23:01 24. August 2019
Kuula otse
  • USD1.1065
  • RUB72.9469
Presidendi valimised Ukrainas

Mille eest meil kõigil tasub Ukrainale aitäh öelda

© Sputnik / Стрингер
Analüütika
lühendatud link
Irina Alksnis
Ukraina presidendivalimised (75)
11231

Ukraina viie aasta Euromaidani võidule järgnenud aasta ja Petro Porošenko esimese (kas see jääb ka ainsaks, saab selgeks üsna varsti) presidendiaja tulemusi võib kokku võtta kõige erinevamatest külgedest ja vaatenurkadest, kirjutab RIA Novosti kolumnist Irina Alksnis.

Võib koostada nimekirja Ukraina kõige tõsisematest saavutustest ja kõige suurematest läbikukkumisest selle aja vältel. Võib esile tuua mitmesugust statistikat ja hinnata protsesside dünaamikat. Võib pöörduda Ukraina ühiskonna enesetunde ja meeleolude poole. Võib leida veel kümneid põnevaid ja teravmeelseid lähenemisviise.

Aga võib ka vaadata tänast Ukrainat tema naaberala silmadega. Tõsi küll, järeldused ei osutu vähimalgi määral vaimustavateks. Nagu selgus – võimatu missioon-

Asi on selles, et maidanijärgne Ukraina on endale võetud missiooni puhul kolinal läbi kukkunud. Läbikukkumine on veelgi suurem arvestades, et see missioon pretendeeris sisuliselt ajaloolisele ja arenenud ühiskonnale omasele staatusele.

Meie edelanaaber võttis nõuks näidata, et piirkonnas kujunenud status quo koos Venemaa geopoliitilise ja majandusliku ülemvõimuga võib saada murtud. Ukraina üritas tõestada, et ta suudab õitseda ka ilma Venemaata ja enamgi veel – ta võib hõivata Venemaa koha piirkonna kõrgemalt arenenud ja euroopaliku südamikuna.

Kiievi ees seisis lausa hiiglaslik ülesanne.

2010. aastate alguseks oli nõukogudejärgne ruum taibanud tõsiasja, et venevastase poliitika eest tuleb maksta. Seda esmajoones negatiivsete tendentsidega majanduses koos kolossaalsete kahjudega tervete valdkondade jaoks (alates põllumajandusest, nagu Moldovas, kuni transiidini, nagu Baltikumis) ning sellele järgneb terve sületäis probleeme sotsiaalsfääris alates demograafiast.

Ukraina presidendivalimised
© Sputnik / Михаил Воскресенский

See ei sundinud neidsami Balti vabariike venevastasest kursist loobuma, küll aga hajutas nende illusioonid sel teemal, et seda saab edukalt põimida Moskva "lüpsmisega".

Viis aastat tagasi heitis Ukraina väljakutse kujunenud stereotüübile, otsustades tõestada, et tema õitseng on võimalik ilma Venemaata – ja koguni tema kiuste. Ja tuleb tunnistada, et kui kellelgi oligi väljavaateid edusammudeks, siis nimelt temal. Suur, arenenud ja edukas Euroopa riik, ühendades endas rohkesti eeliseid ja väärtusi alates haritud rahvastikust ja kõige vägevamast transiidist kuni tohutu teaduspotentsiaali ja kõrgeltarenenud tööstusega.

Ukraina sööstis lahingut lööma püüdluses rebida puruks "Vene imperialismi kammitsad" ja hoiab valitud kurssi visalt seniajani: keeldumine majanduskoostööst võtmetähtsusega valdkondades ja rahvusvaheliste kokkulepete katkestamine Venemaaga, transpordi lõviosa lõpetamine ning "agressori" raamatute ja filmide keelustamine.

Selle asemel tõsimeelne pürgimine Euroopasse, agar koostöö lääne institutsioonidega ja kompromissitu liikumine eesmärgi suunas EL-i ja NATO liikmesuse näol – eitares nende ametiisikute läbipaistvaid vihjeid, iga hinna eest. Viie aasta möödudes on valitud tee tulemused täiesti üheselt selged, et kõik uudishimutsevad ja huvilised jõud saaksid isegi mitte vahekokkuvõtteid, vaid lõplikke järeldusi teha.

Mõne loetud aastaga on maidanijärgne Ukraina langenud hoopis sügavamale rappa, kui seda on teinud kõige probleemsemad nõukogudejärgsed riigid viimase veerand sajandi jooksul.

Edusammudest on ette näidata ainult kurikuulus viisavabadus, kuid tema naabrite silmis on see on see vägagi kaheldav eelis. Isegi kõige vaesem ja vähim arenenud Moldova pälvis sellesama viisvabaduse Euroopa Liiduga ilma sedavõrd radikaalsete seikadeta.

Kahtlemat on olemas veel ka tomos, kuid selle väljaspool Ukraina piire kipub selle väärtus nullilähedaseks ja ka riigisiseselt ei hinnata seda sugugi üheselt.

Kuivas statistiukas aga on deindustrialiseerimine, ulatuslik majanduslangus, ülemaailmne esikoht leetritesse haigestumistes, rahvastiku väljavool, neonatsism, riigi libisemine varjamatusse ebaadekvaatsusse ja tema igatine, lausa häbematu rahakerjamine mis iganes põhjusel.

Ukraina töölised nõuavad tööd ja palka
© Sputnik / Алексей Вовк

Ühesõnaga, veel üsna hiljuti eduka ja lääne lemmikuks olnud riigi välkkiire muutumine nakkustõves (sõna otseses mõttes) "linnahulluks", kellest ehmutakse ja püütakse maailma areenil eemale hoiduda.

Selles mõttes tähendab Ukraina maidanijärgne fiasko, Euromaidani ideaalide ja eesmärkide kolinal kokkukukkumine palju enamat kui lihtsalt ühe eraldivõetud riigi ebaõnne. Ei, selle taga on seisnud viimane test venevastasel platvormil seisva nõukogudejärgse õitsengu kontseptsiooni paikapidavuse kohta. See test on näidanud antud doktriini täielikku elujõuetust.

Ukraina on lõplikult tõestanud, et niisuguse lähenemisviisi korral seisneb valik Venemaa naabrite jaoks üksnes tasapisi, kuid vääramatus kustumises asetusega "vaeseke, ent puhtake" (kõige optimistlikumal juhul) ja (halvimal juhul) täismõõdus riikliku katastroofi vahel.

Asendit "heaolu ja areng ilma Venemaata" riigipoliitilises menüüs nõukogudejärgse ruumi jaoks ei ole.

Vahest tasub Ukrainale isegi aitäh öelda antud väite lõpliku kinnitamise eest.

Autori arvamus ei pruugi kattuda toimetuse seisukohtadega.

Teema:
Ukraina presidendivalimised (75)
Tagid:
Venemaa, Ukraina.ru

Peamised teemad