10:51 25. Aprill 2019
Kuula otse
  • USD1.1209
  • RUB71.9850
Miks ostab Varssavi Ameerikast rakette, illsutereeriv foto

Miks ostab Varssavi Ameerikast rakette

© AFP 2019 / Leila Gorchev
Analüütika
lühendatud link
Aleksandr Hrolenko
12621

13. veebruaril allkirjastas Poola Washingtoniga 414 miljoni USA dollari maksumusega lepingu 20 Ameerika Ühendriikide HIMARSi raketisüsteemi ostmiseks koos laskemoonaga. Miks ostab Varssavi Ameerikast rakette - arutleb Sputniku sõjaline vaatleja Aleksandr Hrolenko.

Aleksandr Hrolenko, sõjaline vaatleja

Varssavi unistab Euroopa kaardil juhtivaks jõuks saamisest ja Washington on igati valmis neid soove toetama. Poola enda kulul, loomulikult. Poola vajab Ameerika rakette Läänemere piirkonna hüpoteetiliseks kontrollimiseks merel ja maal ning oma geopoliitilise mõju taastamiseks Euroopas.

Poola on nõus koduse tuuma-Harmagedoni eest pealegi maksma >>

Maailma riikide relvajõudude sõjalise võimsuse edetabelis on Poola 22. kohal Alžeeria ja Austraalia vahel (8. kohal Euroopas). Oma mõjuvõimu suurendamiseks kontinendil ei ole riigi senised jõupingutused ilmselt olnud piisavad, kuid Varssavi on selle mõtte endale pähe võtnud ega koonerda ümberrelvastumisega.

Mida Poola selle raha eest saab?

Esiteks, 20 Stewart & Stevensoni soomustatud veokit, millel on vahetatavad rakettide transpordi- ja laskekonteinerid. Seda tüüpi sõjalise otstarbega vedukautosid müüakse online-oksjonitel hinnaga 20-30 tuhat dollarit tükk. On mõistlik eeldada, et iga uus veok läheb Poolale maksma mitte rohkem kui 50 tuhat dollarit, siis ülejäänud 400 miljoni eest omandab Varssavi suure täpsusega rakette.

Laskeulatuse ja tõhususe poolest pole need küll tiibraketid Tomahawk, mida poolakad on küsinud ameeriklastelt juba alates 2015. aastast, kuid on siiski võimsad relvad. Sisuliselt saab Poola endale Vene raketikompleksi "Iskander" Ameerika analoogi ja võimaluse rünnata oma territooriumilt (hüpoteetiliselt - USA tuumalõhkepeadega) Kaliningradi ja Pihkvat.

Lahinglaskmise erisused

Kompaktses konteineris HIMARS-süsteem on mõeldud spetsiaalselt merejalaväele, õhudessantvägedele ja kiirreageerimisjõududele – et seda oleks kiire ja mugav lennukitel transportida mistahes sõjalise operatsiooni piirkonda. See relv on eranditult ründeotstarbeline. HIMARSi ühekordselt kasutatavad konteinerid sisaldavad mitut tüüpi juhitavaid ja mittejuhitavaid rakette tabamiskaugusega kuni 40 kilomeetrit ja see ei ole kõige huvitavam valik. 

Hoopis suuremat tähelepanu väärib operatiiv-taktikaline kompleks ATACMS (Army Tactical Missile System – maaväe taktikaline raketisüsteem), millest lastavate juhitavate rakettidega MGM 164 võib tabada kuni 500 kilomeetri kaugusel asuvaid sihtmärke. Märgime, et Poolast Kaliningradini on vähem kui 50 kilomeetrit ja seal asuvate Venemaa mereväebaasideni Baltiiskis veelgi vähem.

Poola raketiostu tuleb suhtuda kainelt, sest ATACMSi taktikaline raketisüsteem on mõeldud punktsihtmärkide – vaenlase tagalas paiknevate komandopunktide, raketilaskeseadeldiste, õhukaitseobjektide, sidekeskuste, laskemoona- ja kütuseladude ööpäevaringseks hävitamiseks mistahes ilmastikutingimustes. Süsteemi on katsetatud lahingutingimustes Iraagis ja Afganistanis.

Muidugi on kakskümmend HIMARS mobiilset raketiseadeldist teadmata raketikogustega suletud konteinerites Moskvale nähtavad ja suurendavad sõjalisi pingeid Euroopas. Ameerika Ühendriikide väljumise taustal kesk- ja lühimaarakettide piiramise lepingust võib eeldada, et transpordi- ja laskekonteinerites võivad olla ka üle 500 kilomeetrise laskeulatusega uued raketid.

Karjused kisavad ja koerad hauguvad kõigest väest

NATO idatiiba ei ohusta ei Valgevene ega Venemaa. Varssavi poolt Ameerika mobiilsete HIMARS-süsteemide omandamine tundub äärmise häbematusena, et mitte otsese ettevalmistusena alliansipoolseks agressiooniks. Raketisüsteemi sisselaskmine Balti regioonis toimus juba 2016. aasta suvel, kui Ameerika sõjaväetranspordilennuk tõi Tennessee'st Eestisse kaks HIMARS üksust, mida kasutati sihtmärkide tabamiseks õppustel Saber Strike.

XVII sajandi alguse geopoliitilise hiilguse taastamiseks kasvatab Poola oma edumaad lähimate Euroopa konkurentide ees. Varssavi tahab "projitseerida jõudu" alliansi idapiiridest kaugemale ida poole. Venemaa Riigiduuma on juba hinnanud avaldust Venemaa mereteid kontrollivate "plaanide nurjamist" ühe sõnaga – "rumalus".

Eestlastest naabrid paigaldavad Venemaa piirile juba kolme radaritorni ja pooldavad innukalt Pentagoni kohalolekut piirkonnas. NATO hävituslennukid lendavad Eestis jätkuvalt väga madalatel kõrgustel, hirmutades juba niigi väikest 1,3 miljoni suurust elanikkonda. Rannikuvetest kaob isegi juba kilu.

Kaks korda suurema elanikkonnaga Leedu sõimab täiest kõrist Venemaad kollektiivse Lääne peamiseks vaenlaseks ja tugevdab igati Lublinis (Poolas) paiknevat Leedu-Poola-Ukraina brigaadi. Läti valitsus lahendas kiirkorras Leeduga lennuliikluse alased erimeelsused Läänemerel ja arutas 12. veebruaril kinnisel istungil suheteid Venemaaga.

Neid suhteid saab hinnata arvestades tervet rida sõjalisi õppusi, mis toimuvad Lätis kevadel ja suvel mitme tuhande sõjaväelase osavõtul. Võib-olla ei meeldi see vabariigi kokkusulavale elanikkonnale (alla 1,9 miljoni), kuid demokraatia kaitsmine "maailma kurjuse" eest nõuab ohvreid.

Tõenäoliselt saab "Venemaa heidutamise" järgmiseks etapiks keskmaa-tuumarakettide kontrollimatu paigutamine Poola ja Balti riikidesse. Millegipärast ju hoitakse Ameerika arsenalides 545 tuumalõhepead W-80-0, mille võimsus on 0,3–170 kilotonni. Kui 200 neist on taktikaliste pommide B-61-3 kujul relvastuses, siis ülejäänud 345 poollahtivõetud kujul lõhkepead (energeetikaministeeriumi ladudes) alles ootavad Ida-Euroopas oma aega ja eesmärke.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
analüütika, relvastus, sõjaväebaas, rakett, USA, Poola

Peamised teemad