01:26 23. Juuli 2019
Kuula otse
  • USD1.1215
  • RUB70.6525
kuidas Turkish Stream Euroopa südamesse jõuab

Liisk on langenud: kuidas Turkish Stream Euroopa südamesse jõuab

© Фото: ПАО "Газпром"
Analüütika
lühendatud link
8710

Algselt oli Gazpromil Turk Streami teise toru jätkamiseks mitmeid võimalusi, mis olid tegelikult nurjunud South Streami marsruutide korduseks Euroopas. Aja jooksul valiti välja olukorda arvestades kõige mõistlikumad.

Aleksandr Sobko, RIA Novosti

Turk Streami teise toru marsruut on kuju võtmas: kõik viimased uudised räägivad variandi Türgi - Bulgaaria - Serbia - Ungari – Slovakkia poolt. Kuid kõigest järjekorras. 

Putin ja Erdogan Turkish Streami esimese osa avamisel
© Sputnik / Михаил Климентьев

Esiteks, juba mainitud ja tõenäoliselt ka realiseeritav marsruut Bulgaaria - Serbia - Ungari. Bulgaariat (kes South Streami gaasijuhtmeprojekti nurjas) kavatseti algselt projekti mitte kaasata.

Seetõttu kaaluti alternatiivset võimalust, siseneda Serbiasse mitte Bulgaariast, vaid Kreeka ja Makedoonia kaudu. Kuid pärast rahvarahutusi Skopjes (mis puhkesid huvitaval kombel kohe pärast selle projekti arutelu) sai selgeks, et siinsed riskid on üsna suured.

Teiseks oleks väljumine Kreeka kaudu Itaaliasse. See marsruut on lühem ja odavam. Sellest hoolimata viitab kõik sellele, et valitakse ikkagi esimene variant. Miks?

Esimese ja teise valiku vaheline põhimõtteine erinevus on järgmine: ainult esimene võimaldab tarnida gaasi Serbiale ja teistele Kagu-Euroopa riikidele Ukrainast mööda (Bulgaariale saaks tarneid korraldada Türgist olemasoleva torustiku vastassuunalisel rakendamisel).

Kui teine toru oleks ehitatud Itaaliasse, tähendaks see, et Serbia ja teised piirkonna riigid tuleks veel pikka aega gaasiga varustada läbi Ukraina. Tulevikus oleks võimalik ehitada Serbiasse põhjasuunast, Slovakkiast ja Ungarist tulev gaasitoru, kuid see tähendaks täiendavat ajakulu - selles suunas ei ole projekti arendatud, erinevalt lõunapoolsest variandist, kus saab kasutada South Streami arenduskavasid.

Sealsed mahud on loomulikult väikesed (kümme-viisteist miljardit kuupmeetrit, millest mõnikord räägitakse Ukraina "transiidijäägi" kontekstis), kuid geopoliitikal ja Venemaa mõju säilitamisel piirkonnas on oluliselt suurem roll. 

Türgi president Recep Tayyip Erdoğan ja Venemaa riigipea Vladimir Putin
© Sputnik / Михаил Климентьев

Kõik need tegurid näivadki olevat määranud lõpliku valiku. Tõsi, Kreeka püüab ikka veel läbi suruda tema territooriumi läbivat toru. Kreeka enda gaasivajaduse rahuldamiseks ei oleks harujuhet raske ehitada, kuid transiit Itaaliasse tuleb esialgu edasi lükata. Sellegipoolest polnud kuni viimaste nädalate sündmusteni täielikku kindlust - rangelt öeldes püsib ka praegu väike ebakindlus, millest tuleb juttu allpool.

Marsruudi valik oli detektiivne algusest peale. Kõigepealt avaldas ajaleht Kommersant eelmise aasta novembris ootamatult materjali, et Gazprom on juba otsustanud valida Turk Streami teise toru marsruudi, mis läbib Bulgaaria, Serbia, Ungari ja Slovakkia. Samal päeval teatas Bulgaaria energeetikaministeerium üllatuslikult, et ta ei ole Venemaa gaasimonopolilt mingit sellekohast teatist saanud.

Varsti aga pöördus kõik 180 kraadi. Bulgaaria teatas võimsuste broneerimise oksjonist (gaasijuhtme ehitamiseks vajalik protseduur), kuid nüüd polnud enam kiiret Venemaal. 19. detsembril sai teatavaks, et Gazprom oli rahulolematu suure tulumääraga, st Bulgaaria transiidi kõrge maksumusega.

24. jaanuaril ei lõppenud enampakkumise esimene etapp lepingute allkirjastamisega ja Bulgartransgaz korraldas enampakkumise teise vooru mõistlikumate hindadega. 31. jaanuaril reserveeris Gazprom alles kolmandas enampakkumise voorus vajalikud võimsused ja Bulgaaria otsustas lõplikult investeerimise ehitusse.

Sellegipoolest teatas Sofia hiljuti, et ta ei nõua hüvitist "vana" toru kaudu riiki läbiva transiidi vähendamise eest (Türgisse suunduva gaasitransiidi vähenemine seoses Turk Streami esimese toru käikuandmisega - Gazpromil olid Bulgaaria ees pikaajalised kohustused põhimõttel "võta või maksa") - juhul kui Turk Streami teine toru läbib Bulgaaria territooriumi. Tuleb välja, et ebakindlus jääb püsima.

Vene pool tahab tõepoolest saada kõiki võimalikke tagatisi, et uut torujuhtmevõrku ei hakata mõnes etapis blokeerima. Tõsi, väärib märkimist, et mängureeglid on muutunud. Kui varem, South-Stream projektis, pidi Venemaa ehitama toru ise (ja seega riske võtma), siis nüüd ehitab torujuhtme Bulgaaria transiidi tagatisel.

See tähendab, et Venemaa riskid on väiksemad. Serbias aga vastupidi, Venemaa tõenäoliselt osaleb gaasijuhtme ehitamisel, kuna see riik ei ole ELi liige ja gaasiturgu reguleerivad uued eeskirjad seal ei kehti.

Tegelikult räägivad hiljutised sündmused Serbias selle poolt, et see konkreetne marsruut muutub üha reaalsemaks. Esiteks, arutasid Gazpromi ja Serbia juhtkond uue gaasijuhtme ehitamist. Kuid mis kõige tähtsam, sai teatavaks, et elektrienergiaga tegelev Gazpromi tütarettevõte Energoholding on alustanud uue, gaasiküttel töötava elektrijaama ehitamist Serbiasse.

On selge, et selliseid investeeringuid on mõistlik teha garanteeritud, eelistatavalt oma gaasivarustuse tingimustes, seda enam, et plaanis on ehitada kuni neli sellist gaasijaama. Järeldus on ilmne: Venemaa kavatseb säilitada oma energia mõju Balkanil. Selles kontekstis tasub tähelepanu pöörata hiljutistele rahutustele Serbias, mis meenutavad osaliselt Makedoonia sündmusi kaks aastat varem. 

Ukrainaga seonduvalt on olukord järgmine. Esiteks, Turk Stream esimene toru antakse igal juhul käiku käesoleva aasta lõpus. Esialgu ei vähenda see kriitiliselt (20% võrra) Ukraina gaasitransiiti. Samas aga väheneb kordades transiidimaht lõunakoridoris, kuna just Türgile mineva transiidi kogused moodustavad peamise osa sellesuunalises transiitliikluses (ülejäänud mahud on Bulgaaria ja Kreeka jaoks.).

Tuletame meelde, et Ukraina transiit koosneb kahest sõltumatust koridorist: läänesuunalisest (Euroopasse) ja lõunasuunalisest (Türgi ja Lõuna-Euroopa riigid). Selles kontekstis aga, kuigi ülejäänud gaasijuhtmed (Nord Stream 2, Turk Streami teine toru) antakse käiku mõnevõrra hiljem, pärast 2020. aasta jaanuari, langeb juba järgmise aasta alguses lõunasuunalise torujuhtme kaudu pumbatav gaasitransiit oluliselt. 

Президент России Владимир Путин и президент Турции Реджеп Тайип Эрдоган
© Sputnik / Михаил Климентьев
Venemaa ja Türgi presidendid torujuhtme etapi lõpetamisel

Kuidas Naftogaz (Ukraina gaasitranspordietevõte – Toim.) uuele reaalsusele reageerib (näiteks demonteerides ühe või kaks kolmest lõunasuunalist torujuhtmest), saame näha juba lähitulevikus. Nord Stream 2 ja Turk Stream teise toru ("Serbia versioonis") käikuandmisega saab gaasitarnekohustused kõikidele riikidele täita ilma Ukraina transiiti kasutamata. Pärast seda sõltub Ukraina kaudu kulgeva transiidi maht ainult turuolukorrast - transiidi maksumusest, täiendavast gaasinõudlusest ELs, Ukraina gaasihoidlate koormatusest ja muudest teguritest.

Autori arvamus ei pruugi kattuda toimetuse seisukohaga.

Samal teemal

Saksamaa reageeris Varssavi ja Kiievi üleskutsele peatada Venemaa
Kes on majas peremees: Washington jäi Moskvale energiasõjas alla
Tagid:
Nord Stream 2, Turkish Stream, gaasitransiit, gaasitrass, gaasivõrk, gaasijuhe, torugaas, maagaas, gaas

Peamised teemad