03:14 18. November 2019
Kuula otse
  • USD1.1034
  • RUB70.3938
Mida kõike venelastel Eestis taluda ei tule, illustreeriv foto

Mida kõike venelastel Eestis taluda ei tule

© Aleksei Serov
Analüütika
lühendatud link
20111

RIA Novosti kolumnist mõtiskleb Kersti Kaljulaidi Moskvas välja öeldud väite üle ja püüab selgust saada venelaste tegelikus olukorras Eestis.

Pärast kohtumist Vladimir Putiniga Moskvas ütles Eesti president Kersti Kaljulaid Venemaa ajakirjanikele, et venelastel pole Eestis probleeme: nii need, kellel on Eesti kodakondsus, kui ka need, kellel seda pole, ei pea taluma mingit ahistamist ja on oma eluga täiesti rahul.

Määratlemata kodakondsusega isikud

Pärast Eesti lahkumist NSV Liidust muutusid seal mittekodanikeks (tavakõnepruugis - "neegriteks" või "hallipassiomanikeks") umbes kolmsada tuhat inimest. Nüüd on neid järel umbes 76 tuhat.

Kui inimene ei suutnud tõestada, et tema esivanemad elasid Eestis enne 1940. aastat, muutus ta kohalike ametnike jaoks automaatselt "määratlemata kodakondsusega isikuks". Sellistele inimestele anti õigus Eestis elada, kuid neilt võeti võimalus valida ja olla valitud, samuti omada suurt omandit ja tegutseda mitmetel kutsealadel (näiteks töötada politseis, notari või advokaadina). Kuna enamik uutest mittekodanikest osutus venelasteks ja vene keelt kõnelevateks inimesteks, mõjutas see kohe jõudude vahekorda riigis.

President Kaljulaidi visiit Moskvasse >>

1992. aastal valitud parlament koosnes sajaprotsendiliselt eestlastest. Sotsioloog Marju Lauristini sõnul sattusid mittekodanikest omanikud "keldritesse": kõige rohkem, mida nad omada said, olid väikesed kauplused ja kohvikud hoonete alumistel korrustel.

Seejuures on Eestis elavatel mittekodanikel naaberriikidega võrreldes üks oluline eelis: nad saavad hääletada kohalikel valimistel. Kuid seegi oli riigile pealesunnitud samm. 16. juulil 1993 korraldasid Narva ja Sillamäe linnavõimud vene territoriaalse autonoomia kehtestamiseks Eestis referendumi, mis oleks taganud linnavõimudele vetoõiguse riigi parlamendi poolt vastu võetud seaduste suhtes nende linnade territooriumil. Rahvahääletuse küsimus sõnastati nii:

"Kas soovite, et Narval oleks Eesti koosseisus eristaatus?" Enamik hääletanutest toetasid seda ettepanekut, kuid ametlik Tallinn kuulutas tahteavalduse kehtetuks. Valitsev eliit tajus algatust katsena rakendada Eestis "Transnistria stsenaariumi", millele oleks järgnenud väljavaade ühineda Venemaaga.

Loomulikult ei kadunud venekeelse elanikkonna rahulolematus kuhugi ja see isegi tugevnes, hakati rääkima uue referendumi korraldamisest. Hirmunud Eesti keskvõim tegi järeleandmisi: mittekodanikel lubati valida vähemalt kohaliku omavalitsuse saadikuid.

Sellest, kuidas see toimus, rääkis Läti ülikooli professor, politoloog Juris Rosenvalds, kes arvas, et Riia peaks järgima Eesti eeskuju. Ta rõhutas, et olukorda ei asunud leevendama mitte mingi heatahtlik liberaal, vaid Eesti valitsuse eesotsas olev "üdini rahvuslane" Mart Laar.

Ta astus selle sammu mitte niisama heastpeast. "Küpsemas oli referendum Kirde-Eesti staatuse üle, kus venelasi oli eriti palju. Võeti vastu ajalooline kompromiss: meie anname teile õiguse osaleda kohalikel valimistel, kodakondsuse paljudele teie kogukonnas lugupeetud inimestele ning vastutasuks keeldute teie referendumist. See kompromiss osutus Eestile suureks õnnistuseks, sest vähendas kohe etniliste vastuolude intensiivsust ja muutis dialoogi palju konstruktiivsemaks," rõhutab Rosenvalds.

Nähtamatu lagi

Mittekodanikel on üks oluline eelis, mida ei ole isegi Eesti kodanikel. Saatuse irooniana said neist esimesed, kelles realiseerus unistuse ühtsest Euroopast Lissabonist Vladivostokini. Kui Eesti ühines 2004. aastal Euroopa Liiduga, ei saanud mittekodanikud algselt ELs vabalt reisida, kuid alates 2007. aastast anti Euroopa Liidu Nõukogu otsusega "halli passi omanikele" viisavabadus kogu ühenduses (välja arvatud Ühendkuningriik ja Iirimaa).

2008. aasta juunis allkirjastas toonane Venemaa president Dmitri Medvedev dekreedi, mille kohaselt said Eestis ja Lätis elavad kodakondsuseta isikud võimaluse tulla viisavabalt Venemaale. Seda tehti selleks, et kuidagigi toetada välismaal rõhutud seisundis olevaid kaasmaalasi. Paljude mittekodanike jaoks tähendab vaba liikumise võimalus kogu mandril võrreldamatult rohkem kui kodaniku passiga kaasnevad eelised.

Miks Eesti parlamendis on vähe venelasi >>

Seepärast osutus uudis, et alates 2016. aasta suvest lõpetab Venemaa pärast 6. veebruari 1992 sündinud mittekodanike viisata riiki lubamise, suureks pettumuseks. See tabas eriti valusalt Venemaa ülikoolides õppivaid noori. Tõusnud pahameeletorm sundis juba 2017. aasta aprillis Venemaa valitsust lubama edaspidi viisata riiki kõiki Balti riikide mittekodanikke, olenemata nende vanusest.

Selleks, et "hallipassiomanik" saaks Eesti kodanikuks, peab ta läbima eksamid riigi põhiseaduse, kodakondsuse seaduse ja muidugi eesti keele tundmise kohta. Paljudele on see peamine komistuskivi. Soome-ugri keelte hulka kuuluvat eesti keelt peetakse väga raskesti omandatavaks.

Официальный представитель министерства иностранных дел России Мария Захарова во время брифинга в Москве.
© Sputnik / Рамиль Ситдиков

Kohalikel, eriti Ida-Virumaal elavatel venelastel, on raske saada vajalikku keelepraktikat. Narvas aga on välja kujunenud omaette venekeelne keskkond – kus seal üldse eesti keelt õppida? Riik pakub kodakondsuse taotlejatele piiratud arvul kohti tasuta keeleõppesse. Inimesed aga kurdavad, et neile on väga raske registreeruda, sest taotlejate arv ületab tunduvalt õppekohtade arvu.

1998. aastal otsustas Eesti parlament, et alla viie aasta vanused "hallipassiomanike" lapsed saavad Eesti kodakondsuse ühe vanema taotluse alusel. 2002. aastast kehtestati gümnaasiumi- ja kutseõppeasutuste lõpetajatele lihtsustatud naturalisatsiooniprotseduur.

Alates 1992. aastast sai naturalisatsiooni korras kodakondsuse umbes 160 000 endist mittekodanikku. Naturaliseerumise kõrgaeg oli 1996. aastal, mil Eesti kodakondsuse sai 22 773 inimest. Seejärel hakkas protsess aeglustuma - näiteks möödunud, 2018. aastal, sai Eesti kodakondsuse ainult 800 mittekodanikku.

2006. aastal oli Eestis kodakondsuseta 125 799 elanikku ja alles 2011. aastal langes see arv alla 100 000. Käesoleval ajal moodustab "määratlemata kodakondsusega isikute" osakaal 5,7 protsenti elanike koguarvust. Eesti ametivõimud ise kinnitavad soovi, et enamikul riigi elanikest oleks siiski kohalik kodakondsus.

Presidendi intervjuu - Eestis elava vene rahva mõnitamine >>

76 000 "hallipassiomaniku" ja peaaegu 100 tuhande Venemaa kodaniku elamist Eestis peetakse ebastabiilsust põhjustavaks faktoriks. Probleem on selles, et kõige jonnakamad "hallipassiomanikud" keelduvad naturalisatsioonist mitte ainult eesti keele keerukuse ja Venemaale viisavabalt reisimise võimaluse tõttu.

Inimesed ütlevad, et Eestis on välismaalastele ehitatud "nähtamatu lagi". Neil on palju raskem edasi liikuda, karjääri teha - eriti riigiasutustes. Kõrgetesse riigiametitesse eelistatakse "õige kodakondsusega" inimesi.

Hiljutine näide on 2019. aasta aprillist, kui Eestis moodustati uus Jüri Ratase juhitav valitsus. Selles ei ole ühtegi venelasest ministrit, kuigi selle rahvuse esindajad moodustavad 25% riigi elanikkonnast.

"Poleks pidanud seda juttu enne siiasõitmist uskuma"

Samal ajal on Eestis elavate venelaste elatustase palju halvem kui "põlisrahval" ja nende ümber luuakse võõrandumise õhkkonda. Nii tunnistab pärast sellesse riiki kolimist muusikakriitik Artemi Troitski, kes nimetab ennast "Eesti patriootiks", et mõned asjad tema uuel kodumaal hakkasid teda häirima.

"Selgus, et Eestis on segregatsioon, nagu Lõuna-Aafrikas, mitte nagu Valloonia ja Flandria Belgias," ütles Troitski 2018. aasta septembris intervjuus Eesti ajakirjandusele. Ta rääkis suhtlusest haridusministeeriumi ametnikuga, kes tunnistas, et siiani ei ole loodud venelastele riigikeele õpetamiseks head metoodikat.

2018. aasta suvel avaldas kunagi Moskva-lähedase Himki põlismetsa kaitsega tegelenud Jevgenia Tširikova avaliku kirja Kersti Kaljulaidile. Tširikova kolis Eestisse elama juba üsna ammu. Ta kinnitab, et armastab Eestit, mis on saanud tema pere teiseks koduks, kuid riik ei ole loonud tema lastele sobivaid tingimusi eesti keele õppimiseks ja kohalikku ühiskonda sulandumiseks võrdsetel alustel.

"Eesti keelt õppida on lõbus ja vahva, kuid väga kallis. Üks õppetund maksab 10-20 eurot. Ma kulutan suurema osa oma palgast eesti õppetundidele. Püüdsime registreeruda tasuta kursustele Integratsiooni sihtasutuses, kuid suure nõudluse tõttu ei saanud me kohta," kirjutas Tširikova. Oma kirjas jutustas Tširikova ka oma laste negatiivsest kogemusest:

"Noorem, üheksa-aastane tütar tahtis väga jalgpalli mängida. Ma maksin suvise jalgpallilaagri eest. Ta tuli laagrist tagasi depressioonis, sest esimest korda elus tundis ta end isoleerituna. Kahjuks oskasid ilusad noored õpetajad küll hästi jalgpalli mängida, kuid mitte lapsi integreerida. Terve nädala oli laps üksi, sest eesti lapsed ei saanud temast aru ega tahtnud temaga mängida, kuid samal ajal ei saanud täiskasvanud teda aidata ega tal kontakti luua."

Eesti võimud näevad kohalike venelaste integratsiooni omal moel - täieliku assimilatsioonina.

Aprillikuu alguses, kui oli juba teada, et Vladimir Putin nõustus kohtuma Kersti Kaljulaidiga, nimetas viimane parlamendis kõneldes koole, kus õpetamine toimub vähemusrahvuste keeles, avalikult "ohuks" riigile.

Kuid midagi uut selles polnud: selliseid avaldusi oli ta varemgi teinud. Seda enam, et Tallinnal on hea eeskuju - naaberriik Läti teatas venekeelse hariduse andmise lõpetamisest 2018. aastal. Ja nüüd kutsuvad paljud Eestis valitsevad poliitikud seda eeskuju järgima.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Samal teemal

Ühendus Vene Kool Eestis käis haridusministeeriumis
Eesti otsib võimalusi venekeelse elanikkonna integreerimiseks
EKRE: Ida-Virumaa venestamispoliitika viib selle langemiseni Venemaale
Tagid:
analüütika, kodakondsus, Venemaa, Moskva, Eesti, eestivenelased, Kersti Kaljulaid

Peamised teemad