18:12 22. Märts 2019
Kuula otse
  • USD1.1302
  • RUB72.7425

Sugugi mitte lindprii: miks ei tundu USA ja Korea kohtumine Hanois ebaõnnestumisena

© AFP 2019 / Saul Loeb
Analüütika
lühendatud link
Dmitri Kossõrev
4120

USA presidendi Donald Trumpi ja Põhja-Korea juhi Kim Jong Uni teise tippkohtumise otsustasid paljud kommentaatorid juba ette ebaõnnestunuks kuulutada. Arusaadavalt tegi seda kõige edukamalt demokraatide kontrolli all olev USA meedia.

Dmitri Kossõrev, RIA Novosti.

Siin on näide nende loogikast: Pyongyang tulnuks sanktsioonidega lämmatada ja põlvili suruda, see tähendab sundida teda tuumarelvadest loobuma, kuid Pyongyang on juba näidanud, et ta ei nõustu põlvili laskuma. 

Ta vajab sümmeetrilisi vastusamme, nagu sanktsioonide tühistamine, kuid Ameerika Ühendriigid ei saa seda aktsepteerida, sest nii näitaks nad oma nõrkust.

Kui Hanois oleks piirdutud sümboolse sammuga – allkirjastades näiteks deklaratsiooni 1950-53.a. Korea sõja lõpetamise kohta, oleks Kim nõudnud Ameerika vägede väljaviimist Lõuna-Koreast.

Kui tippkohtumine lõpeb üldse mitte millegagi (mis juhtuski), siis võidab ikka Kim, sest tal on jätkuvalt tuumarelv ja ta tunneb end üldiselt hästi.

Niisiis, Trump lihtsalt ei oleks pidanuks Hanoisse minema, ta on halb diplomaat jne, jne.

Donald Trump ja Kim Jong-un korraldasid tippkohtumise Hanois >>

Kuid mõned väikesed detailid ei sobi ilmselgelt sellisesse konteksti, mida kõiki võis näha just Ameerika poole käitumises. Nimelt on tunne, et Trumpi meeskond oli ja on olukorraga igati rahul.

Seda võis märgata juba enne tippkohtumist. Näiteks presidendi kõne ühelt kohtumiselt oma toetajatega: "Kim saatis mulle kauneid kirju. Need on suurepärased kirjad. Meil on temaga armastus."

Või sama meeskonna reaktsioon ebaõnnestunud tippkohtumisele Hanois: USA liider nimetas seda viljakaks ja väljendas lootust edukale pikaajalisele koostööle Kim Jong-uniga.

Armastus jätkub ... Selle säras kümblevad kõik Aasia riigid, nii USA liitlased kui ka mitte-liitlased: puuduvad vastastikused ohud, pole lennukikandjaid Korea ranniku lähedal, tuuma- või raketikatsetusi ei tehta – mis siin ikka nuriseda. Mõni aeg tagasi oli palju hullem.

Oletame, et meie ees on väga oluline nähtus, mis aitab meil mõista maailma ees ootavaid muutusi - Trumpi meeskond toob Põhja-Koread hoolikalt paariariikide leerist välja.

Eelkõige seetõttu, et ta sobis sinna nimekirja väga halvasti, tekitades mittevajalikke probleeme mitmetele administratsioonidele järjepanu.

80-ndatel, ütles kas Mihhail Gorbatšov või Aleksandr Jakovlev USA-le ja Läänemaailmale naljaga pooleks: "Me teeme teile midagi kohutavat - jätame teid ilma vaenlaseta." Ja see osutus tõesti hirmsaks.

Ühiskonnad ja tsivilisatsioonid ilma ideoloogiata ei ela. Mida pidi tegema kogu Läänetsivilisatsioon ilma idata - see tähendab - ilma suure kohutava vaenlaseta, kellele vastuseismine oli peaaegu kõigi Lääneriikide elanike mõttemaailma kandev osa? Kuhu püüelda, millist maailma ehitada? Ja kas Lääs jääb endiseks, see tähendab liiduks?

Nii loodigi 90ndatel sõna otseses mõttes ideoloogilise vaakumi ajutiseks täitmiseks idee "paariariikidest" - vähestest anomaalsete keskpankadega riikidest, kes esitasid väljakutse ühtsele ja Washingtonist juhitud inimkonnale.

Paariateks kuulutati igas regioonis paar riiki. Ida-Aasias oli selleks Põhja-Korea, Kagu-Aasias Birma (Myanmar), Lähis-Idas esmalt Iraak, seejärel Süüria, rääkimata Iraanist ja Aafrikas - Liibüa ...

Pange tähele nende eripära. Kõigi juhiks pidi olema mitte päris taibukas juht (see tähendab, sõjalise jõudude vahekorda ignoreeriv) - seetõttu ohtlik diktaator, kes ahistas või isegi hävitas oma kannatavat ja nälgivat rahvast.

Kõikjal pidi tema poolt Läänele tekitatav oht olema tegelikult väljamõeldud, selleks, et noppida "paariaid" ükshaaval - ilma eriliste kaotuste ja eelistatavalt kohalike "vabadusvõitlejate" käte abil – liikudes niiviisi edasi "ajaloo lõpu" suunas.

Algselt andis selline pilt leiba kirjandusele ja kinole (tegelased peavad ju kellegagi võitlema), kuid ärgem unustagem ka sõjatööstuskompleksi ja paljut muud.

Siis aga algasid probleemid. Näiteks Iraagis, mille hävitamine osutus arvatust raskemaks, kuid ka Põhja-Koreas, mis, nagu juba öeldud, ei sobinud sellesse skeemi väga hästi.

Ja rahva kannatuste osas (vähemalt – no näiteks - Pyongyangi kulinaarse festivali ülevaade pealkirjaga, mis räägib nälgivatest inimestest...).

Eriti aga olematute ohtude osas. Isegi ilma tuumarelvadeta võib Põhja-Korea agressorile piisavalt peavalu tekitada, aga praeguste 20-60 lõhkepeaga - seda enam.

Samuti on tõsine probleem kohalike vabadusvõitlejatega.

Ja veel üks asi: "paaria" peaks olema isoleeritud, kuid Pyongyangil on teatav toetus nii Hiina, Venemaa kui isegi Lõuna-Korea poolt.

Vähemalt hirmutab kõiki ülejäänud Aasia riike mõte Ameerika agressioonist Korea poolsaarel.

Trumpi administratsioon ei ole esimene, kes püüab "paariariikide" nimekirja muuta. Barack Obama meeskond tegi sedasama üsna edukalt Iraaniga, Trumpi all püüti protsessi tagasi pöörata, kuid jäädi mõtlema: milleks meile samaaegselt veel lugu Põhja-Koreaga, kus on sellest meile tõusev kasu – ebameeldivused on ju ilmsed?

VIDEO Trump vastas Sputniku korrespondendi küsimusele >>

Ühest küljest teeb ka Trumpi meeskond oma diplomaatiat taburetil istudes, kui mitte otse "põlve otsas" – tema puhul toimib sagedamini instinkt (tervet mõistus tunnetuse tasandil) - kui süsteem. Vastasel juhul ei püüaks ta luua Venezuelast järjekordset fantoomist "paariat".

Lisaks on USA välispoliitika pildi kohutavalt segadusse ajanud asjaoluga, et paljud isegi haritud ameeriklased (sh diplomaadid) on õnnetuseks omaenda propagandat uskuma jäänud. See oli märgatav Süüria konflikti ajal, kui ameeriklased 2016. aastal arvasid, et "diktaatori" Assadi vastu võitlevad "head terroristid" neile alluvad ja on valmis vägesid ära viima või tulevahetust lõpetama, kuid nagu selgus, ei olnud see sugugi nii.

Teisest küljest püüab Valge Maja praegune meeskond pöörata maailma tagasi üle-eelmisse ajastusse, mil "suur Lääs" võitles "suure Ida" vastu - Hiina ja Venemaaga - just selles järjekorras. Miks on meil siis vaja eelmise perioodi leiutisi - "paariariike"?

See ajastu on möödas. Ja nüüd võib Kimiga olla isegi "armastus".

Autori arvamus ei pruugi toimetuse seisukohaga kattuda.

Samal teemal

Donald Trumpi ja Kim Jong-uni tippkohtumine Hanois
Tagid:
värviline revolutsioon, USA, Põhja-Korea

Peamised teemad