08:09 26. August 2019
Kuula otse
  • USD1.1065
  • RUB72.9469
Ameerika lipp Ivangorodi kindluse taustal

USA eriesindaja pajatas Baltimaade õitsengust NATO rüpes

© Sputnik / Евгений Ашихмин
Analüütika
lühendatud link
Irina Alksnis
11420

Esmaspäeval korraldas USA Riigidepartemangu esiesindaja Ukrainas Kurt Volker online-briifingu, mille käigus ta väga palju "huvitavat" rääkis.

Irina Alksnis, RIA Novosti

Kusjuures kõige tähelepanuväärsemaks ei kujunenud tema etteastes mitte niivõrd tema enese avaldused, kuivõrd see, et tänu temale saab näha ametliku ja diplomaatilise retoorika varjatud poolt, see tähendab selles leiduvaid võimalusi ja piiranguid. 

Tavapäraseks on kujunenud veendumus, et Lääs igal juhul häbematult valetab ja antud mõtte kinnituseks esitatakse pika nimekirja jagu näiteid alates suusõnal antud lubadustest Gorbatšovile NATO-t ida suunas mitte laiendada kuni Colin Powelli katseklaasini.

Ning Lääs pommitab samalaadsete süüdistustega Venemaad ja temalgi on käepärast näited, kus ta näeb oma sõnadele kinnitust. Mantra, et "Moskva valetab, valetab, valetab – ja samas põikleb ega tunnista, isegi kui ta vastu seina surutakse, nagu Skripalide juhtumi, Donbassi kohal toimunud Boeingu katastroofi ja Süüria keemiarünnaku puhul," on kujunenud lausa rituaalseks.

Tegelikult on olukord palju keerulisem. Otsese, avaliku vale (nagu tollesama katseklaasiga ÜRO-s) võtavad riigid kasutusele siiski harva. Tavaliselt kasutatakse märksa kavalamaid võtteid: üht fakti valgustada ning teine maha vaikida, kolmandat enesele soodsal viisil tõlgendada. Ühesõnaga, erineval määral seda, mida – ja üldse mitte diplomaatiliselt väljendudes – on kombeks nimetada maailmale "koti pähetõmbamiseks".

Krimmi konflikt Euroopat ei puuduta >>

Volkeri äsjased avaldused on eriti huvitavad just selle poolest, et näitavad ära: ameeriklaste kott on jäänud endiseks, aga maailm sellesse enam ei mahu.

Tasub muidugi au anda eriesindajale, kes demonstreeris hiilgavas esituses klassikalist diplomaatilist võtet "kuidas läkitada vastaspool hästi kauaks hästi kaugele nõnda, et too mitte ainult ei solvuks, vaid jääks veel rahulegi." Jutt on Volkeri kommentaaridest Ukraina NATO-sse astumise väljavaadete asjus.

Ta märkis, et Ukraina liitumine alliansiga ei ole kiiresti lahenev küsimus, vaevalt küll vastab see riik nõuetele, mida NATO oma liikmetele esitab. Kiievil tuleb ette võtta igasugused ulatuslikud reformid, kaasa arvatud korruptsioonist jagusaamine ja armee ümberkujundamine. "Kõik sõltub sellest, mis ajaks Ukraina edu saavutada suudab," ütles Volker.

Inimkeelde tõlgituna tähendab see kõik "mitte kunagi", aga kõlab küllaltki lootustandvalt.

Ent terves reas teistes küsimustes on eriesindajal tekkinud tõsised probleemid, mida süvenev "sõnade kriis" nüüd just paljastabki. Põhjendus: Balti vabariigid "on Venemaale suurepärasteks naabriteks, seal valitseb rahu, pole vägivalda, toimub kaubavahetus ja majanduslik areng."

Seega ei jõua Venemaa esindaja veel seesmiselt pahandadagi rämeda faktide moonutamise üle "dividendide" asjus, mida tema riik NATO laienemisest olevat noppinud, kui sellele järgneb väide Baltimaade majandusarengust ja õitsengust Põhja-Atlandi alliansi kaitse all. Loomulikuks reaktsiooniks on üle ilma kostev vali naer.

Samas on Balti vabariikidel samuti piinlik, sest nemad on jõudnud selleni, mille pole püüdlesid, kuid tagajärjed on ju kõigile hästi teada:

  • tööstuse likvideerimine ja rahvusriikide majanduse kokkusurumine peamiselt turismi- ja põllumajandussektorisse, mis pärast Venemaa turu sulgumist aina enam hinge vaaguvad;
  • Moskva poolt endiste logistikaahelate muutmine ja selle tulemusena sadama-, transiidi- ja logistikaettevõtete väljasuremine;
  • Läti panganduse "ettekavatsetud tapmine" (teisiti on seda raske nimetada) kohutava Kremli vastu kaitset pakkuvate ameeriklaste poolt selle eest, et too "spetsialiseerus Venemaalt pärit raha väljaveole ja puhtakspesemisele". Nüüd on Euroopa sama küsimusega Eesti pankuritele naha vahele pugenud. Tegemist on liiga magusa äriga – see ei ole noorukeste, endast suuresti satelliite kujutavate asjaosaliste mängumaa; nad peaksid oma kohta teadma;
  • tulemuseks on kolmandiku Läti ja Leedu rahvastiku väljaränne (Eestis on olukurd parem) ja kõige süngemad prognoosid rahvastiku edasise vähenemise osas.

Ühesõnaga, majanduslikult depressiivne ja sisuliselt väljasurev maa kui NATO ja EL-ga tõepoolest eduka ühinemise (Ukraina võib millestki sellisest ainult unistada) tagajärg.

Selles aga seisnebki Ameerika Ühendriikide välispoliitilise retoorika äärmiselt tõsine probleem.

Nad tegutsevad jätkuvalt külma sõja ideoloogiliste kontseptsioonide ja klišeede raames. 20. sajandi teise poole Läänemailm ei olnud ideaalne ega täiuslik, kuid objektiivselt võttes ületas NSV Liitu (ning seejärel Venemaad) paljude parameetrite poolest ja oli seetõttu maailma silmis märksa ahvatlevam.

Sellest ajast on olukord radikaalselt muutunud.

Ehkki tohutu hulk inimesi kipub endiselt sinna, kuid esiteks on neid nüüd palju vähem kui kakskümmend, kümme või isegi viis aastat tagasi. Ning teiseks, isegi need, kelle jaoks Läänemailm on jätkuvalt ligitõmbav, vaatavad talle enamjaolt päris kainelt, ilma roosade prillideta, mõistes raskusi, muresid ja väljakutseid, millega neil seal silmitsi tuleb seista.

Püüda selles olukorras "müüa" inimestele poole sajandi tagust pilti mesimagusast vabaduse ja üleüldise õitsengu maailmast – on muutunud üha teostamatumaks ülesandeks.

Teksapüksid on praegu kõigil olemas. Ainult teksade kodumaal pole sellest veel aru saadud.

Autori arvamus ei pruugi toimetuse seisukohaga kattuda.

Samal teemal

Šoigu süüdistas NATOt julgeolekusüsteemi hävitamises: tuleb reageerida
Tagid:
Ukraina, Euroliit, NATO

Peamised teemad