00:48 21. Juuni 2019
Kuula otse
  • USD1.1307
  • RUB71.4393
Näitleja Vladimir Zelenski

Ukraina valimised: kuhu "rahva teener" Zelenski riigi suunab

© Foto : Studio Kvartal 95
Analüütika
lühendatud link
Rostislav Ištšenko
Ukraina presidendivalimised (71)
87 0 0

Tegelikult on alates viimastest presidendivalimistest muutunud ainult see, et Ukraina eliidi ja ühiskonna vahel on tekkinud uued murdejooned, arutleb Süsteemse analüüsi ja seirekeskuse president Rostislav Ištšenko.

Ukraina valimiste teine voor lõppes ennetähtaegselt, Petro Porošenko tunnistas juba enne häältelugemise algust, lävepakuküsitluste alusel, ootamatult oma vastase, Volodõmõr Zelenski võitu kolmekordse ülekaaluga. Pärast seda läks häältelugemine juba väga kiiresti. Tavaliselt pikatoimelised Ukraina valimiskomisjonid ületasid isegi esimese vooru rekordi, töödeldes järgmiseks hommikuks enam kui poole protokollidest.

Muudatusi ei tule

On hea meel tõdeda, et seekord ei olnud valimiste analüütikute (nii ukraina kui ka vene omade) hulgas eriti lihtsameelseid optimiste, kes oleksid oodanud, et uus president muudab režiimi olemust, parandab suhteid Venemaaga, stabiliseerib Ukraina sotsiaal-poliitilist ja majanduslikku olukorda, lõpetab kodusõja ja loobub radikaalsest sisepoliitikast. Selleks pole tõepoolest mingit alust.

Lavrov: miks Moskva Ukraina eelmisi presidendivalimisi aktsepteeris >>

Vaatame valimistulemustele objektiivselt: valimisaktiivsus jõudis 62% valijate koguarvust, neist 24,5% hääletas Porošenko poolt. Seda on umbes 4,5 miljonit inimest. Kui arvestada nominaalse Ukraina elanikkonnaga (42 miljonit) - on 10% üsna palju.

Kui lähtume sellest, et riigis on tegelikult 25-30 miljonit inimest, on see 15-20% kogu elanikkonnast (kaasa arvatud imikud). See tähendab, et iga neljas-viies Ukraina täiskasvanud kodanik toetas Porošenkot isegi siis, kui oli selge, et ta võimul püsida ei suuda.

Ei maksa unustada, et Zelenski poolt hääletasid praktiliselt kõik Tõmošenko valijad ja suur osa Gritsenko ja Smeško valijatest. Kokku annab see veel 3-4 miljonit inimest, kes jagavad Maidani-järgse poliitika põhipunkte, kuid soovivad, et neid rakendaks teine riigipea.

Seega 8-9 miljonit Ukraina valijat toetavad ühel või teisel viisil senist sise- ja välispoliitikat. Need inimesed toetasid kodusõja, sisepoliitilise terrorismi, kohtuväliste hukkamiste jätkumist, tuhandete poliitvangide aastatepikkust kinnipidamist vanglates ilma kohtuotsuseta ja kannibalistlikku majanduspoliitikat, mis viis miljonite inimeste täieliku vaesumiseni.

Need on inimesed, keda inspireeris loosung "Sõjavägi, keel, usk", mis tähendab vägivaldset ukrainaseerimist, riigipoolset kiriku lõhestamist ja terrorirünnakute jätkumist Donbassis.

Valdav enamus ülejäänud Zelenski valijatest on poliitiliselt ükskõiksed inimesed, keda on püsiv majanduskriis lihtsalt ära piinanud ja kes loodavad naiivselt, et uus president leiab mooduse, kuidas nende heaolu oluliselt parandada. Tegelikult usuvad need inimesed Antiik-Kreeka müütidesse ja legendidesse.

Volodõmõr Zelenskõi
© Фото : Квартал-95 (2016)

Oligarhide liit?

Selliste poliitiliste eelistuste olukorras ei ole uuel presidendil mingit põhjust radikaalseid muutusi algatada. Oligarhilise vabariigi süsteem tervikuna jääb alles, terroristlik juhtimissüsteem samuti. 2014. aastal riigis võimu haaranud rühmitused ei liitunud mitte juhuslikult radikaalsete natsionalistidega ega kehtestanud terrorirežiimi.

Traditsioonilise demokraatia raames ei olnud Ukraina oligarhilise vabariigi säilitamine võimalik. Selles suhtes pole midagi muutunud. Võib-olla on tugevnenud Ukraina oligarhial tekkinud soov eemalduda presidendi autokraatiast, mis toob pidevalt kaasa ühe (presidenti pooldava) oligarhilise rühmituse valitsemise kõigi teiste üle.

Igal juhul viimastel päevadel enne valimiste teist vooru eemaldati tabu mõistelt "föderaliseerimine" ja Ukrainas hakati rääkima vajadusest muuta riik konföderatsiooniks, suunates poliitilise võimuteraviku regioonidesse ja parlamendile alluvale valitsusele (jättes presidendile ainult esindusfunktsioonid). Kuid seejuures räägiti ainult Kiievi kontrolli all olevast Ukraina territooriumist (mitte Donbassist, mille staatuse üle taas keegi läbi rääkida ei kavatse).

Viis erinevust Zelenski ja Porošenko vahel >>

Zelenski rõhub "Minski lepete taaskäivitamisele", mis põhineb Normandia formaadil, kuhu kavatsetakse täiendavalt kaasata lisaks Ameerika Ühendriikele ka Suurbritanniat ja/või Kanadat ning esitada ka Venemaale mõned tingimused. See tähendab, et Ukraina oligarhid püüavad riigi tõenäoliselt jagada osastisvürstiriikideks, millest igaühes oleks kohalikul oligarhil piiramatu võim.

Osad oligarhid (kasvõi seesama Kolomoiski), kes sooviksid välja pigistada maksimumi tema kontrolli all olevast presidendist, kes sai tohutu usalduskrediidi ja suudab oktoobrini dikteerida oma tahet parlamendile, mis oktoobris uuesti valitakse.

Pole teada, kas nad suudavad kompromisslahenduse leida või satuvad avalikku vastasseisu. Samuti on teadmata kas Zelenski säilitab Kolomoiski suhtes senise lojaalsuse.

Lääs on nõus kannatama kuni riigi pankrotini

Samuti on ebaselge, millist Ukraina eliidi isetegevuse tase on Washingtonile vastuvõetav. Ta ei pruugi kohalikku purelemisse üldse sekkuda (kuna iga uus presidendikandidaat kooskõlastab oma vaated enne avalikustamist nagunii kas USA suursaadikuga või otse riigidepartemangus).

Mingil hetkel võivad Ameerika Ühendriigid otsustada, et kohalikud mängud on läinud juba liiga kaugele ja ohustavad Ameerika strateegilisi huve. Pärast seda uus võimuvorm lihtsalt dikteeritakse Kiievile. Seni on Ukraina eliit sellise dikteerimisega nõustunud, kuid kas nad nõustuvad ka edaspidi? Porošenko on viis aastat oma Washingtoni peremehi edukalt ninapidi vedanud, saboteerides nende juhised ja lahendades oma isiklikke küsimusi.

Kolomoiski on Porošenkost palju targem, kavalam ja tehnoloogilisem. Kas USA saab temaga hakkama?

Tegelikult on alates viimastest presidendivalimistest muutunud ainult see, et Ukraina eliidi ja ühiskonna vahel on tekkinud uued murdejooned. Riik on veelgi nõrgenenud ja välisjõudude huvi keskendunud peamiselt Ukraina võlgade ja intresside nõuetekohasele väljamaksmisele. Lääs nõustub taluma Ukraina agooniat vaid niikaua, kui tema valitsus suudab pankrotti vältida. Muu neid põhimõtteliselt ei huvita.

Seetõttu saab carte blanche Ukrainas alati see presidendikandidaat, kes suudab veenda Läänt, et ta suudab veel mõnd aega rahvalt vajaliku raha välja pigistada. Ja kuna inimestel on "särgid" seljas juba ammu otsa saanud, kooritakse talt juba nahka, luid ja liha.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
Ukraina presidendivalimised (71)

Samal teemal

Ukraina presidendivalimised
Tagid:
Ukraina

Peamised teemad