21:13 24. Märts 2019
Kuula otse
  • USD1.1302
  • RUB72.7425
Bundestagi hoone

Saadikule tekitati koljuvigastus: ta polnud õige saadik

© Sputnik / Савельев Виталий
Analüütika
lühendatud link
Vladimir Kornilov
Meedialahingud (200)
113 0 0

Sel nädalal rünnati Bremenis julmalt Bundestagi saadikut, parteid "Alternatiiv Saksamaale" esindavat Frank Magnitzi.

Vladimir Kornilov, RIA Novosti

Jubedad kaadrid peavigastusega 66-aastasesest kuue lapse isast, "Alternatiivi" Bremeni algorganisatsiooni juhist levisid kõikides sotsiaalvõrgustikes, kuid ei jõudnud Saksamaa peavoolumeedia esikülgedele.

​Kuigi rünnakud Bundestagi saadikute vastu on väga haruldased (viimane toimus 2002. aastal ega olnud nii verine), ei saanud see kuritegu Saksa meedias peauudiseks. Lihtsalt sellepärast, et rünnati "vale" erakonna saadikut.

Valitsuse rändepoliitikat kritiseerivate mittesüsteemsete alternatiivide esindajate avalikku ahistamist peetakse Saksamaal üsna normaalseks. Selle partei vastased kasutavad nende iseloomustamiseks pidevalt sõna "natsid", rünnates "Alternatiivi" kogunemisi ja muid üritusi reaalselt, mitte nii, nagu tehti näiteks Anna Soubry vastu (Briti konservatiivide parlamendisaadik ja endine minister, keda sõimati "fašistiks" kihutuskoosolekul uue Brexiti toetuseks - toim.).

Tihti aitavad ässitamisele kaasa Saksa peavoolu poliitikud ja meediategelased. Näiteks tekitas suurt resonantsi Twitteri säuts, mille tegi aastavahetusel riikliku tele- ja raadioettevõtte ZDF ajakirjanik Nicole Diekmann. See koosnes vaid kahest sõnast: "Nazis raus!" ("Natsid, välja!").

​Võiks tunduda, et ei midagi erilist, inimene lihtsalt väljendas oma suhtumist natsismi. Kuid just seda loosungit on vasakpoolsed viimastel aastatel kasutanud "Alternatiivi"-vastastel miitingutel. Asjaolu, et see kõlas juhtiva riigikanali töötaja huulilt, võttis teatud osa ühiskonnast väga valuliselt. Veelgi suurema raevu põhjustas tema vastus palvele täpsustada, mida ta sõnaga "natsid" silmas pidas: "Kõiki, kes ei hääletanud "Rohelise" partei poolt." Raske öelda, kas Diekmann tegi sellisel moel nalja või mitte, kuid paljud arvasid, et rääkis täiesti tõsiselt.

Lugejate rünnakud "naljahamba" vastu nörritasid eliiti. See tekitas, muide, palju suurema resonantsi kui rünnak Magnitzi vastu. Tema kolleegid ja mitmed poliitikud alustasid solidaarsuskampaaniat ja hakkasid promoma hashtagi #Nazisraus ning eraldasid selleks leheruumi esikülgedel.

Kõike esitleti kui kampaaniat "Alternatiivi" vastu. Näiteks just nii suhtus asjasse Saksamaa majandusekspert ja väljaande World Economy peatoimetaja Aleksandr Sosnovski. Kommentaaris RIA Novostile ütles ta: "Ma pean seda ahistamiseks, vihkamise õhutamiseks poliitiliste vastaste vastu."

Tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. 4. jaanuaril toimus Saksamaal "Alternatiivi" peakorteris plahvatus, millele järgnes verine rünnak Magnitzi vastu. Loomulikult ei sidunud meedia neid rünnakuid oma üleskutsetega.

Formaalselt mõistsid rünnaku hukka praktiliselt kõik peamised poliitilised jõud. Kuid seda tehti üsna loiult ja vaikselt. Saksamaa roheliste partei juhi Jem Ozdemiri reaktsioon reageeris tüüpiliselt, öeldes: "Vägivald ei ole õigustatud isegi "Alternatiivi" suhtes". See "isegi" on kuldaväärt ja iseloomustab eriti hästi Saksa poliitikute vahelisi suhteid.

​Kui Magnitzi peavigastuse kaadritest põhjustatud esimene šokilaine oli möödas, alustas vasakpoolne ja liberaalne ajakirjandus (ja mitte ainult Saksamaal) kirgede vaigistamise kampaaniat. Võib-olla oli see vaid röövikatse. Võib-olla ei pekstudki saadikut pesapallikurikatega, nagu "Alternatiiv" väitis. Võib-olla sai ta peavigastuse asfaldile kukkudes. Üldiselt polegi kõik nii hull nagu tundub. Euroopas on selliseid topeltstandardeid väga palju.

Näiteks kutsus Hollandis mistahes "korraliku" partei esindaja vastu suunatud suuline solvang meedias esile vihase hukkamõistu, kuid mittesüsteemse Vabaduspartei juht Gert Wilders perekonnaga on sunnitud juba aastaid elama politsei kaitse all ja hoiduma isegi jalgsi tänaval käimisest, sest ta saab poliitilistelt vastastelt pidevalt rünnakuähvardusi, mis kedagi eriti ei häiri.

Kui eelmisel aastal sooritas selle partei saadik Willy Dillet enesetapu, teatades avalikult, et valimiskampaania ajal vägistati ta poliitiliste vastaste ässitusel, ei alustatud selle uurimiseks isegi kriminaalmenetlust.

Jah, selline Vana Euroopa tänapäeva poliitiline kooselu juba kord on. Kindral Franco reeglit "Sõpradele kõik, vaenlastele seadus" ei ole seal kedagi tühistanud.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
Meedialahingud (200)
Tagid:
Alternatiiv Saksamaale, Saksamaa, Euroopa

Peamised teemad