19:23 20. November 2018
Kuula otse
  • USD1.1421
  • RUB75.0039
Kertš. Tulistamise sündmuskohal

Tragöödia Kertšis: kes on süüdi ja kellele on see kasulik

© Sputnik / Maria Kritskaya
Analüütika
lühendatud link
Viktor Marahhovski
Kertši koolirünnak (9)
8510

Paar tundi pärast tragöödiat Kertši Polütehnilises kolledžis oli pilt kuulujuttudest ja esialgsetest versioonidest enam-vähem ära puhastatud.

Viktor Marahhovski, RIA Novosti

Kuivjääk (uusi asjaolusid võib alati ilmuda) on järgmine: mõrtsukas tegutses ilmselt üksinda. Ta oli tõenäoliselt selle sama tehnikakooli 18-aastane tudeng. Ilmselt tappis ta oma eakaaslasi ja kõiki ettesattunuid isiklikust vihkamisest. Algselt "terrorismiakti" paragrahvilt mindi üle "kahe või enama inimese tapmise" peale.

Loomulikult ei rahulda uurimise avaldused kõiki. Sotsiaalvõrgustikes ja meediaruumis tervikuna on piisavalt faktikindlaid inimesi, kelle peadesse on sisse ehitatud "habemenoad", mis võimaldavad neil mistahes sündmusest kõik mittevajalik ära lõigata ja tõlgendada seda oma lemmikteemana ja lemmiknurga all.

Arvestades, et tragöödia toimus Krimmis, jõudis keegi seda juba riimida Ukrainaga, Krimmi asepeaministri vahistamisega ja see nimekiri muudkui pikeneb.

Arvestades, et tragöödia "toimus just praegu", on keegi juba riiminud selle riigi sisepoliitilise ja majandusliku olukorraga.

Arvestades, et väidetav tapja oli kuriteo toime pannud seaduslikult omandatud relvaga, riimis keegi selle "ametivõimude sooviga kodanikud tulirelvadest täielikult ilma jätta".

Arvestades, et kõik juhtus Venemaal, riimib keegi eriti jäärapäine tragöödiat "praeguse režiimi ajal riigis valitseva vihkamise õhkkonnaga".

Ja nii edasi. Maailmavaatelisi sekte on kuhjaga ja igaüks neist on mõnele versioonile tänulikuks publikuks.

Kõik need alternatiivsed reaalsused kujutavad endast loomulikult humaanset lugupidamatust selle tõelise tragöödia ohvrite suhtes, kuid "varjatud tõdede festival", ükskõik kui vastik see ka poleks, on mistahes tänapäeva massitragöödia paratamatu koostisosa.

Kolmapäev, 28. märts on kuulutatud ülevenemaaliseks leinapäevaks
© Sputnik / Александр Кряжев

Pole raske meenutada, et alles üsna hiljuti toimus meedias ja YouTube'is võidujooks "Talvekirsis" ("Зимняя вишня" — kaubanduskeskus Kemerovos, kus 25. märtsil toimunud tulekahjus hukkus 64 inimest, peamiselt last – toim.) toimunud tulekahju asjaolude ja tules hukkunud inimeste arvu pärast. Nüüd võisteldakse Kertši veresauna eksklusiivsete versioonide pärast. Need, kes enne sotsiaalvõrgustike leiutamist meelitasid pensionäridelt raha välja, on täna ümberkvalifitseerunud sensatsioonilisteks interneti-paljastajateks, sest see on turvalisem ja kohati ka tulusam. Sisuliselt on see aga seesama usalduse kuritarvitamine. Iga tragöödia on neile eelkõige potentsiaalne tuluallikas.

Samas on reaalsus praegu üsnagi kehvakene. Ajakirjanike ja uudishimulike käsutuses oli vaid tapja kunagine õpinguraamat suhtlusvõrgustikus VKontakte. Selles olevate viimaste sissekannete põhjal, kui tapja oli alles neljateistaastane, alustas keegi juba psühhoanalüüsi, kuid meie seda ei tee. Kurjategija ellujäänud tuttavate antud iseloomustused ("oli endassetõmbunud, huvitus maniakkidest") on küllaltki kõnekad juba nende napisõnalisuse tõttu.

Kõik noored massimõrvarid on umbes samasugused. Nad kõik on tõrjutud ja tüdrukud neid just ei ründa. Kellelgi neist pole sõpru või on neid väga vähe. Kõigi nende suhted vanematega on kas halvad või olematud. Nad ei ole medalistid ega olümpiaadivõitjad ja nad on kõik põrgulikult egotsentrilised. Seepärast usutakse, et maailm – see maailm, mis nii paljusid asju reklaamib — on nende silmis süüdi, et ta neile kõike reklaamitavat ei võimalda.

Üldiselt on "massimõrvar" metsistunud infantiil, kes on haaranud tulirelva või lõhkeaine järele ja esitab nüüd ümbritsevatele inimestele kõik kogunenud arved.

Kertšis tehnikumis toimunud plahvatuses hukkus üheksateist inimest
© Sputnik / Екатерина Кейзо

Sellise psühholoogilise inimtüübi väljajuurimine on põhimõtteliselt võimatu, see on peaaegu sama võimalik, kui luua ühiskond, kus kõik muutuvad vabatahtlikult ausateks ja töökateks. Puudub mehhanism, mis hoiaks ühiskonda solvunud ja ahnete kättemaksuhimuliste värdjate eest, kuid ühiskond saab ja peab end selliste tüüpide eest kaitsma.

Ega siis muidu pole haridusasutused kogu maailmas peamised massimõrvade toimepanemise paigad. See on tingitud sellest, et tapjad ise on kas vanuse poolest või hingelt teismelised. Ja nende rumalates peades ongi kool, tehnikum või ülikool seesama julm maailm, millega tuleb arveid klaarida ja millele tuleb kätte maksta. Seetõttu peaksid haridusasutuste valvurid olema tõelised valvurid, mitte mingid pääslavahid, ükskõik kui kangelaslikud nad ka poleks. Koolide sissepääsu juures peab olema raam ja metallidetektoriga isik.

Ja sellepärast ei tohi 18-aastasteid poisse relvaloa saamiseks allutada protseduurile põhimõttel "too tõend", vaid ta tuleb täielikult pahupidi pöörata, häbenemata tema eraellu sekkuda.

Seepärast peab igaüks, kes soovib omandada relva, millega on võimalik tervet rahvahulka hävitada, olema pahupidi pööratud ja vihameelsuse olemasolu kohapealt kontrollitud. Ja see on just see juhtum, kus kõiki kahtlusi tuleb tõlgendada taotleja kahjuks. Sest pärast on juba liiga hilja rääkida tapetu vanematele tapja eraelu puutumatusest.

Üldiselt on riigi ja ühiskonna järeldused juba praegu ilmsed. Uurimine aga jätkub.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
Kertši koolirünnak (9)
Tagid:
tragöödia, Politehniline kolledž, Kertš

Peamised teemad