10:15 20. August 2019
Kuula otse
  • USD1.1103
  • RUB74.2984
USA Kapitooliumi hoone Washingtonis

Kas Washingtonile pakutakse Ukraina eest vahetuskaubana Venezuelat?

© Fotolia / Gary
Analüütika
lühendatud link
Vladimir Kornilov
130 0 0

Pärast külma sõja lõppu vähenes Läänes järsult huvi mõiste "mõjupiirkonnad" vastu, mida varem enesestmõistetavaks peeti, kirjutab politoloog Vladimir Kornilov. Milleks tsoone kellegagi jagada, kui kogu maailm Ameerika Ühendriikide mõjupiirkonnaks muutus?

Seega uskusid ameeriklased kõigi nende aastate jooksul, et nemad võivad sekkuda mistahes riigi siseasjadesse ning sattusid raevu, kui mõni muu riik isegi vihjas, et ka temal võiks teatud piirkonnas erihuve olla, kirjutab RIA Novosti politoloog Vladimir Kornilov.

Selle taustal sunnib väljendi "Monroe doktriin" ootamatu tagasipöördumine Ameerika diplomaatide sõnavarasse vaatlema kaasaegse globaalpoliitika reaalsust värske pilguga. Selgub, et mõjusfääride kontseptsioon ei olegi enam nii "arhailine", nagu omal ajal väitis nüüdseks unustuse hõlma vajuv Condoleezza Rice.  

Venemaa on USA tulevase presidendi juba valinud, illustreeriv foto
© Фото : Алексей Филиппов

Selgub, et doktriin on taas elujõuline ja igati ajakohane.

Ei, paljud Lääne liidrid väidavad harjumuspäraselt, et põhimõte on aegunud ja vastuvõetamatu. Eriti siis, kui tegemist on Venemaaga. Näiteks on NATO peasekretär Jens Stoltenberg oma arvukates alliansi 70. aastapäeva puhul peetud kõnedes korduvalt kinnitanud, et selline lähenemine on "arhailine". "Me usume maailma, kus mõjupiirkonnad puuduvad," kuulutas ta kõuehäälselt. Paraku puudutas see kõik vaid Gruusia ja Ukraina võimalikku liitumist NATO-ga. Arusaadavail põhjustel ei meenutanud alliansi juhataja selles kontekstis Monroe doktriini.

Üsnagi elava resonantsi põhjustas kuulsa Ameerika Cato Instituudi analüütiku Ted Carpenteri artikkel ajakirjas The National Interest.

Pealkiri on ilmekas: "Venemaaga mõjupiirkondade-kokkulepet sõlmimas". Autor jõuab Moskva poolt Venezuelas demonstreeritud tegevuse põhjuste analüüsimisel järeldusele, et tegu on vastusega Ameerika "provokatiivsele poliitikale Ida-Euroopas", eriti USA jõhkrale sekkumisele Ukraina siseasjadesse.

Carpenter on kindel: "Washingtonil tuleb austada Vene mõjusfääri antud piirkonnas." Vastuseks oleks ka Venemaa kohustatud Monroe doktriini järgima. Lihtsamalt öeldes pakub analüütik Valgele Majale Ukraina vahetamist Venezuela vastu.

Ilmselt on niivõrd uudne lähenemine häirinud mõningaid Ukraina sõpru läänemaailmas, kes nõuavad USAlt selles piirkonnas agressiivsemat poliitikat.

Atlandi Nõukogu Ukraina küsimustele pühendatud analüütilise keskuse pistrikust autor Peter Dickinson väljendas muret "vanade argumentide taaselustamise üle - vajadusest taas suurriikide mõjusfääre austada."

Euroopa kõrgeimaks hooneks sai Peterburi Lahta Tsentr
Sputnik / Алексей Филиппов

Analüütiku sõnul on parimaks abinõuks selle vastu NSV Liidu ja Saksamaa 1939. aastal sõlmitud mittekallaletungilepingu eelseisev aastapäev. See peaks maailma jagamise katsete ohtlikkust meelde tuletama. Dickinsoni analüüside taset võib hinnata järgmise fakti põhjal: "ekspert" väidab, et Venemaal ähvardavat inimesi "Molotov-Ribbentropi pakti avaliku mainimise eest" vangistuse oht! Sellele pole mõtet midagi lisada.

Kaudselt puudutas Venemaa mõjuala selles piirkonnas hiljuti ka Saksa ajaleht Frankfurter Allgemeine, mis meenutas lugejatele, et Ukraina asub tegelikult Venemaa "siseliinide" vööndi sees (Jomini-Clausewitzi lahingustrateegia mõiste 19. sajandist – Toim.).

Seetõttu kutsub autor Saksamaad üles olema sellel suunal ettevaatlik ja kannatlik.

Selgub, et suurriikide huvide austamise põhimõte ei olegi enam "arhailine". Piisas, et Moskva avaldas kindlat toetust Venezuela riigi seadluslikule valitsusele piirkonnas, mida Ameerika diplomaadid armastavalt oma "tagahooviks" nimetavad ja mõnigi Läänes hakkas mõtlema selle üle, kus Venemaa analoogne vöönd asub.

Punane väljak Moskvas
© Sputnik / Григорий Сысоев

Loomulikult oleks naiivne uskuda, et Ameerika Ühendriigid loobuksid ülemvõimust maailmas ainuüksi jooksvate taktikaliste ülesannete lahendamise nimel, mis seotud ebasoovitava valitsuse kukutamisega läänepoolkeral.

Niisiis, ameerika ajakirjanik Michael Wasiura, kes esineb sageli vene telesaadetes "rahvusvahelise üldsuse esindajana", teatas paar päeva tagasi avalikult Esimese kanali saates, et "seni kui Ameerika jääb Ameerikaks," ei nõustu Washington sellise mõjuvaldkondade taastamisega, sest "ta kaitseb oma maailmakorda, täites globaalse sandarmi rolli".

Samas möönis isegi antud ekspert lõpuks, et "identiteedikriisi" põdevate Ameerika Ühendriikide positsioon võib muutuda.

Idee, et Ameerika võiks Euroopa ja Venemaa "tagahoovi" sekkumisest täielikult loobuda, võib hetkel naiivsena tunduda. Samas on fakt, et neid teemasid Lääne ajakirjanduses ja isegi USA presidendikandidaatide tasandil üldse arutatakse, juba ise positiivseks signaaliks.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
USA, Venemaa, Venezuela, Ukraina

Peamised teemad