01:37 18. Oktoober 2019
Kuula otse
  • USD1.1113
  • RUB71.1371
Credit Suisse

Miks meedia Šveitsi panga vale õnge läks

© AP Photo / Antonio Calanni
Analüütika
lühendatud link
5820

Möödunud sajandi 80. aastatel kulutasid tänapäeva pidevalt vinguvate ekspertide eelkäijad - "Venemaa lõpu" prohvetid koos nende ideoloogiliste sõpradega Lääne ringhäälinguorganisatsioonidest miljoneid inimtunde Venemaa rahva veenmiseks, et riik tuleb "ära anda", sest rikkuste ümberjagamine toimub ebaõiglaselt.

Ivan Danilov, blogi Crimson Alter autor

Üheks Venemaa meedia ja ekspertide kogukonna märkimisväärse osa kõige toksilisemaks omaduseks on valmisolek võtta inforuumi ilmunud valet puhta kullana ja seda meediaruumis viimase instantsi tõena edasi levitada, kui see on kantud Vene-vastasest ideoloogiast. Veelgi enam, sellest on Venemaa inforuumis tekkinud isegi häbiväärsed iga-aastased traditsioonid.

Nii avaldatakse alates 2012. aastast igal aastal Šveitsi panga Credit Suisse uuringutele tuginevat teavet väidetavast sotsiaalsest ebavõrdsusest Venemaal, mille kõrval kahvatab ka Lõuna- ja Kesk-Ameerika vaesemate riikide ebavõrdsus. Autoreid ei häiri põrmugi, et Šveitsi pankurite deklareeritud Venemaa ebavõrdsuse tase ei sobi kuidagi kokku Rahvusvahelise Panga ega isegi LKA nn "factbooki" andmetega ning loomulikult ei küsi nad endalt, kas Credit Suisse uurimismeetodid pole ehk mõnevõrra problemaatilised või eelarvamuslikud.

Professionaalsusele ja ekspertide sügavatele majandusteadmistele tuginemisele pretendeerivad publikatsioonid rahulduvad tegelikult väga lihtsa skeemiga: Credit Suisse uuringust avaldatakse Venemaa kohta tehtud kõige negatiivsem järeldus ja lisatakse eksperdi arvamus (parimal juhul), mis nõustub Šveitsi panga seisukohaga, et kõik on seal loomulikult väga halb ja edasi saavad asjad minna ainult veelgi hullemaks.

Igal aastal põhjustab see algmaterjal üha elevama vastukaja sotsiaalvõrgustikes. Uudis ise on tavaliselt järgmine: "Šveitsi pank tegi kindlaks, et Venemaal kuulub kümnele protsendile venelastest 82% kogu Venemaa isiklikku omandisse kuuluvast rikkusest." See uudis muutub kinnituseks, et meie (Venemaa) olukord on hullem kui Hondurases ja kümnele protsendile venelastest kuulub 82% kogu riigi varast ehk siis 82% riigi majandusest tervikuna. Eriti huvitav, et sotsiaalvõrgustikes postitatakse aktiivselt tekste, kuidas riik eraalgatust lämmatab ja kuidas 70% Venemaa majandust kontrollib riik. Tunnistada vastuolu väidetes, et "82% rahvuslikust rikkusest kuulub kümnele protsendile venelastest" ühelt poolt ja "70% Venemaa majandusest on riigi omanduses", teiselt poolt, ei luba autoritel kas uhkus või veendumus, et auditoorium ei pane seda nagunii tähele.

Et mõista, kui kummalise meetodi on Credit Suisse asjatundjad tegelikult valinud rahvusliku rikkuse jaotuse hindamiseks, piisab järgnevast mõttelisest eksperimendist. Kujutlege riiki, kus kõik ettevõtted, kaevandused, korterid ja autod kuuluvad riigile, kuid kusagil kolkas on üks (ainult üks) 20 sajandiku suurune juurviljaaed, mis kuulub kellegi ühele isiku eraomandisse. Niisiis vastavalt Credit Suisse metoodikale on selline riik kõige ebavõrdsem maailmas — see on hullem kui Honduras ja Somaalias, sest 100% isiklikust rikkusest (Credit Suisse kirjutab isiklikust varast) kuulub sellele ühele eraisikule.

Nulli: Venemaa vabanes USA võlakirjadest, illustreeriv foto
© Sputnik / Наталья Селиверстова

Venemaa pole kindlasti sotsiaalse võrdsuse eeskuju. Siiski, meie riigi (Venemaa) kritiseerimise korral on parem järgida vähemalt elementaarset tervet mõistust. Veelgi enam, Maailmapanga ebavõrdsuse hinnangud vastavad tegelikkusele hoopis rohkem: Venemaa näitajad on halvemad kui "vana Euroopa" riikidel ja sarnanevad ligikaudu Hiina ja Ameerika Ühendriikide ebavõrdsusele. Kuid kui ikkagi on soov pidada just Credit Suisse uurimust viimase instantsi tõeks, siis tuleks tunnistada, et Venemaal toimub uskumatu majanduslik läbimurre, mida ei saa võrrelda ei Tšiili ega Hiina majandusimega.

Otsustage ise: kui võtta need samad Credit Suisse panga uuringud 2013. ja 2018. aasta kohta, siis selgub, et Šveitsi pankurite hinnangul oli 2013. aastal "keskmisel täiskasvanud venelasel" (st. kõige tavalisema venelase, kes on vaesem kui pool elanikkonnast, kuid rikkam kui teine pool) isiklikku vara (sealhulgas kinnisvara, sääste ja muud vara) summas 871 dollarit. 2018. aastal on selle sama "kõige tavalisema keskmise venelase" isikliku vara väärtus juba 2739 dollarit. Tuleb välja, et kui pidada Credit Suisse analüüsi lõplikuks tõeks, on viie aastaga kõige tavalisemate venelaste isikliku vara väärtus (hoolimata sanktsioonidest, rubla kursi kõikumisest ja naftahindade langusest) kolmekordistunud! See ei lähe ilmselgelt kokku nähtava reaalsusega, kuid siis tuleb tunnistada, et kõik Šveitsi pankurite järeldused ja hinnangud ei ole siiski usaldusväärsed, sest kõik nende arvutused põhinevad ebarealistlikel arvudel.

Et pilt oleks täielik, tuleb märkida, et see, näiliselt auväärse finantsstruktuuri mega-uuring, kasutab oma mudelites valesid parameetreid, mida on võimeline kontrollima iga õpilanegi. Nad ei tea täpselt isegi Venemaa rahvaarvu ja " ajavad tunnistusi segamini" — näiteks elas nende versiooni kohaselt 2013. aastal Venemaal vaid 139 miljonit inimest ja 2018. aastal juba 144 miljonit inimest. Pankurid ei ole isegi püüdnud seletada, kuidas Venemaal kõik demograafilised probleemid ületati ja elanikkond suurenes viie miljoni inimese võrra (isegi kui eeldada, et Credit Suisse tunnistas Krimmi Vene territooriumina, kus elab umbes kaks miljonit inimest). 1. jaanuari 2018 seisuga oli Venemaal Rosstati andmetel 146,88 miljonit elanikku.

See lugu kinnitab veelkord vanade programmeerijate kõnekäändu, et "prügiväärtusega sisendmaterjal toob kaasa prügiväärtusega tulemuse". Kuid peamine on muus: kõikidest järeldustest, mida oleks selle uurimuse põhjal saanud teha, valisid Venemaa ajakirjanikud, eksperdid ja arvamusliidrid välja ainult ühe, kõige negatiivsema ega ei viitsinud lugejaid isegi teavitada ülejäänud (sama ebaõigetest, kuid positiivsetest) järeldustest. See on ilmselge poliitiline ja ideoloogiline eelarvamuslikkus.

Arvestades asjaolu, et meie vastu peetakse tõelist infosõda, ei saa jätta tõmbamata paralleele külmast ja teistest sõdadest pärinevate Ameerika (ja mitte ainult Ameerika) tuntud propaganda "teostega". Möödunud sajandi 80. aastatel kulutasid tänapäeva pidevalt vinguvate ekspertide eelkäijad — "Venemaa lõpu" prohvetid koos nende ideoloogiliste sõpradega Lääne ringhäälinguorganisatsioonidest miljoneid inimtunde meie (Venemaa) rahva veenmiseks, et riik tuleb "ära anda", sest rikkuste ümberjagamine toimub ebaõiglaselt. Kui see aga laiali peksta, siis saab kõigil olema piisavalt õnne, vabadust ja kolmsada sorti vorsti. Tegelikkuses saadi see, millest riik pole veel praeguseni täielikult taastunud. Ei maksa korrata mineviku vigu ja kui riigiga saab olema kõik korras, siis saame me kindlasti hakkama ka kõigi teiste probleemidega.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Credit Suisse, meedia, pank, Šveits, Venemaa

Peamised teemad