05:46 18. Juuni 2019
Kuula otse
  • USD1.1234
  • RUB72.1432
Läänega kokku leppida: kuidas ja millises järjekorras tuleks alistuda

Läänega kokku leppida: kuidas ja millises järjekorras tuleks alistuda

© Sputnik / Максим Богодвид
Analüütika
lühendatud link
Maksim Sokolov
6220

Eelmise aasta lõpust on süsteemsete liberaalide intellektuaalset menüüd rikastanud ka ühe populaarse reformi reklaam, mis on muidugi tore uudis.

Maksim Sokolov, Ria Novosti

Seni on välja pakutud ainult ebapopulaarseid ja isegi valulikke (kuid samas vajalikke) uuendusi - ja äkki selline "revolutsiooniline samm", vahendab RIA Novosti.

Samal ajal ei kao ka varasemad ebapopulaarsed ettepanekud (ja isegi uued – ikka sellessamas vaimus), kuid tasakaalu saavutamiseks ja rahva armastuse võitmiseks pakutakse välispoliitika ümberkujundamist.

Vastava meelelaadiga "ekspertide" sõnul tekitab ettepanek rahva seas "eufooriat" ja isegi "üleriigilist juubeldamist" (tegu pole naljaga, sellest räägitakse tõsimeeli). Ja vahend eufooria tekitamiseks olevat ei miski muu, kui "Lääne partneritega" kiire rahu sõlmimine.

Sellele järgnevat sanktsioonide tühistamine, investeeringud ja laenud saabuvad tulvaveena, majandus hakkab hüppeliselt kasvama, mille loomulikuks tulemuseks on olukord, kus "kogu rahvas lõbutseb ja rõõmustab. Lõppude lõpuks on ta ju vastasseisust väsinud.

Muidugi võib esitada küsimuse - mis siis Ida-Euroopa riikidega lahti on – nemad on ju oma vasalliseisundiga igati rahul! Kus on nende pidurdamatult kiire majanduskasv ja rahva juubeldamine?

Võrdluseks ei pea võtma isegi mitte Ukraina olukorda - seal antakse universaalseks vastuseks "Venemaa ei lase elada – kui laseks, oleks kogu maailm vaimustusest tumm." Aga miks mitte rääkida Bulgaaria märkimisväärsest edust? Või Leedu? Aga Rumeenia? Kas nad ei ole samuti Läänega rahu teinud?

Peamine asi ei ole isegi selles, vaid asjaolus, et alati kui "süsteemsed liberaalid" rahu pakuvad, puudub nende ettepanekuis konkreetsus. Ära tuleb leppida põhimõtteliselt – leppimise "teekaardi" kui sellise peale ei ole aga isegi mõeldud.

Samal ajal ei ole konkreetne plaan vähemalt huvipunktideta. Erimeelsuste loetelu on kõigile hästi teada. Krimm, Donbass, Süüria, raketitõrjesüsteemid, INF-leping, tema Majesteedi solvunud valitsus jne, jne.

Ilmselgelt kutsutakse Venemaa diplomaatiat üles tegema nendes küsimustes järeleandmisi, sest mis leppimine see ilma kompromissideta oleks.

Heakene küll. Kui aga sõnavahu asemel soovitakse jõuda sisuka vestluseni, siis peaks alustama loeteluga punktidest, kus kokkulepped on võimalikud. Teiseks on sama olulise tähtsusega, nende hüvede ja eeliste nimekiri, mida konkreetselt ja garanteeritult vastutasuks pakutakse.

On selge, et kõigest ei saa kõva häälega rääkida - miks peaks oma kaarte täielikult avama - kuid vähemalt miski peab olema selge ja arusaadav.

Lisaks on ekspertidel, kes formaalselt (ja ka tegelikult) välispoliitika kujundamises ei osale, suurema sõnavabaduse privileeg. Kui hiljem lubatu eest vastutada tuleb, võib alati öelda – ma lihtsalt fantaseerisin.

Tänavatoit
© Sputnik / Владимир Барсегян

Kuid isegi sellise mööndusega ei ole märgata soovi sisuliselt rääkida. Inimesed rõõmustavad, riiki saabub küllus, kuid konkreetsusest mitte ainsatki sõna.

Võib-olla on see tingitud asjaolust, et vestluse viimisel praktilisele tasandile on vältimatud ka konkreetsed küsimused. Milles täpselt alla anda, mida ja millises järjekorras selle eest vastaspoolelt oodata.

Üks asi on esitada etteheiteid Venemaa välispoliitika kujundajatele ja hoopis teine - seda ise kujundada - kasvõi rollimängu raames.

See on aga väga tõsine ettevõtmine. Partnerile tehtud järeleandmistel võib olla pöördumatu iseloom ja kui need on tehtud Gorbatšovi meetodil – tuginedes vaid vastase soojale pilgule - "USA presidendi süda on parim tagatis", võivad ka tagajärjed olla Gorbatšovilikud.

Järeleandmised ja otsustav pöördumine meie Lääne partnerite alluvusse, mille vajadusest meie "süsteemsed liberaalid" nii innukalt räägivad, on võimalik kahel juhul.

Esiteks võiks see kõne alla tulla peale hävitavat lüüasaamist kõikidel rinnetel, misjärel "alistumine edasiste ohvrite vältimiseks" võiks muutuda tõsiseks argumendiks.

Kuid sellele peaks eelnema kaotused kõigil rindeil, mida pole seni kusagil näha. Ei saa päris öelda, et "kui me virutame, siis vaenlane väriseb", kuid "partnerid" on täielikus segaduses ja venelastel pole mingit põhjust käsi üles tõsta.

Teiseks - täieliku ajaloolise mälukaotuse korral - "kui enesetapumeeleolus rahvas sakslaste saabumist ootas". Võib-olla on mõne väikese rahva mälu tõepoolest sedavõrd lühike, mistõttu tunduvad meie "partnerid" neile "valgete ja kohevatena".

Aga Vene rahvas, kes on "ekspertide" sõnul on "valmis rõõmustama mõttetu vastupanu lõpetamise üle", mäletab endiselt varasemaid kogemusi.

Kasvõi perestroika ja "uue mõtlemise" perioodist, mille põhiolemuseks oli just meie partnerite näitamine: "me oleme head", millele pidanuks järgnema täielik harmoonia.

Möödunud on vaid kolmkümmend aastat, seda aega mäletavad veel väga paljud inimesed. Koos lubatu asemel saabunud disharmooniaga.

Gorbatšovi uus mõtteviis oli seetõttu algselt riigis sedavõrd edukas, et Nõukogude rahva ettekujutus välismaailmast oli küllaltki fantastiline ja "perestroikameistrid" (kelle mõttelennus ei olnud vähem fantaasiat) võisid absoluutse tõe pähe jutustada ükskõik mida.

Ei saa öelda, et niisugune asi ei saa enam kunagi uuesti juhtuda – kõik on võimalik - kuid sireenide laulu tõhusaksmuutmiseks peab nii rahvas kui kogu valitsev klass pöörduma tagasi NSV Liidule iseloomuliku "süütu naiivsuse" juurde. Avatud piiride puhul ei ole see aga enam võimalik. Vähemalt tänapäeval mitte.

Venemaa president Vladimir Putini kohtumine Saksamaa liidukantsler Angela Merkeliga
Пресс-служба Президента РФ

Kolmkümmend aastat tagasi võitsid "perestroikameistrid" trammipileti ettenäitamisega loterii peaauhinna - selliseks haruldaseks saatuse vingerpussiks osutus "uus mõtteviis" ja muu butafooria. Pole ime, et meie partnerid olid sügavas hämmingus: "Ja meie pidasime neid hoopis teistsugusteks."

Annaks Jumal, et kunagi enam ei osutuks trammipilet sõiduauto ostu seaduslikuks aluseks. Kuigi praegused perestroika ja "uue mõtlemise" agitaatorid usuvad siiralt, et Gorbatšovi meetod on igihaljas.

Võib-olla ongi mõtlemine uus, kuid miskipärast väga inertne.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Samal teemal

BRICS tippkohtumine: mitte-lääneriigid loovad oma maailma
WTO süsteem tõrgub, teatas Venemaa esindaja G20-s
Ameeriklased peavad tollisõja eest tasuma - WTO menetleb üheksat hagi USA vastu
Tagid:
perestroika, Hääletu alistumine, koostöö, Läänemaailm, Lääs

Peamised teemad