23:50 09. Detsember 2019
Kuula otse
  • USD1.1075
  • RUB70.5731
Skripalide prequel

Skripalide prequel: Ühendkuningriigis uuritakse "suurt võltsingut"

© REUTERS / TOBY MELVILLE
Analüütika
lühendatud link
9021

"Zinovjevi kiri: vandenõu, mis kunagi ei sure" on õppetund neile, kes osalevad tänapäeva vene-vastases hüsteerias. Ei erine ju praeguse Skripali skandaali tehnoloogia millegi poolest 1924. aasta sündmustest.

Vladimir Kornilov, RIA Novosti kolumnist

Kuulsa Briti arhivaari ja ajaloolase Gill Bennetti raamatu "Zinovjevi kiri: vandenõu, mis kunagi ei sure" ("The Zinoviev Letter: The Conspiracy That Never Dies") avaldamine kujunes Läänes märkimisväärseks sündmuseks. Peaaegu kõik soliidsed väljaanded reageerisid sellele arvustusega. See on ka arusaadav: esiteks on Bennett ülemaailmselt tuntud ekspert, kes uuris Suurbritannia ajaloo üht kõige tuntumat skandaali; teiseks on praeguste Venemaa-vastaste sanktsioonide ja "libauudiste" müra juures 1920. aastate sündmuse meeldetuletus enam kui asjakohane.

Oktoobris 1924 kirjutatud nn Zinovjevi kiri (ehk "punane kiri", nagu Briti press seda tol ajal nimetas) raputas tõepoolest Briti ühiskonna alustalasid ja mõjutas otseselt parlamendivalimiste tulemusi, mis tõi võimule esimese leiboristide valitsuse. Kiri kujutas endast Kominterni juhi Grigori Zinovjevi, šoti kommunisti Arthur McManuse ja Soome töölisliikumise liidri Otto Kuusineni juhist Briti kommunistidele. Selles räägiti vajadusest "virgutada inertne Briti proletariaadi mass tegudele", korraldada Inglismaal sabotaaži ja alustada ettevalmistusi "Punaarmee" loomiseks, eesmärgiga käivitada "klassivõitlus" nii Suurbritannias, kui ka tema kolooniates. Ja kõike seda Ramsey MacDonaldi leiboristliku valitsuse "välispoliitika paljastamiseks" ning Moskva ja Londoni poolt juba allkirjastatud kaubanduslepingute ratifitseerimisele sundimiseks.

Kiri oli NSV Liidu huvide seisukohalt täiesti mõttetu. Kiri on dateeritud 15. septembriga 1924 — selleks ajaks olid leiboristid parlamendis juba umbusalduse saanud ja ennetähtaegsed parlamendivalimised olid määratud 29. oktoobrile, kusjuures MacDonaldi partei oleks võinud need uuesti võita, mis Briti eliiti vägagi hirmutas.

Praegu oleme me leiboristide võimulolemisega juba harjunud, kuid 1924. aastal šokeeris nende võit sealset eliiti hingepõhjani ja see võeti vastu umbes samasuguse õudusega nagu Donald Trumpi võit USAs 2016. aastal. MacDonaldi valitsuse esimene lühike valitsemisaeg võeti konservatiivses ajakirjanduses vastu nõukogudevastase hüsteeriaga ja pidevate süüdistustega, et leiboristid on Moskva teenistuses. McDonald seadis sisse diplomaatilised suhted NSV Liiduga ja allkirjastas mõlemale riigile kasulikud kaubanduslepingud, lootuses üle lüüa seadmete tarnelepingud Saksamaalt. Sellistes tingimustes olid Moskva ja Komintern kõige vähem huvitatud McDonaldi ja tema valitsuse kukutamisest, kuid me teame tänapäeva kogemustest, et kui läänes õhutatakse Venemaa-vastast hüsteeriat, siis taanduvad kõik mõistlikud argumendid.

"Zinovjevi kiri", mis oli täielik võltsing, saabus Londonisse välisministeeriumi salateenistuse (Secret Intelligence Service ehk SIS, tänapäeval tuntud kui MI6) Riia filiaalist kinnitusega, et dokumendi autentsus on "väljaspool kahtlust" ("highly likely" varasem vorm). Loomulikult ei kiirustanud valitsus seda kirja enne valimisi avalikustama.

25. oktoobril, kõigest neli päeva enne hääletust, avaldas parempoolne konservatiivne ajaleht The Daily Mail võltsingu kõmulise pealkirjaga "Sotsialistidest peremeeste kodusõjavandenõu" ja mitte vähem efektse sisujuhatusega "Moskva jagab meie punastele korraldusi". "Eile avastati suur vandenõu. Halvata sõjavägi ja laevastik, Mr McDonald krediteerib meie rahaga Venemaad!"

Leiboristide valitsuse saatus oli sellega otsustatud. Nii lühikese ajaga enne valimisi polnud olukorda enam võimalik parandada. Juba 1. novembril hooples The Daily Maili omanik Lord Rothermer (ajaleht kuulub siiamaani tema järeltulijatele), et kirja avaldamine läks leiboristidele maksma umbes 100 parlamendikohta. Konservatiivid saavutasid puhta võidu ja esimese sammuna katkestati kõik NSV Liiduga sõlmitud lepingud ja peagi ka diplomaatilised suhted. Sellest ajast alates uuendab peaaegu iga leiboristide valitsus "Zinovjevi kirja" ja The Daily Maili allika päritolu uurimist ning konservatiivid, saades võimule, lõpetavad selle vaikselt.

Gill Bennett oli välisministeeriumi arhiivi juhtiv kaastöötaja 1990ndate aastate lõpul, kui võimule tulid leiboristid eesotsas Tony Blairiga. Siis tõigi ta päevavalgele palju senimaani salastatud dokumente ja töötas isegi Moskva arhiivides, selle skandaali materjale uurides. Seetõttu ongi tema dokumentidel põhinev raamat nii väärtuslik. Bennetti järeldused kinnitavad, et Moskva on alati "Zinovjevi kirja" autentsust eitades tõtt rääkinud ja London oma eriteenistuste võltsingut uskudes valetanud. Varem salastatud dokumentidest nähtub, et SIS esitas välisministeeriumile "kirja" päritolu kohta valeandmeid.

Bennetti järelduste kohaselt oli venekeelne "originaal" kirjutatud Kominterni märkmiku lehele tõenäoliselt tagantjärele, kui oli juba puhkenud skandaal selle inglisekeelse "tõlke" ümber, kuigi SIS juhtkond kinnitas, et "originaal" on olemas. Pole kahtlust, et lekke ajalehele korraldasid konservatiividele lähedalseisvad luureteenistused ja välisministeeriumi ametnikud eesmärgiga diskrediteerida leiboristide valitsust ja mõjutada valimiste tulemusi.

Bennettil jäävad kahtlused vaid selles, kes täpselt sooritas võltsingu tehnilise poole. Ta tõendab üsna veenvalt, et selle taga oli valgete emigrantide võrgustik, mida juhtis Denikini valgekaartliku armee vastuluureohvitser Vladimir Orlov. Ta kasutas alati pehmelt öeldes vaieldavaid töömeetodeid. 1920ndatel aastatel oli ta palgaline SIS agent ja tegi tihedat koostööd kuulsa Sidney Reillyga — Odessas sündinud Briti sabotaaži- ja spionaaživõrgustiku juhiga NSV Liidus.

1970. aastal avaldas Harvardi raamatukogu bülletään kuus fotonegatiivi "Zinovjevi kirja" käsitsi kirjutatud mustandist, milles eksperdid tuvastasid Reilly käekirja. Ja see peaks lõpuks selgitama, kes vandenõu korraldas. Selle ahel koosneb algusest lõpuni Briti eriteenistuste esindajatest, välisministeeriumi ametnikest ja Briti konservatiivsetest poliitikutest.

Loogiliselt võttes on see näitlik õppetund neile, kes osalevad tänapäeva vene-vastases hüsteerias. Ei erine ju praeguse Skripali skandaali tehnoloogia millegi poolest 1924. aasta sündmustest. Seda olulisem on uurida möödunud sajandi võltsingute paljastamisi, et paari aastakümne pärast taas mitte uurida, kuidas Briti salateenistused fabritseerisid "Skripalide asja".

Seda paradoksaalsem on, kuidas lääne väljaannetes Bennetti raamatu ilmumist kajastatakse. Näiteks neoliberaalne The Economist avaldas ülevaate pealkirjaga "Moskva käsi. Venemaa sekkumine valimistesse on prequel" (prequel — raamat, film jne, mille sündmustik toimub enne varem loodud teose sündmustikku ja enne nende sisemist kronoloogiat – toim.). Kuigi uurimine tõendas Zinovjevi kirja puhul "Moskva käe" ja sekkumise puudumist, esitatakse seda vastupidi "Skripalide juhtumi prequellina". Sellist häbematust ei suuda me Lääne partneritelt kunagi ära õppida. "Sarnasus (tolleaegse ja praeguste skandaalide vahel — toim.) on piiratud," kirjutab seesama The Economist, "Zinovjevi kiri" oli võltsing, samal ajal kui praegune Venemaa sekkumine Ameerika valimistesse on üldtuntud" (1924. aastal oli "üldtuntud" ka eriteenistuste võltsingu autentsus). Ja konservatiivne The Times oletab raamatu valguses hoopiski: "Zinovjevi kiri" võiski olla võltsing, kuid "punane oht" oli tõeline". Autori arvates rõhutaski "kiri" vaid seda ohtu. Üldiselt on "tõde" see, "mida praegusel hetkel vaja on".

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
NSVL, Zinovjev, Skripal, Ühendkuningriik

Peamised teemad