trumpi süüdistatakse selles, et oma vaikimistasu maksmisega mõjutas ta valimiste tulemusi, mis olnuksid hoopis teistsugused, kui tema "eraeluskandaal" oleks USA teabeväljal valimiskampaania haripunktis lahvatanud.

Nagu teatab Fox News, on "Coheni ülestunnistus toetanud tagasiastumise ümber keerlevat meeltesegadust." CNN teatab võidukalt: "Kriminaalsüüdistus ei ole Trumpi jaoks probleemiks. Küll aga võib umbusaldusavaldus probleemiks kujuneda." Kui vaadata Demokraatliku Partei juhtide väljaütlemisi, siis taanduvad kõik nendevahelised erimeelsused küsimusele: kas kuulutada umbusaldamine välja kohe nüüdsama või oodata ära, kuni demokraadid saavad novembris Kongressis enamuse (presidendi tagandamiseks on tarvis kahe kolmandiku häälteenamust).

Väga tugeva tahtmise korral võib proovida Trumpi ennast süüdi mõista isikliku valimiskampaania reeglite rikkumises ja kuidagiviisi üritada just selle rikkumise eest tagasikutsumiseni välja jõuda. 2000. aastate algusest peale on USA justiitsministeeriumi ametlikuks seisukohaks, et ametisolevat presidenti ei saa kriminaalasjades süüdi mõista, kuid vastavaid seadusandlikke ega põhiseaduslikke piiranguid olemas ei ole.

Vormiliselt annab ametisolevale presidendile tõepoolest valimiskampaania rahastamise reeglite rikkumise "kaela määrida": nagu kerge taibata, ei olnud raha, mis Trumpi salanaistele vaikimise eest maksti, tema valimisstaabi ametlikus raamatupidamises kirja pandud ja vaevalt küll valimiste raamatupidamislik arvepidamine võimaldabki presidendikandidaadi valimiskampaania kuluartiklina ametlikult arvele võtta "väljamakseid pornostaaridele".

Ning sellest on kahju: USA poliitikute käitumist arvestades võiks see olla väga kasulik uuendus. Sel juhul tekib, tõsi küll, vägagi ebamugav olukord – reeglitest üleastumine 150 000 (või isegi 300 000) dollari ulatuses on köömes võrreldes nende rikkumistega, millega omal ajal sai hakkama Obama valimisstaap, kes "tabati teolt" rikkumistega kahe miljoni dollari võrra, kuid tookord said kõik asjaosalised vaid trahvi. Seega tuleb USA prokuröridel Trumpile ilmselt kaela määrida seadusevastane valimistulemuste mõjutamine "ühiskondlikult olulise teabe kandjatele altkäemaksu andmisega," mis paistab naeruväärne, kuid võib ometi väga ja vägagi kaugele välja jõuda.

Ent katse Trumpi ametist lahkuma sundida ettekäändel, et ta on valimiskampaania kulgu mõjutanud, põrkub kokku mitmete väga tõsiste muredega. Neist esimene ja kõige silmanähtavam on seotud sellega, et USA poliitika on unikaalne süsteem, mis ei toimi sugugi kirjapandud reeglite ja seaduste najal, vaid kirjutamata seaduste ja meelelahutusäri reeglite kohaselt. Ning üks olulisemaid meelelahutusäri reegleid kõlab nii: publikut võib ja tulebki petta, aga teda ei tohi kunagi pettumisega kurvastada.

Kui vaadata Sotsiaalvõrgustike reageeringuid vaadates on juba praegu näha, et nii mõnesidki ameeriklasi on tabanud pettumus: neile on kahe aasta jooksul lubatud näidata tõelist spioonipõnevikku Trumpiga peamise kurikaela rollis, kes on end "maha müünud neile kohutavatele venelastele, kes tahavad ameeriklaste demokraatia põrmu paisata." Nüüd aga tuleb välja hoopis teistsugune film, kus Trump kipub vaat et vodevillitegelaseks ning ameeriklaste demokraatia kaitsjate rollis esinevad söakad patutööstuse töötajannad. Publik hakkab kahtlustama, et talle müüdi pilet valele filmile. "Aga kuskohas on kogu selles loos väljalubatud venelased?" kõlab põhiline ühiskondlik küsimus tagasiastumist puudutavate uudiste puhul.

Enamgi veel. Vaatamata sellele, et tühja sellest, kes seda tunnistab, leiab märkimisväärne osa publikust, et Trump talitas õigesti. Rääkimata juba sellest, et paljud kadestavad teda siiralt ega mõista, mispärast peab president oma sügavalt isikliku elu eest poliitilises plaanis lõivu maksma.

Teiseks mureks on USA Senat, kus presidendi tagandamise pooldajatel tuleb samuti, nagu Kongressis, koguda 2/3 häältest. Väljavaated, et novembrikuiste vahevalimiste järel saavad demokraadid Senatis hädavajaliku enamuse, on üsna nullilähedased ning väljavaated selleks, et neil õnnestub piisav hulk vabariiklastest senaatoreid enda poole meelitada, ei paista samuti eriti veenvad.

Lisaks hääletamismuredele on ka mure Trumpi enda osalusega tagasiastumisküsimuste aruteludes. Tagandamise protseduur ise on Senatis korraldatud kohtuprotsessi mudeli järgi ja presidendil on võimalus ennast kaitsta, mis võimaldab tal seda mängumaad hõlpsasti kasutada, et pöörata protsess enese üle ajakirjanduslikust ja poliitilisest vaatevinklist protsessiks oma süüdistajate üle. Seejuures avaneb tal võimalus kasutada olukorda sellekski, et heita avalikkuse väljakupoolele kõige mürgisemat komprat oma poliitiliste oponentide kohta, ning Hilary Clintonilgi on terve hunnik luukeresid kapis.

Kõige olulisem probleem on tagandamiskatse puhul seotud sellega, et Wall Streeti ärihaid on tõenäoliselt selle vastu, nende seisukoht aga on igasugustes USA poliitilistes lahingutes väga tõsiseks argumendiks.

Oma viimatises intervjuus väitis Trump otsesõnu, et katse tagandamine läbi suruda viib USA majanduse ja aktsiaturgude krahhini ja "kõik jäävad väga vaesteks." Enamgi veel, rahandustegelased räägivad erialaväljaannetele lahtise tekstiga, et Trumpi ei tohi võrrelda Nixoniga, kes õnnestus tagandamisähvardusega ametist lahkuma sundida. Nad osutavad sellele, et Nixoni tagandamiskatse eel oli turg languses, Trumpi ajal aga aktsiaturg kasvab – ja mitte ainult ei kasva, vaid lausa demonstratiivselt ignoreerib ka igasuguseid skandaalseid poliitilisi uudiseid. Finantsettevõtte Raymond James analüütik Andrew Adams teatas CNBC-ile, et ta "muutub murelikuks ainult sel juhul, kui turg annab põhjust muretsemiseks."

Kahjuks ei tähenda kõik ülaltoodu veel seda, et Trumpi poliitilised oponendid kuu-paari pärast taas Venemaa-poolse valimistesse sekkumise teemat päevakorrale ei tõsta. Presidendi avalikkuse toetusest ilmajätmise aspektist on "Vene vandenõu" ka tema tagasiastumise saavutamiseks märksa perspektiivikam. Õige varsti vahetavad "hirmsad vene häkkerid" taas ameeriklaste poliitilisel teabeväljal Playboy modellid välja.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Michael Cohen, Donald Trump, USA

Peamised teemad