06:21 21. August 2019
Kuula otse
  • USD1.1076
  • RUB73.8360
Mitsubishi Tanker Sahhalinilt vedelgaasi toomas

Läbimurre: miks Venemaad enam "toorme-ripatsiks" ei nimetata

© Sputnik / Сергей Гунеев
Analüütika
lühendatud link
Irina Alksnis
13202

Venemaa ei ole mitte ainult rikas loodusvarade ja taastuvenergiaallikate poolest, vaid suudab pakkuda maailmale ka uusi tehnoloogiaid energeetikatööstuse arendamiseks, vaatamata selles valdkonnas valitsevale tugevale konkurentsile.

Irina Alksnis, RIA Novosti

Maailma Energianõukogu (WEC) peasekretär Christoph Frei ütles, et Venemaa jääb energiavaldkonna üliriigiks, olenemata sellest, millises suunas rahvusvaheline energeetika areneb. 

Miks USA ei suuda naftaekspordis Venemaast mööda minna, illustreeriv foto
© Sputnik / Максим Блинов

Energiasektori peamise rahvusvahelise organisatsiooni tippjuhi kommentaari taga peitub midagi enamat kui lihtsalt soov teha kompliment riigile, kelle ajakirjanikule ta intervjuud andis.

Asi on selles, et hiljutised sündmused on sundinud meid "energia üliriigi" kontseptsiooni ümber mõtestama – varem on ta olnud kasutuses mõnevõrra teistsuguse varjundiga.

Algselt tähistas see mõiste riike, millel olid suured tõestatud loodusressursside varud (kivisöest uraanini) ja kes olid nende erinevate tüüpide suurimad eksportijad.

Eeldati, et jutt käis riikidest, mis säilitasid riikliku suveräänsuse ja kasutasid energiahoobasid oma välispoliitilise vahendina, peamiselt selleks, et mõjutada maailmaturu hinnakujundust.

Viimase viieteistkümne aasta jooksul on energia üliriikideks traditsiooniliselt kutsutud Venemaad (peamiselt gaasi pärast) ja Saudi Araabiat (nafta vallas).

Sellesse staatusse on kandideerinud peaaegu tosin riiki - Austraaliast ja Kasahstanist Iraani ja Kanadani.

Veelgi enam, seda mõistet kasutati sageli avalikult iroonilise intonatsiooniga, mis rõhutas sellise jõu ja mõju ilmset teisejärgulist tähtsust, tema sõltuvat ja teenindavat iseloomu.

Lähenemisviisiga kaasnesid sellised sildid, nagu "riik-bensiinijaam", "naftasõltlane", "tooraineripats" ja "ressursside-needus".

Viimastel aastatel on aga toimunud muutused, mis vaatamata välisele silmapaistmatusele väidavad, et tegu on põhimõtteliste nihetega mitte ainult energiaturul, vaid ka ülemaailmsel poliitareenil tervikuna.

Esiteks leidsid Venemaa ja Saudi Araabia ühise keele ning esitasid OPEC+ formaadi raames eduka väljakutse Ameerika Ühendriikidele, kes oli aastakümneid olnud naftahindade määramise poliitilise tahte ja otsuste tegemise keskmeks.

Nüüd aga on USA president sunnitud saatma OPECile säutse, palvega mitte stimuleerida hinnatõusu, sest ameeriklased ei ole enam võimelised iseseisvalt soovitud hinnataset saavutama.

Teiseks on Moskva jõudnud kõigi viimaste aastate gaasi- ja infrastruktuuriprojektide elluviimisel finišijoonele:

  • Torujuhtme "Sila Sibiri" ehitamine on peaaegu lõpule jõudnud. Praeguseks on rohkem kui 99% kütusemagistraalist valmis. Gazprom kavatseb Hiina gaasiga varustamist alustada 1. detsembril, paar nädalat enne plaanikohast ajakava.
  • 19. märtsil keevitati viimane torujupp, mis ühendas Turkish Streami mere- ja maismaaosad. Uue gaasitrassi käivitamine on samuti kavandatud käesoleva aasta lõppu.
  • Nord Stream 2 gaasijuhtme rohkem kui 1200 kilomeetrist on paigaldatud eanm kui 800. Ettevõtte Nord Stream 2 AG esindajad teatavad ehituse rekordilisest tempost ja plaanivad käivitamist samuti 2019. aasta lõpuks.
  • Samal ajal tõrjuvad Euroopas selle projekti toetajad (peamiselt Saksamaa võimud ja suured Euroopa ettevõtted) edukalt katseid anda gaasijuhe Brüsseli kontrolli alla ja mõtlevad mehhanismidele, mis kaitsevad Nord Streami selliste rünnakute eest ka tulevikus.

Tasub meenutada, et kõik need projektid viidi ellu olukorras, mil Venemaa on allutatud äärmiselt karmile poliitilisele ja majanduslikule survele, mille eesmärgiks oli riigi täielik ja tingimusteta kapituleerumine Lääne ees.

USA dollar
© Sputnik / Наталья Селиверстова

Eraldi tasuks mainida riigi muljetavaldavaid edusamme sisenemises vedelgaasi maailmaturule, mis oleks pidanud lõpetama Euroopa sõltuvuse Venemaa "gaasitorudest" (viimaste osa Euroopa turul tõusis eelmisel aastal rekordilise 36,7 protsendini).

Kolmandaks on Venemaa ülemaailmseks liidriks sellises keerulises ja kõrgtehnoloogilises tööstusharus nagu tuumaenergia.

Kusjuures juhtpositsiooni taustaks on traditsiooniliste Lääne konkurentide tõsised probleemid - nii tehnoloogilised kui ka rahalised. Hoolimata valjust retoorikast ei õnnestu neil kujunenud oluorda muuta.

Neljandaks – vaatamata arvukatele taastuvenergia tulevikuprognoosidele, ei näe tegelikkus sugugi nii optimistlik välja.

Ei ole juhus, et sama Christoph Frei intervjuus ütles otse, et üleminek traditsioonilistelt energiaallikatelt alternatiivenergiale on aastakümnete küsimus ja praegune olukord on palju proosalisem.

Seega on täiesti loogiline, et WECN tippjuht Nord Stream 2 positiivselt hindas, kuna viimane annab Euroopale "odavaima võimaliku gaasi".

Seega suutsid viimastel aastatel "energeetika üliriigid" (Venemaa on muidugi kõige võimsamaks ja elavamaks näiteks, kuid ta pole selles reas kaugeltki ainus) edukalt ületada oma "alluvate ja teenindajate" staatuse, mille kohaselt otsustatakse kõik peamised probleemid "tõelistes" suurriikides.

Nad hakkasid edukalt oma nägemust ja tahet ellu viima isegi peamistele poliitiliste võimukeskuste suhtes, kasutades oma ressursse poliitilise mõjuvõimu järsuks kasvatamiseks, tehnoloogiliseks läbimurdeks ja seatud poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

Kümme ja isegi viis aastat tagasi võis sageli kuulda arvamust, et kõik need kõlavad terminid ja kõrvupaitavad nimed (energia- ja põllumajanduslikud üliriigid, maailma töökojad – nimekirja võib koostada väga pika) – pole midagi muud kui tänapäevase neokolonialismi "klaashelmed", mille abil Lääs hoiab maailma valitsejana kõiki teisi alluvuses ja vahetab nende vastu tõeliselt väärtuslikke ressursse ja võimalusi.

Võib-olla oligi selles omajagu tõtt. Maailma energiatööstuse ja globaalpoliitika ümberkujundamine meie silmade ees annab aga teistsuguse õppetunni: inimesed hakkavad uusi kontseptsioone ja termineid reaalse sisuga täitma.

Autori arvamus ei pruugi toimetuse seisukohaga kattuda.

Samal teemal

Liisk on langenud: kuidas Turkish Stream Euroopa südamesse jõuab
Tagid:
OPEC, energiajulgeolek, energiakandjad, taastuvenergia, tuuleenergia, energiaturg, energia, nafta- ja gaasiettevõted, naftahinnad, nafta hind, nafta, vedelgaas, gaasivõrk, gaasijuhi, torugaas, maagaas, gaas

Peamised teemad