23:53 22. Aprill 2019
Kuula otse
  • USD1.1250
  • RUB71.9719
Venemaa viis läbi hüperheli-relvasüsteemi Avangard eduka katsetuse

"Sanktsioonid põrgust" - Venemaa päästavad kuld ja raketid

CC BY 4.0 / Минобороны РФ
Analüütika
lühendatud link
Ivan Danilov
8730

Ainus viis Ameerika partneritega suhelda on rahulikult, kuid järjekindlalt demonstreerida neile tagajärgi, millega nad suhetes Venemaaga punaseid jooni ületades silmitsi satuvad, kirjutab RIA Novosti kolumnist Ivan Danilov.

Kaks USA senaatorit otsustasid taas päevakorda võtta Venemaa-vastased "põrgusanktsioonid", sidudes need lahti 2016. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimistest ja olukorrast Ukrainas. Nüüd kutsutakse üles nendega Venemaad karistama 2020. aastal toimuvate Ameerika presidendivalimistesse sekkumise eest. Ametliku versiooni kohaselt peaksid sellised karmid meetmed takistama Venemaa ametivõimudel mõjutamast, kes Ameerika Ühendriikide presidendiks saab.

Paljud selles nimekirjas toodud piirangud on isegi karmimad kui need, mis olid senistes "põrgusanktsioonides". Kuid Venemaa finantsturud ilmutavad uute ohtude suhtes siiski äärmist külmaverelisust. Venemaa finantsvaradel on vähehaaval kujunemas Ameerika poliitikute sanktsiooniplaanide suhtes teatud immuunsus.

Uue seaduseelnõu ametlikku eesmärki, milleks on Venemaa tulevane karistamine valede valijate valiku eest, kirjeldas üks selle autoritest, mõjukas vabariiklasest senaator Marco Rubio vägagi selgesti: "Kuna Vladimir Putin saab aru ainult jõupoliitikast, siis 2019. aasta DETER (Defending Elections from Threats by Establishing Redlines, DETER Act, e.k. piirangute kehtestamisega valimiste ohtude eest kaitsmise seadus) annab Venemaale ja teistele vaenulikele valitsustele täiesti selgesti mõista, et Ameerika Ühendriigid reageerivad koheselt mistahes katsetele meie valimistesse sekkuda.

"On selge, et tegelikult ei ole mingit seost väidetava valimistesse sekkumise (milleks võib pidada mida iganes, kasvõi RT või Sputnik taolise meedia olemasolu) ja hilisemate sanktsioone vahel. Senaatorite Mark Rubio ja Chris Van Holleni seaduseelnõu on lihtsalt hea kattevari meetmete kehtestamiseks, millele USA seadusandjad oleksid muudes tingimustes vastu olnud.

Võib tunduda, et ettekääne pole siin üldse oluline, kuid selline arusaamine ei arvesta mõningaid olulisi peensusi. Kaugeltki mitte iga Ameerika senaator või kongresmen, parteilisest kuuluvusest olenemata, ei soovi suhetes Venemaaga sildu põletada ega maailma tagasi viia külma sõja seisundisse, kus on pidev oht kuuma vastasseisu sattuda, kuni tuumarelvade kasutamiseni välja.

Veelgi enam, Trumpi administratsiooni võtmeisikud, nagu näiteks rahandusminister Stephen Mnuchin on korduvalt "põrgusanktsioonidele" vastu välja astunud, kusjuures hoopiski mitte suurest armastusest Venemaa vastu, vaid enesesäilitamise instinktist ja soovist vältida riske ülemaailmsele finants- ja eriti naftadollari süsteemile.

Nendes tingimustes on Kongressi, Senati ja Trumpi administratsiooni ainus võimalus see "põrgupakett" läbi suruda, siduda see mingi ettekäändega, mis oleks nii oluline ja "toksiline", et sanktsioonide poolt hääletamisest keeldumine tunduks tõelise kodumaa reetmisena.

Senaatorid Rubio ja Van Hollen on juba selle probleemiga varem juba kokku puutunud. Nagu BBC õigustatult märgib, esitasid nad sarnase seaduseelnõu juba eelmisel aastal, kuid see ei jõudnud isegi Senatis hääletusele. Katsed kruvida uued sanktsioonid Kertši väina intsidendi külge ebaõnnestusid tegelikult samuti. Ka Skripal'ide juhtum ei õigustanud rangete piirangute kehtestamise ootusi, kuigi meediasse ja diplomaatilisse promomisse investeeriti tohutuid ressursse.

Tänaseks tuletavad vaid vähesed meelde alla tulistatud Malaisia Boeingut, millest samuti taheti teha tõsist Venemaa-vastase sanktsioonide paketti. Pärast eriprokurör Muelleri uurimise kuulsusetut lõpetamist (milles varem tõestatuks kuulutatud Venemaa sekkumise kohta Ameerika valimistesse ei leitud Kremli sidemete kohta Trumpi valimisstaabiga mingeid tõendeid), on "põrgusanktsioone" kehtestada soovijaid Ameerika kongresmenide ja senaatorite hulgas üsna vähe. Ja seda vähem nõustub sellega Trumpi administratsioon, kes näeb selles enda jaoks põhjendatult tarbetut mainekujunduslikku ohtu.

Kui vaadata olukorda sobiva ettekäände seisukohast, on "Venemaa sekkumine" USA 2020. aasta presidendivalimistesse ideaalne lahendus. Iga senaatori, kongresmeni või ministri, kes oleks Venemaa karistamise vastu, võib julgelt arvata Kremli agentide ja Ameerika demokraatia vaenlaste hulka. See tõstab järsult eelnõu Kongressis ja Senatis läbimineku tõenäosust ning selles sätestatud Venemaa-vastaste meetmete rakendamine võimalusi.

Eelnõu kohaselt peab "Ameerika Ühendriikide rahvusliku luure direktor 60 päeva jooksul pärast valimisi esitama Kongressile aruande, kas Venemaa või mõni teine riik püüdis valimisprotsessi sekkuda". Siinkohal tasub meenutada, et arvamuse sekkumise või selle puudumise kohta annavad need samad struktuurid, mis kunagi teatasid massihävitusrelvade olemasolust Iraagis. See jultunud vale (et see oli vale, tunnistati ametlikult nii Londonis kui Washingtonis) sai sõjalise sekkumise ettekäändeks ja maksis sadade tuhandete Iraagi kodanike elu, kes tapeti üksnes Ameerika ja Briti poliitiliste ambitsioonide nimel. Oodata Briti ja USA ametivõimude ausust pärast sellist pretsedenti oleks hullumeelsusega piirnev naiivsus.

Ja muide, üldiselt on Rubio ja Van Holleni eelnõu Venemaa finantsturgudele positiivne. Seda paradoksaalset olukorda on lihtne seletada: kui sanktsioone kohaldatakse 2020. aasta valimiste suhtes, siis on nende kasutuselevõtu tõenäosus 2019. aastal väga väike, sest piirangute varasem kehtestamine "murraks selle seaduseelnõu hambad". Tänast poliitilist olukorda arvestades võib öelda, et 2020. aasta novembrivalimisteni on veel terve igavik, mille jooksul võib muutuda kõik, alates Washingtoni geopoliitilistest prioriteetidest kuni maailma majandusliku olukorrani.

Kui senaator Rubio ütleb, et "Vladimir Putin mõistab ainult jõupoliitikat", siis ta valetab, kuid psühholoogiaseaduste kohaselt avab ta sellega tõe oma enda mõtlemise kohta, mida tõesti saaks mõjutada "hea sõnaga", kuid ainult selle relva olemasolul, millest rääkis Al Capone. Ainus viis suhelda Ameerika partneritega on rahulikult, kuid järjekindlalt demonstreerida neile tagajärgi, millega nad Venemaaga suheldes punaseid jooni ületades silmitsi satuvad.

Pole sugugi kindel, et selline lähenemine Ameerika russofoobidest "pistrike" rahustamisel toimib, kuid tõhusamaid võimalusi nagunii pole. Parim kaitse sanktsioonide ja mistahes välise surve eest on Venemaa Panga hoidlates olev kuld ja lahingvalvel raketid Avangard.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Krimm, Venemaa, sanktsioonid, USA

Peamised teemad