03:26 16. September 2019
Kuula otse
  • USD1.1096
  • RUB71.2243
Brexit

Ühendkuningriigist pole kellelgi kahju: ta pingutas ise kavaldamisega üle

© Pixabay
Analüütika
lühendatud link
Irina Alksnis
Brexit – protsess läks käima (126)
4020

Euroopa Komisjoni pealäbirääkija Michel Barnier nimetas lepet Ühendkuningriikiga "õiglaseks ja tasakaalustatuks". Niisuguste diplomaatiliste formuleeringute tagant paistab selge kahjurõõm, et mandri-Euroopa on "saarekese" nurka ajanud ja selili pannud, sundides talle peale väga ebasoodsa kokkuleppe.

Irina Alksnis, RIA Novosti

Ühendkuningriigi peamised poliitilised uudised on taas seotud Brexitiga. Kolmapäeval avaldasid London ja Brüssel 585-leheküljeline lepingu eelnõu, mille alusel Ühendkuningriik Euroopa Liidust lahkub. Riik luges seda terve päeva.

Ja eile, kui peaminister Theresa May rääkis parlamendile, et leping annab riigile enneolematud tingimused edasiseks koostööks ELga, lahkusid valitsusest kaks ministrit – töö- ja Brexiti minister, kes selle plaaniga ei nõustunud. Brexiti minister Dominic Raab, kes oli sellel ametikohal olnud vaid veidi enam kui neli kuud, kirjutas, et ta ei saa "puhta südametunnistusega toetada ELga kokkulepitud tingimusi".

Ajalehe Times andmetel on valitsevate ringkondades kokkuleppega rahulolematuid palju rohkem, sealhulgas välisminister Jeremy Hunt ja Esindajate koja liider Andrea Leadsom.

Häält tõstis ka opositsioon. Leiboristide liider Jeremy Corbin ütles, et leping "ei vasta riigi rahvuslikele huvidele".

Brüsseli reaktsioon on üsna ühemõtteline – varjamatu rahulolu. Euroopa Komisjoni pealäbirääkija Michel Barnier nimetas lepet "õiglaseks ja tasakaalustatuks". Niisuguste diplomaatiliste formuleeringute tagant paistab selge kahjurõõm, et mandri-Euroopa on "saarekese" nurka ajanud ja selili pannud, sundides talle peale väga ebasoodsa kokkuleppe.

Eksperdid uurivad hoolega leppe üksikasju. Londoni jaoks on kõige valulisemad momendid näiteks Põhja-Iirimaa, mis peab vastama EL täiendavatele nõuetele, et säilitada läbipaistvust piiril Iirimaa Vabariigiga, samuti et Ühendkuningriik on endiselt kohustatud tegema sissemakseid EL eelarvesse, olles ametlikult otsustusprotsessist kõrvale jäetud.

Samal ajal ei ole Londonil ka võimalust protsessi tagasi pöörata ja "hakkliha uuesti lihaks muuta" ja pole juhus, et Teresa May lükkas parlamendis toimunud kõnes kategooriliselt tagasi uue Brexiti referendumi võimaluse. See võib tunduda kummaline, arvestades, et pettumus Briti ühiskonnas toimuva suhtes on suur ja küsitlused näitavad, et eurooptimistidel oleks seekord palju suuremad edulootused.

See viiks tahtmatult tagasi veel hiljutiste arvukate prognooside juurde, mis ennustasid (ja mitte ilma põhjuseta), et Briti valitsevad ringkonnad, kes toetasid riigi kuulumist EL, tõenäoliselt "seebitaksid" ja ignoreeriksid referendumi tulemusi.

Miks seda siis ei juhtunud? Ja miks Brexitiga toimuv ei arene isegi mitte Ühendkuningriigile halva, vaid mingi suisa absurdse stsenaariumi järgi, muutudes üha enam mingiks teejoomiseks Sõgeda Kübaramoori juures?

Tundub, et sellele küsimusele vastamiseks tuleb minna ajas tagasi, kus kõik algas.

On üldteada, et toonane peaminister David Cameron algatas Brexiti referendumi oma positsiooni tugevdamiseks, olles veendunud, et Ühendkuningriik hääletab ELst lahkumise vastu. Tulemused olid šokiks nii talle, Ühendkuningriigile, kui ka kogu maailmale.

Cameron astus tagasi, kuid konservatiivne valitsus, mida hakkas juhtima Theresa May, jäi võimule. Seetõttu uskusid paljud, et Ühendkuningriik tegelikult ELst ei lahku, sest May, nagu ka enamik teisi valitsuse liikmeid, oli Brexiti järjekindel ja karm vastane.

Seda, mis edasi toimus, saab ainult oletada. Sündmuste ametlik kroonika ei anna küsimustele veenvat vastust, kuid võib oletada, et London otsustas rahvahääletuse tulemusi kasutada Brüsseliga kauplemiseks mitte niivõrd ELst lahkumise, kuivõrd oma positsiooni parandamise üle ELs. Seda enam, et Briti poolelt istusid läbirääkimiste laua taga peamiselt riigi Euroopa Liidus olemise pooldajad.

Kuid Brüsseli jaoks olid mistahes järeleandmised Londonile, kes oli kõik need aastad olnud EL-s niigi eriseisundis, kategooriliselt vastuvõetamatud. See oleks olnud väga halvaks eeskujuks liiga paljudele Euroopa Liidus, kus valupunkte on niigi piisavalt. Ja selle asemel, et oma Briti kolleegidele vastu tulla ja probleemide lahendamiseks koostööd teha, hakkasid Euroopa võimud hoopis pingeid suurendama. Brüssel asus läbirääkimistel väga jäigale positsioonile ja hakkas Londonil käsi väänama.

Nii ongi maailm viimastel aastatel hämmastusega jälginud, kuidas Briti Brexiti-vastased ministrid propageerivad tõsimeeli oma riigi lahkumist ELst. Saladus seisneb selles, et Brüssel ei jätnud neile lihtsalt muud väljapääsu ja pani nad sundseisu. London kaotas, ja oli sunnitud vastu võtma väga ebasoodsa lahkumislepingu.

Kuid miks mitte üldse keelduda ja jätta kõik nii, nagu oli palju aastaid varem?

Katse tagasi nullpunkti pöörduda tooks kaasa olukorra halvenemise ja rahvusliku alanduse. Pole kahtlust, et Brüssel tõlgendaks sellist sammu nii, et London "roomas põlvili tagasi" ja kasutaks seda selleks, et jätta Ühendkuningriik ilma paljudest privileegidest, mis tal ELis traditsiooniliselt olid, näiteks sundida ta loobuma naelast ja liituma euroalaga.

Ilmselt just siin tuleb otsida vastust paljudele kummalistele, paradoksaalsetele ja absurdsetele asjaoludele, mida maailm viimastel aastatel Ühendkuningriigi puhul täheldanud on. Eemalt vaadates tundub tema käitumine tõesti kummaline, ebaloogiline ja sageli lihtsalt ebamõistlik, mis halvendab kord-korralt Londoni olukorda nii sisepoliitikas kui ka rahvusvahelisel areenil.

Brexit — protsess läks käima>>

Olukorda halvendab veelgi asjaolu, et Ühendkuningriik on sajandeid end edukalt positsioneerinud võimsa ja äärmiselt salapärase, ehkki mõnikord ekstsentrilise jõuna. Nüüd aga hakkab see maine, nagu ka müüt, millel see põhineb, kusjuures nii väljastpoolt (nagu ELiga sõlmitud lepingus) kui ka seest (Skripalide skandaalide või keeldumisega tagastada Venezuelale tema kuld), mõranema.

Üha enam inimesi maailmas jälgib Ühendkuningriigis toimuvat juba mitte enam jahmatusega (mis juhtus kõige targema ja strateegilisema mõtlemisega rahvaga?), vaid üha enam muigega (kuningas näib olevat alasti).

Kusjuures arvestades Ühendkuningriigi mineviku "teeneid" maailma ajaloos, on seal vähe kaastunnet ja hoopis rohkem soovi Briti lõvile ots peale teha.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
Brexit – protsess läks käima (126)
Tagid:
kokkuleppe, Brexit, Euroopa Komisjon, Michel Barnier, Ühendkuningriik

Peamised teemad