19:44 14. Detsember 2018
Kuula otse
  • USD1.1285
  • RUB75.2265
Ameerika raketid AMRAAM lennukikandjal Kitty Hawk

USA ultimaatum Venemaale: miks ameeriklased ära jooksevad

© AFP 2018 / Leila Gorchev
Analüütika
lühendatud link
12342

USA teatas ja sundis isegi oma NATO alluvaid tunnistama, et Venemaa rikub 12. augustil 1987 allkirjastatud IFN-lepingut, mis keelas NSV Liidul (Venemaal tema õigusjärglasena) ja USA-l maismaal paiknevate keskmise ja väikese tegevuskaugusega rakettide hoidmise, tootmise ja kasutamise.

Anatoli Wasserman, agentuurile RIA Novosti

Ameerika Ühendriigid andsid Venemaale 60 päeva uueks katseks tõestada, et ta ei ole kaamel. Nad teatasid (ja sundisid isegi oma NATO alluvaid tunnistama), et Venemaa rikub 12. augustil 1987 allkirjastatud IFN-lepingut, mis nägi keelas NSV Liidul (Venemaal tema õigusjärglasena) ja USA-l maismaal paiknevate keskmise (1000 kuni 5500 kilomeetrit) ja väikese (500 kuni 1000 kilomeetrit) tegevuskaugusega rakettide hoidmise, tootmise ja kasutamise. Tõendeid, nagu see tänapäeval anglosakside maades tavaks on saanud, ei esitatud.

Illustreeriv foto
© Sputnik / Михаил Воскресенский

Seekord ei öeldud isegi highly likely – ollakse täiesti veendunud. See-eest Venemaalt nõutakse 60 päeva jooksul enda süüditunnistamist ja praktikas tõestamist, et rikkumisi tulevikus enam ei juhtu. On selge, et seda saab tõestada ainult kõikide raketitootmiseks vajalike ressursside, sealhulgas vastava profiili spetsialistide ja nende ettevalmistamise haridusasutuste täieliku hävitamise, või veel parem, USA-le üleandmisega. Sellist käitumist oli raske oodata isegi Boriss Nikolajevitšilt (Jeltsinilt — toim.), rääkimata Venemaa praegusest juhtkonnost, kes mõistab, et USA reetlikkus on korduvalt tõestanud. Järelikult lõpetab Washington INF-lepingu ühepoolselt juba 2019. aasta veebruari alguseks.

Nõudmiste absurdsus on üsna ilmne. Venemaa, nagu Ameerikagi, kasutab maapealseid raketiseadeldisi täielikus kooskõlas lepinguga ainult katsetusteks uute raketite väljatöötamisel. Seevastu Ühendriigid on ise uute raketitõrjepiirkondade (mille keelas juba Bush noorema valitsemise ajal lõpetatud leping) loomise käigus paigutanud maapinnale merel kasutamiseks ettenähtud raketilaskeseadeldised, millest saab lasta mitte ainult raketitõrjerakette, vaid ka Tomahawk tiibrakette, laskekaugusega (sõltuvalt modifikatsioonist ja lõhkelaengust) 1000-3000 kilomeetrit. See tähendab, et INF-lepingut rikuvad nemad, mitte meie (Venemaa).

Keskmaa raketikompleks RSD-10 Pioneer - NATO klassifikatsioon SS-20
© Sputnik / Антон Денисов

Ammustest aegadest on teada, et enamikul kurjategijatest ei ole fantaasia eriti arenenud ja nad süüdistavad teisi ainult selles, mida nad ise teevad. Viimastel aastatel käitub nii Kiievi võimuladvik, kuid nagu näeme, pole tema sponsorid kaugel.

USA põgenemine INF-lepingust on ilmselge. Kuid milleks? Kellele ja miks on kasulik hävitada kolmanda maailmasõja — külma sõja — ajal planeedil saavutatud ja praegu veel alal hoitav habras vaherahu ja viia maailm üle praeguse neljanda maailmsõja – hübriidsõja — kuuma faasi? Kõige ilmsem kasusaaja on ameeriklaste sõjatööstuskompleks.

Veel enne Moskvale esitatud ultimaatumit lülitati USA eelarvesse kulud uute maapealsete rakettide soetamiseks, mille laskeulatus on lepinguga keelatud vahemikus ja nende uuteks laskeseadeldisteks. Nad on mitu korda odavamad kontinentidevahelistest ballistilistest rakettidest (ICBM), kuid nende hinnanguline arv on kordades suurem — eriti pärast USA oodatud keeldumist pikendada strateegiliste ründerelvade piiramise lepinguid (START). Tähendab sõjatööstuskompleksi võidurelvastumise järjekordsest voorust oodatav tulu ületab anglosaksi sõnamurdlikkusest tingitud mainekaotuse.

Peaminister Narendra Modi ja president Vladimir Putin Usbekistanis
© Sputnik / Михаил Климентьев

Järgmine pluss Ameerika Ühendriikidele on lootus laostada oma strateegiline vastane relvastuse võidujooksuga. Nad usuvad ikka veel pühalikult, et Nõukogude majandusraskused 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel ei olnud tingitud juhtimiskriisist (selleks ajaks oli tootmise mitmekülgsus nii palju suurenenud, et tavapärased majanduse planeerimise meetodid andsid palju halvemaid tulemusi kui seni ja uute meetodite kasutuselevõttu pidurdasid ametnikud, kes tundsid, et automatiseerimine muudab nad tarbetuks), vaid lääneriikide relvasüsteemidele vastava relvastuse tootmise kuludest: selliste tulemuste saavutamiseks kulutas Venemaa tänu kvalitatiivselt erinevale inseneritraditsioonile (ja majandusele tervikuna) siis ja kulutab ka praegu suurusjärgu võrra vähem — kuid nemad arvutavad Venemaa kulusid oma hindades!

Kolmas oodatav kasu on olukorra paranemine ülemaailmsel relvaturul. Venemaa on nüüd hinna arvestuses maailma teine relvatootja. Kuid ainult Venemaa ja Ameerika relvastuse hindade erinevuse tõttu. Reaalselt – tootmishulgalt – on Venemaa ameeriklastest ammu ees. Võttes arvesse lahingulise tõhususe erinevust, ostavad Ameerika relvastust peamiselt need, kes poliitilistel põhjustel — näiteks NATO liikmelisuse tõttu — ei saa sellest ära vingerdada. Ja nemadki leiavad selleks võimalusi — näiteks ostis Kreeka palju Venemaa C-300 õhutõrjesüsteeme, kuid neid valdab formaalselt neutraalne Küpros. Ilmselgelt müüakse Ameerika Ühendriikide kesk- ja lühimaa rakette kaugeltki mitte kõikidele, kuid juba nende tootmise taastamise fakti iseenesest hakatakse kasutama reklaamina USA sõjatööstuskompleksi kõrgtehnoloogilisusele tervikuna.

Ekspert: NATO lennukid Eestis võivad kanda tuumapomme, illustreeriv foto
© Sputnik / Алексей Куденко

Minu arvates on kõik ülaltoodu ilmne, kuid mitte peamine. Hoopis olulisem on see, et INF-leping lõpetas Pentagoni ühepoolse eelise. Leping keelustas maapealsed raketid, mis suudavad tabada Venemaa elutähtsaid keskusi, eelkõige seetõttu, et Venemaa samalaadsed raketid suudaksid sama hõlpsalt ja kiiresti tabada USA sõjaväebaase Euroopas. Eurooplaste massiline rahulolematus inimkilbiks olemisega tõmbas Venemaa ressursid ära USA ründamiselt ja muutus viis aastat kestvateks massiivseteks avalikeks protestiks NATO poliitika vastu tervikuna. Ameeriklased pidid tegema järeleandmisi. Kuid nagu anglosaksidel kombeks, oli lepingus lõks, mida partner ei märganud.

Sama laskeulatusega laevadel ja lennukitel paiknevad raketid olid endiselt lubatud. Tolleaegsel Nõukogude pealveelaevastikul olid hoopis teised ülesanded (peamiselt lennukikandjate grupeeringute hävitamine ja vastutegevus USA allveelaevadele), kui Ameerika omal, mistõttu ei olnud neil peaaegu mingeid Ameerika Ühendriikide Tomohawkiga võrreldavaid tiibrakette (sõnaühend to mohawki tekkis, kui indiaanlaste mohawki hõim Põhja-Ameerikas hakkas inglastelt endale massiliselt metallist kirveid tellima, mis sarnanesid kujult tavapärastele kivikirvestele).

Allveelaevadel paiknevate tuumalõhkepeade kandjate arv piirdus varem sõlmitud lepingutes ettenähtud kogusega ja vastased said neid jälgida, mistõttu allveelaevad olid relvastatud kaugmaarakettidega, et neid saaks tulistada isegi oma territoriaalvetest. Samuti on piiratud lennuvahendite arv, millest igaüks loeti üheks raketiks, kuigi tegelikult saab Ameerika B-52 kanda rohkem kui Venemaa Tu-95 ja Tu-160 (Venemaa tiibraketid olid tol ajal palju "suuregabariidilisemad"), mistõttu reaalselt õhku tõstetavate rakettide arvukuselt ületasid ameeriklased venelasi märgatavalt. Tervikuna oli USA esimese kiire ja märkamatu raketilöögi andmise potentsiaal võrreldamatult suurem kui NSV Liidul. Leping kinnitas vana malereeglit: vahetus tugevama kasuks.

Kuid hiljuti sai selgeks, et aastatega on olukord radikaalselt muutunud. Venemaa laevadel asuvad tiibraketid Kalibr läksid ekspordiks maapealsetele lubatud versioonis – laskeulatusega kuni 500 kilomeetrit. Kuid osa Süüriast vallutanud terroristide (oma kõrgajal kontrollisid nad kuni 4/5 riigi territooriumist, kus elas umbes 1/5 elanikkonnast, just väike asustustihedus ei võimaldanud korraldada väikestele, kuid hästi organiseeritud bandiitidele tõhusat vastupanu) pihta anti raketilöök Kaspia merel paiknevatelt laevadelt, kuni 2500 km kauguselt.

Veelgi enam, nad lendavad maastiku reljeefi järgides mitte kõrgemal kui Tomahawkid — see tähendab, et neid ei ole sugugi lihtsam tuvastada ega hävitada. Lisaks on nad piisavalt väikesed, et laadida neid lennukisse (muutudes seega lennukirakettideks) samas koguses, kui ameeriklased oma pommitajatesse. Lõpuks on Kalibri jaoks loodud nelja-lasuline laskeseadeldis Club, mis paigutatakse standardsesse merekonteinerisse. Nüüd võib tuhandetest kõikidel ookeanidel konteinerlaevadele hajutatud merekonteineritest igal hetkel ilmuda midagi, mis võib mistahes vaenlast kurvastada.

Ameeriklased on kaotanud oma eelise, mille nad 1988. aastal välja kauplesid. INF lepingu pooled on muutunud võrdseks, seega on see anglosaksi mõistes neile kahjulik. Tõsi, kui INF leping lõpetatakse, siis saab samu seadeldisi kasutada raudteedel: kümnete tuhandete rongide jälgimine on veelgi keerulisem kui konteinerlaevade puhul. Kuid USA jaoks on nad esialgu ohutud: kaugus Venemaa raudteedest Ameerikani on palju suurem kui praeguse Kalibri laskeulatus.

Euroopa julgeolek on praegu Washingtonile tähtis ainult niipalju ja niivõrd, kuivõrd see võib endale tõmmata Venemaast nende hävitavast esimesest löögist järele jäävat relvastust. Nüüd on neil lihtsam lööki anda — 1770 km laskekaugusega Pershing 2 rakette keelav leping rebitakse katki, selle alusel hävitatud tahkekütusel töötavate mootoritega rakettide asemele tehakse uued Pershing-3 või isegi McCain-1 (kindraleid ja admirale on neil palju). Ja mis peamine, ameeriklased tõestavad endale jälle, et neile seadus ei kehti, ja kogu ülejäänud maailmale, et nad saavad seda rahulikult vaadata ainult kõrgelt ülalt. Kas ülejäänud maailm sellega lepib? Eks näeme.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
rakett, Tomahawk-rakettid, IFN-leping, NATO, USA, Venemaa

Peamised teemad