20:38 23. September 2020
Kuula otse
  • USD1.1692
  • RUB89.7875
Analüütika
lühendatud link
17112

Kolmkümmend aastat tagasi olime me kõik (või enamik meist) neitsid ja ega osanud sellist räpast trikki karta, nüüd on sellist süütust juba raskem kohata, arutleb autor.

Maksim Sokolov, RIA Novosti

Neil päevil küsis Venemaa avaliku arvamuse uurimiskeskus Kuriilide elanikelt, kuidas nad suhtuvad aheliku lõunapoolsema saarte Šikotani ja Habomai võimalikku tagastamisse Jaapanile. Kahe ülejäänud vaidlusaluse saare - Iturupi ja Kunaširi - kohta isegi ei küsitud. Elanike vastus oli muljetavaldav - 96% saarlastest olid selle vastu.

Täpsustagem, et see oli spetsiifiline küsitlus. Harjumuspärases üleriigilises uuringus, küsitletakse kolmetuhandelist esinduslikku (või siis mitte nii väga esinduslikku) valimit 100 miljonist täiskasvanud kodanikust. See tähendab, 0,003%. Saarelaste küsitlus oli aga pigem rahvahääletus. Intervjueeriti 7695 inimest, mis on 2/3 saarte täiskasvanud elanikkonnast. Ühelt poolt on 66% igatahe esinduslikum kui 0,003%.

Jaapan kavatseb Venemaalt Kuriilide eest hüvitise nõudmisest loobuda >>

Teisest küljest võivad inimesed rahvahääletusel käituda teistmoodi kui lihtsa arvamusküsitluse korral. Ümbruskonna mõju on suurem, nagu ka vastajate konformism. Seda enam saare elanikkonna mikrokollektiivis, kus kõik üksteist tunnevad. Ja üldse on saarlaste psühholoogia nende tahtmatult suletud eluruumi tingimustes teistsugune kui Suurel maal. Isegi inglaste arusaamad on mandrielanikest erinevad, mis siis veel väiksemate saarte asukatest rääkida.

Kui 96% on ühel päeval Jaapanis ärkamise vastu (või selle vastu, et seal ärkaksid naabrid), siis on see üldiselt küllaltki mõistlik. Jaapan võib küll olla hea riik ja seal elavad jaapanlased imelised inimesed, kuid lood sellest, kuidas Tõusva päikese maa on ajaloos mitte-Jaapani maid ja inimesi valitsenud, ei ole eriti head.

Balti kett
© Sputnik / Юрий Абрамочкин

Kaug-Ida elanikud mäletavad kodusõda. Jaapani okupandid jätsid endast maha halvad mälestused. Rääkimata juba mälestustest, mis on Jaapanist jäänud möödunud sajandi 30-ndatel ja 40-ndatel aastate nn Suure Kaug-Ida õitsengu piirkonna riikidesse.

Põhja- ja Lõuna-Korea, kes elavad nagu koer ja kass, on solidaarsed vaid väga halvas suhtumises Jaapanisse, ja hiinlasele tähendab sõna "holokaust" eelkõige 1937. aasta Nanjingi veresauna (13. detsembril 1937 vallutas Jaapan Nanjingi ning Jaapani väed tapsid seal 40 000 – 300 000 tsiviilisikut ja sõjavangi – Wikipedia) ja mitte ainult seda.

Võiks muidugi väita, et tookord oli aeg selline ja nüüd teistsugune. Kahtlemata on Jaapan tänapäeval rohkem poleeritud kui siis, kui lauldi laulu kolmest tankistist (patriootlik laul kolmest nõukogude tankistist, kolmest lõbusast semust, kes sõdivad vapralt Teise maailmasõja eel Kaug-Idas – toim.).

Kuid ettekujutus, et jaapanlased oleks, nagu ka sakslased, puhtsüdamlikult oma süüd kahetsenud ja naeratavad nüüd sõbralikud, tuleb isegi sakslaste puhul kohaldada põhimõttel cum grano salis (väga suure ettevaatusega – toim.), sest päeva saab alles õhtul kiita, ja Jaapanile ei ole see üldse kohaldatav.

Kreml tõi selguse diskussiooni Kuriilide kuuluvuse üle >>

Rahvusvähemuste - eelkõige korealaste ja ainude, Jaapani autohtoonsete (põlis- – toim.) elanike järeltulijate olukord Jaapanis ei ole kaugeltki ideaalne. See on ideaalist koguni nii kaugel, et isegi juba meie sajandil märkisid ÜRO asjaomased komiteed (keda, muide keegi ei kuulanud) seal nii diskrimineerimist kui ka ksenofoobiat.

Jaapan, nii nagu ta oli, suletud mono-etniline ühiskond, kus võõrad eriti ei käi, nii on ta selleks ka jäänud.

Sellisel juhul aga tekib küsimus, mis hea pärast ei peaks need Jaapani ühiskonnas sügavalt juurdunud omadused ilmnema venelastest saareelanike peal, kui neist peaks äkki Jaapani rahvusvähemus saama. Küsige ainudelt, las nad räägivad.

Kusjuures vaevalt, et avaliku arvamuse uuringufirma ajaloo sügavustesse laskus ja Jaapani ühiskonna toimimisega kursis oli. Tugevat propagandat ja poliitilist valgustamist polnud saarelanike seas märgata. Kui midagi sellist oleks olnud, siis meie progressiivne avalikkus oleks kindlasti juba jalgu trampinud, kuidas rahvale puru silma aetakse ja laimatakse. Aga ei.

Kuid on veel üks võrdlusteema. Kolmkümmend aastat tagasi toetasid Nõukogude Balti liiduvabariikide iseseisvumist (mis toimus 1991. aasta lõpus) mitte ainult metropolide demokraadid. See on eraldi lugu. Seda toetas ka märkimisväärne osa nende vabariikide venekeelsest elanikkonnast.

1991. aasta kevadel toimusid Leedus, Lätis ja Eestis iseseisvuse küsitlused või rahvahääletused, nimetus ei ole oluline. Tulemused olid järgmised.

Eestis oli iseseisvumise poolt 77,8%, vastu - 21,5%. Vene keelt kõnelevate inimeste osakaal oli seal tol ajal umbes 40%. See tähendab, et oluline osa neist, kes hiljem "mittekodanikeks" osutusid, hääletasid eraldumise poolt. Sama käib Läti kohta. Poolt - 73,7%, vastu - 24,7%, venekeelse elanikkonna osakaal - 48%. Leedus poolt - 90,5%, vastu - 6,5%, kuid mitte-leedulaste osakaal oli seal väiksem - ainult 20%, sealhulgas mitte ainult Nõukogude venelased, vaid ka poolakad. Selles on Leedu spetsiifika.

Kontrast nelja protsendi Kuriilide elanikega, kes oleksid nõus homme Jaapanis ärkama, on rabav.

Muidugi, kolmkümmend aastat tagasi olime me kõik (või enamik meist) neitsid ja ega osanud sellist räpast trikki karta, nüüd on sellist süütust juba raskem kohata. Ausalt öeldes ongi see sellise erinevuse peamine põhjus. Praegu on inimesed palju umbusklikumad. Vanasõna tasuta juustu kohta, mis pidavad olema ainult hiirelõikus, on jõudnud massidesse.

Kui venelased lahkuvad, tulevad ameeriklased: millised plaanid on Jaapanil Kuriilidega >>

Kuid mitte ainult. Kolmkümmend aastat tagasi - oleme nüüdseks selle unustanud - oli tulevik üsna segane, keegi nägi paljulubavaid perspektiive, keegi - vastupidi, mis aitas kaasa suuresti väljarännumeeleoludele. Meenutagem kasvõi kaltsakatena või juudikastmes kuhugi kaugele väljarändamist. Inimesed põgenesid kõhklemata, uskudes, et seal saab kindlasti olema parem. Sellele aitas tugevalt kaasa ka perestroika-majanduse olukord.

Tol ajal peeti Balti versiooni kõige vähemtraumaatilisemaks. Kuhugi lahkuda polnud vaja, oma korteris lihtsalt edasi elades satuti äkki välismaale, kus kuldsed pirnid paju küljes kasvavad. Seal on vabadus, turumajandus, stereofoonilised kempsupotid - ja kõik see ilma kodust lahkumata. Kas pole ime?

Rostislav Ištšenkto.
© Sputnik / Владимир Трефилов

Naabrid, kellega juba aastakümneid harjunud oldi, jäävad samaks, nendelt ei saa omati mingeid ebameeldivaid üllatusi oodata. "Eestlased (lätlased jne) on ju ometi kultuurrahvas," – see rahustas. Oli ka mingi keeleoskus (vähemalt käibefraaside ja numbrite tasandil) ja kohalike tavade tundmine. Jaapani keele oskusega on aga olukord palju kehvem.

Iseseisvuse eest võitlejad ajasid oma asju tasa ja targu, et vene keelt kõnelevat elanikkonda mitte enne õiget aega ära ehmatada. Erinevad meetmed apartheidi vaimus ja seejärel aeglane, hoolikas nn "salaamitaktika" (Salaamitaktika – algselt Ungari kommunistliku liidri Mátyás Rákosi käsitlus 1940. aastate lõpul, oponentide võimult järk-järguline tõrjumine justkui vorsti viilutamine – toim.). Seega kasutasid tsiviliseeritud Balti riigid osavalt ära Nõukogude kodanike kogenematust, kes arvasid, et midagi NSV Liidust hullemat enam kindlasti olla ei saa. Nii riisutigi süütuselt koor.

Nüüd on hoopis levinum ja isegi valdavalt levinum veendumus, et meid ei oodata kusagil avasüli, joosta pole mõtet ja polegi kuhugi. Meie partnerid on sellisele selginemisele ka ise palju kaasa aidanud. Seepärast on mitmekümnest protsendist, kes kunagi soovisid välismaal üles ärgata, kolmekümne aastaga järele jäänud vaid neli protsenti. Kantud kahju teritab mõistust.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Samal teemal

Jaapani ajaleht: Kuriilid on Ameerika rakettide paigaldamiseks ideaalsed
Jaapan kaotas ööpäevaga rohkem kui ainult Kuriilid
Tagid:
iseseisvus, Leedu, Läti, Balti riigid, Eesti, Jaapan, Venemaa, Kuriilid

Peamised teemad