23:31 22. Aprill 2019
Kuula otse
  • USD1.1250
  • RUB71.9719
Varssavi

NATO telg - nihe paremale: "Meredevaheline" kiil Euroopas

© Sputnik / Михаил Воскресенский
Analüütika
lühendatud link
NATO idarindel (131)
9830

Poola kunagine "Intermarium"* ehk "meredevaheline" majanduspoliitiline kontseptsioon, millele Teise maailmasõja tulemused risti peale tõmbasid, ärkas uuele elule USA "Kolme mere algatusega" (The Three Seas Initiative), mis selle autorite sõnul peaks eraldama Venemaa Saksamaast.

NATO seitsmekümnenda aastapäeva tähistamine alliansi sünnilinnas Washingtonis ei paistnud üldsegi pidulik, märgib politoloog Veronika Krašeninnikova RIA Novosti materjalis. Standardsete avalduste kõrval organisatsiooni väärtusest ja tähtsusest tunnistas selle peasekretär Jens Stoltenberg: "Peame ausalt tunnistama, et küsimusi alliansi tugevuse kohta esitatakse mõlemal pool Atlandi ookeani."

Kahtlemata on küsimusi palju. Alliansi peamised tugisambad Euroopas - Saksamaa ja Prantsusmaa, hiilivad Washingtoni ülemuse nõudmistest kõrvale ja too on sunnitud avaldama neile väga tõsist poliitilist ja majanduslikku survet. Türgi ostab Venemaalt S-400-d ja tehtud ettepanekule valida, kas olla Venemaa või Ameerika Ühendriikide poolel vastab, et otsustagu hoopis Washingtonile, kellega ta on, kas NATO liitlaste või kurdi terroristidega. Ameerika liberaalid Cato Instituudist võrdlevad allianssi 70-aastase "pensionäriga" ja pakuvad võimalust rajada uus julgeolekuarhitektuur.

Selline jutt on vene kõrvale muidugi kena kuulata, kuid ei maksa meeldivatel helidel end eksitada lasta. Jälgige käsi: NATO tegelik poliitika erineb nendest lohutavatest uudisest oluliselt. Pentagon kulutab sel aastal Euroopa heidutuspoliitikale 6,53 miljardit dollarit, mida on peaaegu kaks korda rohkem kui 2017. aastal (siis oli see 3,42 miljardit). Kulud kasvavad viies valdkonnas: kohaloleku suurendamine, õppused ja sõjaväeline koolitus, vägede eelpaigutus, liitlaste võimekuse suurendamine.

Millistest liitlastest me räägime? Millise riikide territooriumil suureneb kohalolek ja suurendatakse võimekusi? Kindlasti mitte Saksamaal ja mitte Prantsusmaal.

Viimastel aastatel NATOs toimunud peamine uuendus on alliansi raskuskeskme nihkumine Lääne-Euroopast Ida-Euroopasse. Protsess algas juba George W. Bushi ajal: Saksamaa ja Prantsusmaa näitasid end "mitteusaldusväärsete" partneritena, astudes 2003. aastal koos Venemaaga välja Iraagi sõja vastu. Selle eest said nad tollaselt kaitseministrilt Donald Rumsfeldilt kaela alandava "vana Euroopa" sildi. Kannuseid teenivaid idapoolseid riike aga, keda Washington sel ajal oma algatuste teerajajana NATOsse ja ELi sokutas, austati tiitliga "uus Euroopa".

Trumpi administratsioon viis selle ülemineku lõpule: transatlantilise telje Euroopa-poolne ots toetub nüüd tugevalt Poolale. Ainult marurahvusliku valitsusega Poolas sai USA president 2017. aasta juulis oma militaristlikku kõnet pidada. Ainult Poola pakub tungivalt oma territooriumi USA sõjaväebaaside rajamiseks. Veelgi enam, ta on valmis selle eest maksma miljardeid dollareid ja agiteerib teisigi suurendama panust NATOsse. Ainult Poolas sai 2019. aasta veebruaris toimuda Iraani-vastane konverents.

Poola teeb omalt poolt kõik, et olla usaldusväärne sõjaline tugi. Käesoleva aasta veebruaris kiitis Poola kaitseministeerium heaks sõjaväe moderniseerimise kava maksumusega 48,9 miljardit dollarit, eesmärgiga "tugevdada NATO idatiiba". Pole kahtlust, et relvastus ostetakse Ameerika Ühendriikidest. Märtsis kinnitas Poola president Andrzej Duda, et ta peab läbirääkimisi viienda põlvkonna mitmeotstarbeliste F-35 lahingulennukite soetamiseks - 2026. aastaks on plaanis osta 32 lennukit. Washington käsitleb Poolat ning Ida- ja Kesk-Euroopat tervikuna tuumalaengutega ballistiliste ja tiibrakettide võimaliku stardiplatsina.

Sellele on Varssavil juba ammu ka kontseptuaalne põhjendus - "Meredevaheline piirkond" "Intermarium" (termin võeti kasutusele umbes saja aasta eest). See on geostrateegiline projekt Poola juhtimisel Läänemere ühendamiseks Musta ja Aadria merega. Jozef Pilsudski diktatuuri ajal toetas "meredevahelisuse" kontseptsiooni "promethemismi" taktika - NSV Liidu hävitamine rahvuste vahelise viha ja separatismi õhutamisega: "Nii nagu Prometheus tõi inimestele tule, nii toob Poola Moskva poolt ikestatud rahvastele vabaduse." Hiljem võttis selle poliitika kasutusele Kolmas Reich, luues SS-i rahvuslikud leegionid ja siis USA külma sõja ajal, õhutades orjastatud rahvaste seaduse varjus natsionalismi.

Poola rahvuslaste jaoks on Intermarium pikka aega olnud peamine operatiivne kontseptsioon. Uuendus seisneb selles, et selle on omaks võtnud Ameerika strateegid ja sõjaväelased. Esmakordselt lasi väljendi käibele 2009. aastal USA eraluureagentuuri Stratfor juht George Friedman. "WikiLeaksi" poolt avaldatud "Stratfori" kirjavahetusest nähtub, et sõna "Intermarium" esineb 394 Stratfori kirjas, mis on saadetud kahe aasta jooksul enne 2011. aasta detsembrit. 2015. aasta "Geopoliitilises päevikus" öeldakse ühemõtteliselt: "Arvestades Venemaa võimsuse taassündi, muutub Intermariumi idee, mida ei toeta mitte Prantsusmaa, vaid Ameerika Ühendriigid ja mille sihtmärgiks on Venemaa, möödapääsmatuks." Need ja teised faktid ja tsitaadid on esitatud raportis "Intermariumi" kontseptsioon: Piłsudskist Trumpini", mida esitleti NATO 70. aastapäeva eel, 3. aprillil RIA Rossija Segodnja pressikeskuses.

Intermariumi majanduspoliitiliseks taassünniks on saanud Ameerika Ühendriikide toetatav "Kolme mere algatus" (The Three Seas Initiative), mille pakkusid välja Poola rahvuskonservatiivne "Õiguse ja õigluse" erakond. On toimunud selle uue struktuuri kolm tippkohtumist. Üht neist, 2017. aasta juulis toimunut, külastas ka D. Trump ja sellel arutati Ameerika veeldatud gaasi tarnimist Euroopale, see tähendab Venemaa väljatõrjumist sellelt turult. Üks "Kolme mere algatuse" kontseptsiooni looja oli endine NATO vägede ülemjuhataja Euroopas James Jones. On selge, et Ameerika nelja tärni kindral ei tegele selle plaaniga sotsiaalsete küsimuste lahendamiseks.

"Me tahame olla ja olemegi pragmaatilised poliitikud, kes loovad üheskoos tõhusat ja aktiivset globaalse tähtsusega Kesk-Euroopat," ütles Poola president Andrzej Duda "Kolme mere" tippkohtumisel Bukarestis 2018. aastal.

Poolal on veel üks oluline geostrateegiline eesmärk: vastandada "Kolme mere" kaudu kaht oma põlist vaenlast - Venemaad ja Saksamaad.

Rahvuskonservatiivse Poola valitsus näeb Saksamaas ka "liberaalse Euroopa" kehastust, mis on veel üks vastasseisu põhjus.

Ukraina ultraparempoolsed ei saa sellist projekti mitte toetada. Üks sealsete neonatside juht Andrei Biletski ("Ukraina patrioodid", "Sotsiaal-rahvuslik assamblee", "Paremsektor" - kõik need organisatsioonid on Venemaal keelatud) lõi "Intermariumi toetusrühma". Paralleelselt lõid Ukraina neonatsid sügaval põranda all võrgustiku "Reconquista", millel on kõik tulevase Intermariumi põrandaaluse sõjalise struktuuri atribuudid. Selliste ebaseaduslike relvastatud rühmituste organiseerimine, millel on lisaks ka lahingukogemus, sunnib tahtmatult tõmbama paralleele külma sõja aegse operatsiooniga "Gladio". See oli Ameerika eriteenistuste kontrollitav põrandaalune sõjaline (tegelikult terroristlik) võrgustik, mis korraldas Lääne-Euroopas "võõra lipu all" terrorirünnakuid.

Seega on president Trumpi ajal Ameerika Ühendriigid ja Poolast jõudnud üksmeelele 1) ideoloogiliselt, natsionalistlike püüdluste kaudu, 2) poliitiliselt, Venemaale ja Saksamaale löögi andmise sooviga, 3) sõjaliselt, Washingtoni vajaduste kaudu tugevdada infrastruktuuri Euroopas ja militarismi Varssavis. Äge Venemaa-vastane poliitika, valmisolek osaleda Ameerika Ühendriikide provokatsioonides Venemaa ja ELi ühtsuse vastu muudavad Poola, Rumeenia, Balti riigid ja muidugi Ukraina Ameerika Ühendriikide kõige usaldusväärsemateks liitlasteks Euroopas.

Intermarium võib saada kõige efektiivsemaks Ameerika kiiluks, mis lüüakse suure Euraasia mandri läänepoolsesse otsa. See matab igaveseks soovi luua Lissabonist Vladivostokini ulatuv ühine julgeoleku- ja demokraatlik koostööruum. Ei saa lubada Intermariumi kimääridel kiskuda Euroopat ja kogu maailma uue konflikti kaosesse.

NATO idarindel>>

*Międzymorze (tuntud ka kui Intermarium) oli Poola riigitegelase Józef Piłsudski Esimese maailmasõja lõppedes väljapakutud Poola egiidi all loodav ja eksisteeriv föderatsioon, mis hõlmaks Kesk- ja Ida-Euroopa maad (sh Baltimaad koos Soomega). Laias laastus oli see Poola plaan taastada kuni 18. sajandini eksisteerinud Poola-Leedu riik (Rzeczpospolita) - Wikipedia.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
NATO idarindel (131)
Tagid:
USA, Poola, NATO

Peamised teemad