16:23 25. August 2019
Kuula otse
  • USD1.1065
  • RUB72.9469
Kollased vestid Pariisis

Prantsusmaa andis hoobi Venemaa parimate inimeste pihta

© Sputnik / Жюльен Маттиа
Analüütika
lühendatud link
Viktor Marahhovski
Meedialahingud (235)
146 0 0

Seda, et arenenud demokraatiad on Venemaast palju "totalitaarsemad", saab lugeda mitte ainult guugeldades, sellest on kirjutatud üsna palju ja sageli.

Viktor Marahhovski, RIA Novosti

Paljud meie (Venemaa – toim.) kodanikud on hämmeldunud välismaalt tulevatest uudistest.

Kauge Prantsusmaa peaminister lubas karmistada karistusi osalemise eest ebaseaduslikel rahvakogunemistel ja Venemaa avalikkus sai teada,

  • et "kollaste vestide" protestiaktsioonide algusest saadik on Prantsusmaal vahistatud peaaegu kuus tuhat inimest ja rohkem kui tuhandele on mõistetud vanglakaristus;
  • et Pariisis tuleb meeleavalduse korraldamise taotlus esitada mitte 10–15 päeva ette, nagu Moskvas, vaid vähemalt kaks kuud;
  • et prantslasele on esmakordse ebaseadusliku meeleavalduse korraldamise eest ette nähtud pooleaastane vanglakaristus ja 7,5 tuhande euro suurune rahatrahv ning korduva õigusrikkumise korral aastane vangistus ja 15 tuhande euro suurune rahatrahv (keskmine palk Prantsusmaal on 2,25 tuhat eurot).

Venemaal oleks see kõik lihtsalt "haldusõigusrikkumine". Prantsusmaa peaminister tahab kriminaliseerida kapuutside kandmise loata avalikel üritustel. Praegu karistatakse sellise tegevuse eest poolteise tuhande euro suuruse rahatrahviga, kuid see ei ole piisav ja edaspidi tuleb selle eest istuma panna. Neile, kes on juba huligaanseid kalduvusi ilmutanud, tuleks seadusega tulevikus avalik aktiivsus üldse ära keelata. Ja nii edasi.

Edumeelne Venemaa avalikkus kirjutab sel puhul juhtivatele meediaväljaannetele ja küsib, kas see on tõsi. Kas seal saab tõesti olema "nagu Venemaal"? Nood aga vastavad erilise rõõmuta, et nii "nagu Venemaal" ei suuda prantslased kahjuks uneski näha. Demokraatlikul Prantsusmaal karistatakse valitsusevastasel protestil osalemise eest palju karmimalt kui meie autoritaarsel kodumaal (Venemaal – toim.).

Siinkohal väärib märkimist, et peaaegu kõigis arenenud demokraatiates toimib Maidani (Ukrianas võimuvahetuseni viinud tänavameeleavaldused – toim.) käsitlev seadusandlus kiiresti ja halastamatult. Lihtsalt sellepärast, et tavaline lääne demokraatia põhineb eliidi huvide tasakaalul, millest igaühel on ühe osa ühiskonna usalduspakett (kusjuures kellelgi ei ole kontrollipaketti). Sõltuvalt vedamisest ja oskustest saavad mõned valimistel rohkem, teised vähem, ja siis saab privileegide üle kaubelda. See ongi poliitiline protsess.

Selliste mängureeglite järgi on vägivaldsete rahvamasside tänavatele viimine raske kuritegu ja konventsiooni rikkumine. Seetõttu märgistatakse kõik sellele kalduvad isikud juba varajases staadiumis ja heidetakse väga kiiresti mitte ainult poliitilisest protsessist, vaid täisväärtuslikust elust ühiskonna põhjakihti.
Vene "autoritaarsus" põhineb aga enamuse lojaalsusel ega vaja poliitiliste vähemuste suhtes selliseid jõhkraid karistusmeetmeid.

Seepärast suhtub siinne ühiskond nende väljaastumistesse vägagi armulikult, Venemaa opositsioon on korduvkasutatav ja 15 platel veedetud ööpäeva vaheldub tal puhkusega sooja mere ääres. Ja mõni neist, nagu mitu aastat Venemaa korrakaitsjate pea peal hüpanud Pavlenski, kes istus kokku vahi all mitu kuud, sattus pärast varjupaiga saamist vabal Prantsusmaal juba esimeses "aktsioonis" osalemise eest trellide taha viieks kuni kümneks aastaks. Muide, ta istub trellide taga eelmise aasta sügisest ja kõigil on temast ükskõik.

Kummaline, et see pole mingi saladus ja seda pole kunagi varjatud. Seda, et arenenud demokraatiad on Venemaast palju "totalitaarsemad", saab lugeda mitte ainult guugeldades, sellest on kirjutatud üsna palju ja sageli.

Kuid edumeelsetele vene lugejatele oli see ikkagi uudiseks ja sellest tasub pikemalt rääkida.

Põhjus, miks arenenud vene lugeja pole aastaid ebameeldivaid fakte tsiviliseeritud Euroopast endale teadvustanud, pole mitte ainult selles, et ta on laisk guugeldaja ja tahaks oma illusioonidesse uskuda. Otse öeldes see ongi normaalne. Igal ajal ja kõigis riikides eelistavad kodanikud karmist reaalsusest vanilli-illusioone.

Trikk on selles, et meie kaasaegne, on erinevalt eelmistest põlvkondadest lihtsalt sunnitud elama teadmatuses.

XXI sajandi inimene on sihtmärgiks teabevoogude, mis tabavad teda igast küljest. Kui arvestada, et tema kui ressursi eest võitlevad sajad infokiskjad ja igaüks üritab läbi murda tema teadvusse ning tema tähelepanu saavutada, pidi ta enese alalhoiu huvides paigaldama filtrid, mis laseksid läbi ainult "vajaliku ja huvitava" info.

Nendel filtritel on aga kõrvaltoime, mida alles tuleb uurida ja analüüsida. Nad ei lase läbi mitte niivõrd "vajaliku ja huvitava", kuivõrd meeldiva ja olemasolevat maailmapilti kinnitava. Selle tulemusena ei saa inimese maailmapilt lihtsalt valeks muutuda, see aga ei aita enam alahoiule kaasa, vaid kahjustab nii isiklikku kui kollektiivset enesealalhoidu.

Ühest küljest tarbib tänapäeva inimene talle huvipakkuvatel teemadel palju teavet, teisest küljest osutub see kõik sügavalt ühepoolseks, mis aitab juba olemasolevaid illusioone toetada ja tugevdada. Paljude ühine illusioon võib aga kriitilisel hetkel muutuda relvaks - kollektiivseks mõttetuseks - ja siis pole seda ühiskonda põhjust kadestada.

Rangelt öeldes tuleb mõista, mida sellega tulevikus peale hakata.

Kutsuda üles "kõike räägitavat hoolikalt kontrollima" on mõttetu. Esiteks ei saa kõike füüsiliselt kontrollida, teiseks tänapäeva internet mitte ei vasta küsimustele, vaid müüb talle kasulikke vastuseid. Isegi see, mida nimetatakse "faktide kontrolliks", osutub täna reeglina manipulatsiooniks.

Aga kui on võimatu süstemaatiliselt ja põhjalikult uurida kõiki teadmisvaldkondi, tuleb inimesi süstemaatiliselt ja oskuslikult vähemalt teadmatusele häälestada.

Tegelikult peame me õppima mõtlema teadmatusele kui uuele etteantusele, mille eest on võimatu põgeneda, kuid mis peab samuti muutuma süsteemseks. Paradoksaalselt on meil vaja "valgustatud teadmatust". See tähendab teadmatust, mis mõistab, kust see pärineb ja kus on selle haavatavad kohad.

Tuleb õppida muutma teadmatust "filtri algoritmi" analoogiks, mida kasutatavad programmeerijad. On võimatu tõhusalt toimida, tuginedes ainult emotsionaalsetele eelistustele. Emotsioonidega on liiga lihtne inimeste tähelepanu püüda ja nendega manipuleerida.

Seetõttu on lähituleviku ülesanne teaduse loomine "distsiplineeritud teadmatusest", mis aitaks luua iseseisvalt ja teaduslikult süsteeme teabe sorteerimiseks ja vajaliku väljasõelumiseks.

Need ühiskonnad, mis "valgustatud teadmatust" ei valda, on loomulikult määratud kaotusele ülemaailmses meediasõjas. Et seda peetakse, on kahjuks vaieldamatu.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
Meedialahingud (235)
Tagid:
"kollased vestid", meedialahingud, maidan, Venemaa, Prantsusmaa

Peamised teemad