03:53 16. Detsember 2019
Kuula otse
  • USD1.1174
  • RUB69.9930
Venemaa president Vladimir Putin

Kas Putin unistab Euroopa Liidu lammutamisest?

© Sputnik / Sergey Guneev
Analüütika
lühendatud link
8720

Kommenteerides Ameerika kolumnisti James Kirchicki raamatut, kus too põhjendab, miks ja kuidas Putin tahab lagundada Euroopa Liitu ja kogu läänemaailma, väljendab autor oma mittenõustumist Kirchikiga. Muuhulgas püstitatakse küsimus: milleks peaks Putin tahtma EL lagunemist, kui see on kahjulik Venemaale?

D. Marjanović, Advance portaal Inosmi vahendusel

Veidi üle aasta tagasi tegi Ameerika reporter ja kolumnist James Kirchick, raamatu "Euroopa lõpp: diktaatorid, demagoogid ja saabuv pime ajastu" ("The End of Europe: Dictators, Demagogues, and the Coming Dark Age") autor ära suure töö ja avaldas väljaandes "Politico" ulatusliku materjali põhjendamaks, miks ja kuidas Venemaa president Vladimir Putin tahab Euroopa Liitu ja kogu läänemaailma lammutada.

Tema artikkel on pikk loetule punktidest, milles autori püüdis põhjendada teooriat, et iga poliitilise jõu taga, mis ei toeta konkreetset liberaalset demokraatiat, seisab kõikvõimsa niiditõmbajana loomulikult Venemaa president. Kirchik väidab, et Kreml on valmis tegema koostööd ükskõik millise poliitilise fraktsiooniga, mis sobitub tema mastaapsesse "revisionistlike eesmärkide" projekti.

Millised on Venemaa poliitika lõppeesmärgid? Murda Lääs, alustades Euroopa Liidu lammutamisest. Milleks? Et laiendada Venemaa mõju riikidele, kus vene, täpsemalt Nõukogude Liidu, mõju oli väga tugev või valdav. Ideoloogia mõttes on tegemist ristisõjaga liberaalse demokraatia vastu, mille peaks USA reporteri sõnul tõenäoliselt asendama mitte-liberaalne demokraatia. Juba selles etapis satuvad mõned asjad vastuollu.

Kui Venemaa eesmärk on võidelda liberaalse demokraatiaga, siis oleks venelased pidanud arendama sõbralikke suhteid ainult selle idee vastastega, kas pole? See oleks mõistlik. Kuid kui vaadata Venemaa poliitikat, jääb hoopis vastupidine mulje. Venemaa ei vali kontakte, kohtumisi ega partnereid, vaid teatab endast ise, kus selleks vähegi võimalust on ja tänapäeval on tal neid võimalusi üsna vähe.

Kui näiteks Saksamaa kantsler Angela Merkel, kes ei ole liberaalse demokraatia vastane, tahab veidigi toetada Venemaa äriprojekte, näiteks projekti Nord Stream — 2, siis leitakse tema jaoks väga kiiresti aega kohtumiseks Moskvas, Sotšis või kus iganes. Putin sõidab kohe Berliini aastaid sellel ametikohal oleva kantsleriga konkreetsetel teemadel rääkima, selle asemel, et minna "Alternatiiv Saksamaale" peakorterisse või veel kuhugi mujale. Muide, mis puutub Saksamaa parempoolset parteid "Alternatiiv Saksamaale", mis üha populaarsemaks muutub, siis väidetakse, et ka selle "taga seisab Venemaa".

Sellised avaldused ei ole üllatavad. Mitte sellepärast, et nad oleksid õiged (see ei ole nii), vaid sellepärast, et tänapäeva Euroopas ei saa eksisteerida liikumist, parteid ega muud poliitilist ühendus, mis tegutseks vastuolus kehtestatud reeglitega ilma, et seda ei kuulutataks Venemaa projektiks. "Alternatiiv Saksamaale" ei ole selles osas erand. Saksa riiklik uudisteagentuur Deutsche Welle teatas selle aasta mais, et 2017. aastal külastasid "Alternatiiv Saksamaale" liikmed Venemaa raha eest Venemaad ja osalesid salapärasel heategevuslikul õhtusöögil.

Illustreeriv foto
© Sputnik / Алексей Витвицкий

"Alternatiiv Saksamaale" endine liider Frauke Petry, tema abikaasa Marcus Pretzel ja veel üks "Alternatiiv Saksamaale" esindaja Julian Flack toodi Venemaale eralennukiga. Norbert Rottgen Saksamaa Kristlike Demokraatide Liidust nõudis selgitusi, tuginedes sellele, et reis läks maksma umbes 25 tuhat eurot. Pretzell vastas, et reis oli mitteametlik. Kes selle kinni maksid, pole avalikustatud, kuid Saksamaa meedia väidab, et see lugu tõestab veenvalt, et liikumise "Alternatiiv Saksamaale" taga seisab Venemaa.

Kes ja mis eesmärgil need kolm inimest Venemaale kutsuti, pole teada, kuid selleks võis olla igaüks, kes nende vaateid toetab. Isegi kui reisile kulus tõesti 25 tuhat eurot (mis pole kindel), siis vaevalt see raha olukorda Saksamaal muuta võib. Igal juhul räägime me tühistest "stiimulitest", kui võrrelda neid näiteks nende miljonite ja miljonite dollaritega, mida Ameerika organisatsioonid ja mõttekojad kulutavad aastas mõttekaaslaste reisidele, peoõhtutele ja poliitilistele üritustele. Hoolimata sellest, reageeris Saksamaa Roheliste partei esindaja Omid Nouripour järjekordsele paljastusele nii: "Esimest korda on avalikustatud seos Venemaa ja "Alternatiiv Saksamaale" vahel, mida me kogu aeg kahtlustasime. See on fataalne ja šokeeriv. "Alternatiiv Saksamaale" on Putini tööriist Saksa parlamendis."

Kas Venemaal on "Alternatiiv Saksamaale" toetajaid? Kahtlemata, kuid ilmselt võib neid veelgi rohkem olla Prantsusmaal, Itaalias või Rootsis. Eriti absurdne on väita, et Venemaal õnnestus "luua" "Alternatiiv Saksamaale" vaatamata tõsiasjale, et Saksamaa on rohkem kui teised riigid täis pikitud Ameerika spioone, samuti, et nad on lihtsalt "ei märganud" nende kolme reisi Venemaale. Kui oleks olnud tõendeid Venemaa osaluse kohta, siis oleks neid juba kõikidest käistest välja valatud. Miks? Sest see oleks paratamatu.

Kui kõik see, et Venemaa tegelikult koordineerib kogu Lääne opositsiooni, oleks tõsi, oleks meil tegemist enneolematu operatsiooniga ja seda saladuses hoida poleks lihtsalt õnnestunud. Loogiliselt võttes oleks suhtlemine "Alternatiiviga Saksamaale" vägagi kahtlase väärtusega. Kuid mis on pistmist Nuripouril loogika ja mõistusega, kui ta on kindel, et kõige selle taga on ei keegi muu kui Vladimir Putin isiklikult?

Veel üks nimi, mida tihtipeale seoses Putiniga välja käiakse, on Ungari peaminister Victor Orbani oma. Orbanit peetakse (veel üheks) Putini paremaks käeks, kes otsib võimalust Euroopa lammutamiseks ja tahab läänemaailma põlvili suruda. Kas tõesti õnnestus Venemaa juhil oma mees Budapestis võimule viia? Tegelikult mitte. Kui ajalukku süveneda, siis on võimalik (ehk mõnevõrra dramaatiliselt) öelda, et pigem viis Orban Putin võimule, sest Putin sai riigi etteotsa alles 2000. aastal aga Orban oli Ungari peaminister juba 1998. aastal (kuni 2002. aastani ja seejärel jälle alates 2010. aastast kuni praeguseni).

Orban pole kindlasti "liberaalse demokraatia" pooldaja ja ta ei ole seda kunagi olnud. Paljud tsiteerivad tema 2014. aasta kõnet, milles ta muuhulgas ütles: "Ameerika pehme jõu mõju väheneb ja liberaalsed väärtused on täna korruptsioon, seks ja vägivald." Putin ei pannud talle neid sõnu suhu. Lihtsalt selline on tüüpiliste konservatiivide arvamus, keda on palju mitte ainult Ungaris ja Euroopas, vaid ka mujal maailmas.

Samas kõnes ennustas Orban päris täpselt tulevikku, öeldes, et varsti algavad globaalsed muutused, mis mõjutavad ka Ameerika Ühendriike. Kõigest kaks aastat hiljem võitis USA presidendivalimistel Donald Trump (veel üks selliste vaadete pooldaja). Niipea, kui ta esile kerkis, hakati kohe rääkima: "Kas tema taga on tõesti Putin?" Hiljem muutus see lugu pikaks ameerika seebiooperiks, mille seeriaid keegi enam kokku lugeda ei jõua. Kuid kui palju Trumpi vaenlased ka ei väidaks, et Venemaa aitas tal valimised võita (konkreetsed tõendid on ikka alles "teel"), ei ole nad ikka võimelised tunnistama, et Ameerikas on piisavalt palju inimesi, kes arvavad, nagu Trump, Orban… ja Putin. Tegelikkus võib olla ebamugav, eriti kui see on otseses vastuolus kellegi sügavalt isiklike vaadetega maailmale ja poliitikale. Ja kui selle vastuolu teadvustamine muutub paranoidseks reaalsuse eitamiseks, tekib probleem, suur probleem.

Mis puutub EL-Venemaa suhteid, siis hiljuti pälvis palju tähelepanu Prantsuse president Emmanuel Macron, kes ütles mitu korda, et Euroopa Liit ei saa enam sõltuda Ameerika toetusest julgeolekuvaldkonnas ning et EL peaks tugevdama "strateegilisi suhteid" selliste riikidega, nagu Venemaa ja Türgi. Seega soovib Macron tugevdada Euroopa iseseisvust, kuid tundub, et selle peale aitas tal tulla üksnes asjaolu, et Ameerika Ühendriikides on võimul ettearvamatu ja mitte liiga diplomaatiline Donald Trump.

Aga mis siis, kui võimule oleks tulnud Hillary Clinton? Kas Macron oleks ka siis sellisel arvamusel? Vaevalt. Tõeliselt huvitav Prantsusmaa presidendi uues seisukohas on just suhtumine Venemaasse. Hiljuti käis Macron Rootsis ja andis sealsele raadiole pika intervjuu, milles käsitles Rootsi eelseisvaid parlamendivalimisi (9. septembril), samuti suhteid Venemaaga. "Ma austan Vladimir Putinit ja olen üks neist, kes usuvad, et me peame looma uued lähenemisviisid julgeolekule koos Venemaaga. Me vajame diskussiooni Venemaaga, kuid Putini unistus on EL lammutamine," ütles Macron.

Macronil on huvitav seisukoht: ta pakub midagi väga olulist (uue Euroopa julgeoleku- ja kaitsesüsteemi loomist Euroopas) ja tahab seda saavutada koos Venemaaga, mis tema arvates tahab seda ühtset Euroopat lammutada. Kas tema kavatsus pole ohtlik? Igatahes on see omapärane ja huvitav arvamus, kuigi ilmselt mõnevõrra mõttetu. Või mõistes, et ettepanek luua midagi, seda enam uut "süsteemi" üheskoos Venemaaga pole populaarne, mainis Macron Putini unistust selleks, et kaitsta end poliitiliselt vastuvõetaval viisil oodatava kriitika eest edaspidi?

Millest Putini tegelikult unistab, on raske öelda, kuigi Macron väidab, et ta teab tema unistusi. Meie, kõik ülejäänud, saame lähtuda vaid sellest, mida Putin avalikult ütleb. Viimased avaldused Venemaa ja Euroopa suhete kohta tegi ta hiljutise Austria visiidi ajal. Intervjuus Austria telekanalile ORF ütles Vladimir Putin: "Meil pole kavas midagi ega kedagi Euroopa Liidus lõhestada. Vastupidi, me oleme huvitatud, et EL oleks ühtne ja jõukas, sest Euroopa Liit on meie suurim kaubandus- ja majanduspartner. Miks me peaksime Euroopa Liitu kõigutama, et kanda lisakahju või jääda ilma võimalikust tulust koostööst Euroopa Liiduga? Vastupidi, koostööd Euroopa Liiduga on vaja tõhustada. Me püüame teha koostööd nendega, kes avalikult teatavad oma soovist ja valmisolekust meiega koostööd teha. Ainult siit tasub otsida põhjusi kontaktideks meie ja Euroopa poliitiliste parteide ja liikumiste tasandil." See on see, mida Putin avalikult räägib ja ilmselt tema salajased "unistused" ei erinegi väga tema sõnadest.

Venemaa president rõhutab Euroopaga koostöö tugevdamisest rääkides teadlikult, et Euroopa peaks omandama USAst sõltumatu positsiooni. Just see praegu teatud mõttes toimubki. Milleks siis peaks Putin üritama Euroopa Liitu lammutada? Kas see ei kahjustaks Venemaad, mis on viimastel aastatel rakendanud märkimisväärse osa oma välispoliitikast enda jaoks soodsama poliitilise kliima ootamisele? Ja et Venemaa eelistab neid, kes, nagu Putin ütleb, on valmis temaga koostööd tegema, on üsna mõistlik ja õigustatud.

Kas keegi liberaalse demokraatia eestkõnelejatest võik pehmendada retoorikat ja asuda koostööle Venemaaga mõlema poole hüvanguks? Selline mõte ringleb juba paljude peades, mida kinnitavad nii Macron kui ka Merkel, ja Euroopale on see hea. Mis Euroopast lõpuks saab, on lahtine. Poliitiline taust muutub pidevalt, kusagil see paraneb, kusagil halveneb, kuid pingete eskaleerumine, nagu Chemnitzis, võib kahtlemata mõjutada kogu kontinenti. Kuid mis ka ei juhtuks, toimub see eelkõige Euroopa ja eurooplaste süül, mitte Putini unistuste tõttu, millised need ka ei oleks.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Alternatiiv Saksamaale, Vladimir Putin, Angela Merkel, EL, USA, Venemaa

Peamised teemad