10:29 09. Detsember 2019
Kuula otse
  • USD1.1094
  • RUB70.7441
Rahvaste sõpruse orden NSV Liidu monumendil Kiievis.

Euroopa diagnoos Nõukogude-järgsetele riikidele

Sputnik
Analüütika
lühendatud link
10720

Moskva Rahvusvaheliste suhete instituudi Euro-Atlandi julgeoleku keskuse juhtivteadur Sergei Markedonov analüüsib Briti mõttekoja raportit arengutest endistes Nõukogude liiduvaabariikides EL europartnerluse projekti valguses.

Euroopa Liidu Idapartnerluse projekt on kuue postsovetliku riigi ja EL-le lähendamise vahendiks. Ja kuigi ametlikul tasandil ei püüa "ühtse Euroopa" esindajad oma partnereid mingil moel tagant torkida, siis EL liikmesriikide ekspertide ringkondades on oma ettekujutus integratsiooniprotsesside eesrindlastest täiesti olemas. 

Kõik on võrdsed, mõned on siledamad

Nende hulka arvatakse reeglina Gruusia, Moldova ja Ukraina. Need kolm riiki peavad Euroopa integratsiooni oma välispoliitika strateegiliseks suunaks. Euroopa Liidu lipud heisatakse Tbilisis, Chisinaus ja Kiievis alati kõrvuti nende riikide endi rahvuslike sümbolitega. Gruusia, Moldova ja Ukraina on sõlminud ELiga assotsiatsioonilepingud ja nende kodanikel on õigus ilma viisata ületada Schengeni ala piire.

Loomulikult poleks õige Tbilisi, Chisinau ja Kiievi huve samale pulgale seada, kasvõi juba sellepärast, et Gruusia ja Ukraina poliitikud positsioneerivad oma riike selgelt NATO tulevaste liikmetena (ja allianss ise on neile uksed avanud, kuid ei täpsusta liikmekssaamise kuupäeva), Moldova põhiseadus sätestab aga ühemõtteliselt riigi neutraalsuse.

Ukraina ei saa Euroopalt enam suurt raha, tööd ega sõjalist abi >>

Sellele vaatamata peetakse Gruusiat, Moldovat ja Ukrainat Euroopa Liidu "eesrindlikeks" partneriteks, erinevalt idapartnerluse ülejäänud kolmest osalisest - Armeeniast, Aserbaidžaanist ja Valgevenest. "Priimustele" on aga ka erilised nõudmised.

Kuidas eliiti uuendada?

Hiljuti avaldas kuulus Briti "mõttekoda" Chatham House (Kuninglik rahvusvaheliste suhete instituut) raporti paljuütleva pealkirjaga "Poliitilise eliidi uuendamine Gruusias, Moldovas ja Ukrainas". Selle autoriks on programmi "Venemaa ja Euraasia" ekspert Christina Gerasimov. 

Ukraina president Petro Porošenko otsustas ilmselt Venemaa suhtes maailma silmad avada
Пресс-служба президента Украины

Kuigi Chatham House ei ole Briti valitsusasutus ega mingi rahvusvahelise organisatsiooni ametlik struktuur, on saavad tema analüütikute seisukohad sageli ägedate vaidluste objektiks.

Brüsseli idapartnerluse tippkohtumise järgselt avaldatud Christina Gerasimovi raporti fookus ei ole mitte Lääne ja Venemaa ulatuslik vastasseis postsovetlikus ruumis, vaid peamiselt nende riikide sisepoliitilised arengud. EL vaatab nende poole erilise lootusega, kuid on samal ajal nende riikide olukorras pettunud. 

Gerasimovi raporti ilmudes hakkasid paljud ajakirjanikud ja eksperdid rääkima, et Chatham House analüütik keskendub Gruusia, Moldova ja Ukraina eliitide muutmisele välismõju abil. Mõistagi antakse materjalis positiivne hinnang "tagasipöördunud diasporaale" kui tulevaste reformide liikumapanevale jõule.

Ratas: Eesti toetab Gruusiat teel Euroopa Liitu ja NATOsse >>

Kas mitte just sellele ei tuginenud Vladimir Zelenski oma hiljutises troonikõnes, pöördudes nii lähedal kui ka kaugel välismaal elava "65 miljoni ukrainlase" poole? Kuid raporti paatos ei piirdu ainult sellega. Materjali mõte on palju laiem kui ainult juhised Gruusia, Moldova ja Ukraina siseasjadesse sekkumiseks.

Ja jälle tekib küsimus - kes on süüdi?

Proua Gerasimovi raport võib huvi pakkuda ekspertide kogukonnale kogu postsovetlikus ruumis. Paljud selle hinnangud on täpsed, kuigi üldsegi mitte kiitvad "Euroopa integratsiooni juhtideks" peetavate riikide poliitilise eliidi suhtes. Nii teatatakse riiklike institutsioonide erastamisest oligarhide poolt. 

Rahutused Maidanil.
© Sputnik / Андрей Стенин

Ja tõepoolest, saab rääkida Bidzina Ivanishvili ja Vladimir Plahhotnjuki erilisest rollist Gruusia ja Moldova poliitilises elus. Nende inimeste sõna maksab sageli samapalju kui presidendi, valitsusjuhi ja parlamendi esimeeste otsused. Ukrainas on täies hoos oligarhide omavaheline võitlus ja praegu on "mäe kuninga" koht veel vaba.

Gerasimov räägib süsteemse juhtimise probleemidest kõigis kolmes riigis: "Iseseisvuse saavutamise järgselt pole nende riikide poliitilised parteid suutnud tõsta poliitilisele esiplaanile tõelist ja pädevat eliiti." Ta rõhutab, et poliitika ei ole seal üles ehitatud mitte riigihalduse institutsioonidele, vaid pigem "üksikutele karismaatilistele liidritele" (see on nii mitte ainult "eesrindlikes integreerujates", vaid ka teistes idapartnerluse riikides). 

Süsteemsete läbikukkumiste tunnistamisele peaks järgnema sama kvaliteetne diagnostika. Miks ei ole Läänele orienteerunud riigid peaaegu kolme aastakümne pikkuse iseseisvuse jooksul suutnud saavutada demokraatiat, läbipaistvust ega majanduslikku edu, see tähendab kõike seda, mida Brüssel esitab võimaliku kasuna koostööst "ühtse Euroopaga"?

Siin ei leia Gerasimov midagi paremat teesist "Nõukogude mineviku pärandist". Tema sõnul lükkas see koos "1990. aastate üleminekuperioodi väljakutsetega" edasi " heast valitsemistavast juhinduva uue põlvkonna reformimeelsete juhtide tekkimise".

See ei ole nõukogude pärand, vaid kapitalism

Pole esimene kord, kui Lääne eksperdid pöörduvad endise NSV Liidu vabariike käsitledes mitte empiiria, vaid mingite üldiste skeemide poole. Nõukogude pärand? Kuid mainitud kolmest riigist olid Gruusia ja Moldova liidust väljapääsemise eest peetava võitluse eesliinil.

Mõlemad vabariigid ei osalenud 1991. aasta märtsis toimunud uuendatud liidulepingu rahvahääletusel. Nende maksimalistlik joon soodustas suuresti etnopoliitiliste konfliktide puhkemist Abhaasias, Lõuna-Osseetias ja Transnistrias, samuti hilisemate probleemide tekkimisele rahvusriigi identiteedi kujunemisel. 

Kuni 1991. aastani käitus Ukraina veidi tagasihoidlikumalt, kuigi nädal enne Belovežje kokkuleppe sõlmimist õnnestus tal korraldada oma rahvahääletus ja pärast seda sai temast üks Venemaale kõige problemaatilisemaid partnereid Nõukogude Liidu järgses ruumis. Täheldagem, et see kõik toimus veel enne Krimmi-2014. Ukraina teise presidendi Leonid Kutšma raamat "Ukraina ei ole Venemaa" ilmus 2003. aastal!

Maailmapanga hinnang Ukraina vaesusele: "Sünge tulevik" >>

Christina Gerasimov esitab "vana kaardiväe" definitsiooni, määratledes seda kui poliitikuid, kes pole huvitatud status quo muutumisest. Nendega seostatakse arhailisi hoiakuid, mis ei soodusta EL-ga ühinemist.

Kuid kas mitte "vana kaardivägi" endise Gruusia Kommunistliku partei Keskkomitee sekretäri Eduard Ševardnadze, endise Moldova Kommunistliku partei Keskkomitee sekretär Pjotr Lutšinski ja endise Južmaši tehase parteisekretäri Leonid Kutšma isikus ei algatanud projekti GUAM, mille eesmärk oli võimalikult vähendada Venemaa mõju Nõukogude-järgses ruumis? Ja kas mitte Ševardnadze ei rääkinud vajadusest "koputada NATO uksele"? 

Kas mitte Moldova kommunistliku partei juht Vladimir Voronin ei nurjanud riigi presidendiks saades Dmitri Kozaki Transnistria reguleerimise plaani? Kogu seda "vana kaardiväge" austati nii EL-s, NATO-s, kui ka USA-s.

Neid kutsuti Lääne pealinnadesse ja nimetati "usaldusväärseteks partneriteks". Mida on nendes nõukogude-spetsiifilist? Ja kuidas saab olemasolevaid oligarhilisi mudeleid tõlgendada NSV Liidu pärandina? Pigem on see "loomupärase kapitalismi" tava.

Midagi sotsiaalsete protestide "kasulikkusest"

Raporti autor räägib palju "sotsiaalse ülestõusu" kasulikkusest ühiskonna uuendamisel. Selles kontekstis meenutab Gerasimov Mihhail Saakašvili "rooside revolutsiooni" Gruusias, esimest ja teist Maidani Ukrainas ja 2009. aasta sündmusi Moldovas. Ta seostab nendega "uute Euroopa-meelsete poliitiliste parteide" tekkimist, mis on tõstnud kodanike ootuste lati lääne partnerite jaoks. 

Aga milliseid tulemusi on need "uued eurooplased" saavutanud? Gerasimov väidab: "Hiljutised avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et usaldamatus poliitiliste juhtide ja parteide suhtes on nendes riikides endiselt suur. Praegune eliit kasutab vanadele režiimidele omaseid strateegiaid ja meetodeid."

Kas mitte sellepärast polegi pendel nüüd hakanud liikuma vastupidises suunas, et "Euroopa-meelsed poliitikud" demokraatiat ei toonud? Meenutagem kasvõi massiprotestide mahasurumist Gruusias Mihhail Saakašvili ajal 2007. ja 2011. aastal ning lugusid piinamistest Gldani vanglas.

Kas USA toodab Gruusias bakterioloogilist relva >>

Need ei toonud ka vabanemist korruptsioonist (skandaalid rahaliste kuritarvituste kohta pärast Euroopa-meelse koalitsiooni võimulesaamist Moldovas on vaid suurenenud). Ukraina näite puhul viisid Maidani seisukohad muuhulgas Krimmi kaotamise ja kodanikuühiskonna konfliktini riigi kaguosas. Kui palju me ka ei räägiks Venemaa mõjust, on võimatu eitada Ukraina vastuolude sisemist olemust.

Seega seisame silmitsi olukorraga, kus kurikuulus "parterluse põhimõte" toob mitte ainult ilukirjanduses, vaid ka poliitilises analüütikas kaasa vale diagnoosi, isegi seal, kus paljusid nähtusi tuvastatakse ja kirjeldatakse õigesti.

Lääne "mõttekodade" ekspertarvamuste analüüs on siiski hädavajalik. See aitab paremini mõista Lääne suundumusi Venemaa ja postsovetlike riikide hindamisel ning välja kujundada kriitilisi hinnanguid Lääne-partnerite antavate soovituste suhtes.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Samal teemal

Kaljulaid rääkis Ukraina presidendiga korruptsioonivastase võitluse tähtsusest
Süüria tunnistas Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust
Juštšenko võrdles Donbassi elanikke Hitleri-aegse Saksamaa rahvaga
Dodon: mingit NATO-t Moldovasse ei tule
Tagid:
EL, idapartnerlus, Moldova, Ukraina

Peamised teemad