18:36 21. September 2019
Kuula otse
  • USD1.1030
  • RUB70.3933
Выступление Дональда Трампа

Sõbralik Trump

© AP Photo / Carolyn Kaster
Analüütika
lühendatud link
8310

Autoritaarsete volituste ja Kongressist sõltuvuse puudumisel on USA president Donald Trump sunnitud kogu oma poliitika, sealhulgas Venemaa suhtes, üles ehitama tehingutele ja kompromissidele, leiab RIA Novosti kolumnist Maksim Sokolov.

Kuna Vene poliitikud on lõplikult järeldusele jõudnud, et ookeanitaguste partneritega head putru ei keeda, ja et see suutmatus on tõsine ning kauakestev, otsustas USA president Donald Trump venelastesse optimismi sisendada, et saab küll, ja kuidas veel!

2. aprillil väljendas Trump NATO peasekretäri Jens Stoltenbergiga (alliansi 70. aastapäev oli kaks päeva hiljem - 4. aprill) kohtudes sügavat rahulolu, et bloki võimsus kasvab aasta-aastalt ja liitlased on teda sõjaliste kulutuste suurendamise osas kuulda võtnud ning ütles: "Loodan, et meil saavad olema head suhted nii Venemaa, Hiina kui ka kõigi teiste riikidega. Arvan, et me klapime ka Venemaaga."

Vanasti (sealhulgas nõukogude ajal) oleks selline avaldus Kremlis ja selle lähiümbruses vähemalt mõningast huvi tekitanud. Ühelt poolt valitses tol ajal veendumus, et Ameerika Ühendriikide president ei ütle midagi niisama, eriti sellisel üldist huvi pakkuval teemal. Kui ta räägib valmisolekust elada rahus ja õiguskorras, järelikult saadab signaali, või vähemalt laseb välja proovipalli.

NATO välisministrid: Venemaa ei lähe meelest>>

Teisest küljest arvati (mitte kõik, kuid paljud, sealhulgas paljud mõjukad tegelased), et Venemaa ja Ameerika vahelised vastuolud on põhjustatud vastastikusest arusaamatusest ja mõlema poole hea tahte korral saab need arusaamatused vastastikuseks mõistmiseks muuta. Siis tuli pingelõdvendus ja seejärel uus poliitiline mõtlemine.

Sellest ajast on paljugi muutunud. Usku, et Ameerika tähtsad inimesed rahvusvahelisi seadusi ja tavasid järgivad, jääb üha vähemaks. Kui nad rikuvad sellise innuga isegi kirjalikke kokkuleppeid, mis peaksid ju ometi millekski kohustama ja käivad täiesti meelevaldselt ümber rahvusvahelise tavaga, mida formaalselt küll kirjutatud ei ole, kuid millest kinnipidamist peeti varem heaks tooniks, siis suhtuda tõsiselt ka varem mitte millekski kohustavatesse vihjetesse ja signaalidesse oleks kummaline. "Saadate signaali? No tore on."

Kukkus välja nagu Boriss Abramovitšiga (Berezovski – toim.): mingil ajal arvati, et temaga oli võimalik milleski kokku leppida ainult kahe tunnistaja ja notari juuresolekul, aga pärast tuli ikka välja, et isegi notariaalne kinnitus ei maksnud midagi. Pärast kolis Boriss Abramovitš Londonisse.

Poola kindral Waldemar Skrzypczak
© Фото : Grzegorz Gołębiowski

Mis puutub usku heasse tahtesse, siis on ka see tugeva hoobi saanud. Valdavalt arvatakse, et pingelõdvendus ja uus poliitiline mõtteviis on küll väga huvitav, kuid tõsiste geopoliitiliste lahkarvamuste korral, niivõrd tõsiste, et muutuvad erimeelsusteks isegi maaküsimuses — kes kelle maha matab, on ainuüksi heast tahtest vähe kasu. Objektiivsed vastuolud, mis on omandamas isegi antagonistliku iseloomu, on selleks liiga teravad.

Venemaa välisministeerium süüdistas NATO-t globaalses pettuses>>

Samal ajal on mõnedes asjades siiski vaja kokku leppida ja see on isegi põhimõtteliselt võimalik, kuid signaalid, salajased armuavaldused jne. erutavad juba palju vähem. Samas ei saa öelda, et Trumpi sõbralikkus üldse midagi ei tähenda. See on huvitav, sest põhineb huvitaval hüpoteesil, mille kohaselt USA praegusele presidendile on ideoloogiline lähenemisviis rahvusvahelistes küsimustes võõras. Või vähemalt ei ole see domineeriv.

Kui räägitakse lääne russofoobiast, siis kipuvad sealse diskursuse peremehed mingil põhjusel väga solvuma - kuid saagu nad pealegi oma tahtmine. Nagu Cato vanema leppimatus, kes igal võimalikul juhul ütles: "Ceterum censeo Carthaginem (resp.: Russiam) delendam esse" ("Ma siiski arvan, et Kartaago tuleb hävitada"). Iga russofoobist senaator on vaid Rooma kangelase järgija.

Seega ei ole Trump üldsegi mitte kangelane ega ka mitte russofoob. Erinevalt meie hulgast lahkunud senaator McCainist või briti poliitikutest on talle monomaania (mingi kujutelma ainuvalitsus – toim.) ja ideoloogiline leppimatus võõras.

Venemaa (Hiina, Põhja-Korea, Iisrael, Iraan, Venezuela) ei ole midagi enamat, kui malendid malelaual. Me ju ei demoniseeri vastase lippu ainult sellepärast, et see asub meie malendite suhtes väga ebasobival positsioonil. Nii ka Trump. Kui on vaja, siis sööb ega lämbu, ilma igasuguse kaastunde ja usuta säravasse demokraatiasse. Mis iganes, kuid usk messiasse on talle täiesti võõras.

USA premeeris Baltikumi kiitusega, Venemaa aga avas NATO suhtes silmad>>

Trumpi lihtne, südamest tulev küünilisus ei olegi ideoloogiliselt motiveeritud Ameerika või Briti poliitikute "Ceterum censeo ..." taustal nii halb omadus. See annab talle teatud inimlikkuse. Kuid seda inimlikkust ei anna leiva peale määrida ja putru sellest ka keeta ei saa. Jah, ta ei ole jäärapäine fanaatik – mida pole, seda pole, - kuid mitte ainult rahu ja sõpruse, vaid isegi suhete parandamiseks sellest ei piisa.

Oleks ta autoritaarsete volitustega autoritaarne juht, oleks pööre välispoliitikas tõenäolisem. Kuigi ka sel juhul tekiksid raskused. Paul I, kes oli palju autoritaarsem, katkestas suhted inglastega ja sõbrunes Bonaparte´iga, kuid see sõprus ei kestnud kaua. Demokraatia edendajad andsid talle apoplektilise hoobi (rabanduse – toim.) – korraldasid riigipöörde.

Autoritaarsete volituste ja kongressist sõltuvuse puudumise tõttu on Trump sunnitud kogu oma poliitika üles ehitama tehingutele ja kompromissidele. Võib-olla on see hea - võimude lahusus suur jõud, kuid on ilmselge, et tal tuleb teha kompromisse kõige erinevamatel eesmärkidel ning selline eesmärk, nagu suhete parandamine Venemaaga, ei ole prioriteetide nimekirja esimene ega isegi mitte kümnes. Nagu nõukogude plaanimajanduses öeldi, eraldatakse ressursid selleks ürituseks jääkpõhimõttel, mida Trump oma südames ka ei tahaks.

Nii et "me klapime ka Venemaaga" selles elus ilmselt ei täitu, kuid muidugi on meeldiv, et USA presidendil on siirad tunded. "Ja talunaised juba oskavad kirglikult armastada" (tsitaat N. Karamzini jutustusest "Vaene Liisa" – toim.).

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Jens Stoltenberg, NATO, Venemaa, USA, Donald Trump

Peamised teemad