12:08 24. Juuli 2019
Kuula otse
  • USD1.1173
  • RUB70.5611
Pihkva vene rahvakoori tantsijate esinemine

Venekeelne koorilaul oleks retsidiiv: laulupidu ilma vene lauludeta

© Sputnik / Вадим Анцупов
Analüütika
lühendatud link
Pjotr Malejev
XXVII laulu- ja XX tantsupidu "Minu arm" (16)
7611

Eesti laulu- ja tantsupidu, kus peaks olema esindatud riigi kogu kultuuriline mitmekesisus, ajab tänavu läbi ilma venekeelsete lauludeta. Otsustati mitte riskida. Vähe sellest, äkki see vihastab või traumeerib kedagi, haavab hinge ja kisub vanad haavad lahti.

Kõige tähtsam ja kõige eestilikum pidu ei ole isegi mitte iseseisvuspäev. Neid on, muide, lausa kaks, nagu teisteski Balti riikides. Tõsiselt! Kuid õige ta on: riigi ajaloo iseseisvad päevad saab üles lugeda ühe käe kahel sõrmel, kirjutab Raadio Sputnik kolumnist Pjotr Malejev oma följetonis. 

Kultuuriminister Indrek Saar
© Sputnik / Вадим Анцупов

Kuid kõige tähtsamad üritused peavad olema sügavamõttelised. Midagi rahvuslikku, midagi traditsioonilist. Et riigi rahvas on heterogeenne (rahvuslikult koostiselt), eriti linnades, on vaja midagi väga eestipärast, homogeenset ja üherahvuslikku. Ja samas ühendavat. Midagi põliselt talupoeglikku, mis tuleks maa sügavusest.

Ja selliseks ürituseks ongi saanud laulu- ja tantsupidu. Igal viisaastakul. Kõigist ääretu Eestimaa nurkadest tulnud kooride ja tantsurühmade armas etnokarussell. Rahvariiete paraad ja taidluse triumf. Enamik tänapäeva inimesi on kindlalt veendunud, et see kõik pärineb juba iidsest ajast - nii lauldi ja tantsiti juba Aadama, Noa, Lembitu, Rootsi kuninga, Taani kroonprintsi, Poola panide, mittenõukogude ja nõukogude vene võimu ajal.

Juubelilaulupidu algas suurejoonelise rongkäiguga >>

Seejuures sündis see traditsioon Venemaa impeeriumi okupatsiooniaegadel, mil kõiki sunniviisiliselt venestati. Lauldi ka Aleksander II Vabastaja ning Aleksander III Rahutooja ajal, esimese vabariigi ajal lauldi samuti. Ainult sõjakommunismi ajal ei lauldud, siis polnud selleks õige aeg. Aga nõukogude ajal lauldi jälle, ja kuidas veel!

Siis jõudis kätte järjekordse suurpeo aeg. Ja tekkis küsimus: Eestis elab justkui ka venelasi ja mitte vähe. Las nemad ka laulavad, kasvõi vahelduse mõttes? Midagi poliitiliselt neutraalset. Kodumaale, kodumaast. Kaasati kunstirahvast ja Eesti kultuuritegelasi: keele- ja kirjandusteadlasi, nõunikke, folkloriste ja isegi semiootikuid.

Ajakirjanikud aga muudkui provotseerima: kas venelased ikka tohivad vene keeles laulda? Meeldiv oli, et nii erinevad inimesed nii erinevatelt loomealadelt vastasid kui ühest suust — ei-ei. Argumente oli erinevaid, kuid kõik nad olid hästi läbimõeldud ja viisakad.

Hirvo Surva: laulupidu jääb eesti kultuuri alusmüüriks >>

Kunstiline juht tegi kunstilise vahemärkuse: „Kes oskab hinnata ning austada oma emakeelt, see hindab ja austab ka teiste rahvaste keeli.“ Õige, sellepärast polegi venelastel laulda vaja. Nad võivad seda küll teha, aga mitte oma emakeeles. Kirjandusteadlane ütles, et traditsioon on selline — laulda eesti keeles. See on pärit juba vene ajast, milleks nii ilusat tava rikkuda? Meie ei ole ju nemad.

Kaljulaid ESTO avamisel: peame mõtlema ja käituma kui üleilmne rahvas >>

Folklorist oli sõnakas, milleks kosmosesse valesid signaale saata? No kui lauldaksegi üks laul vene keeles, mis siis? Kedagi see ei lähenda, ainult hullemaks läheb, tuletab kõigile meelde, kuidas neid kontrolli all hoida püütakse.

Selle fraasiga saab nüüd lugeja rahule jätta ja jalutama minna.

Tartu linnavalitsuse nõunik väljendus kunstikauge inimesena selgemalt: „Eestlaste ajaloomälus on venekeelsetel koorilauludel traagiline maik.“ Nagu kirjutasid ajakirjanikud — see „retraumeerib“ neid.

Kellele seda retsidiivi vaja on? Eriti veel peol. Eriti veel sellisel? Normaalses Eesti ühiskonnas, kus valitsevad rahu ja headus, peab igasuguseid Kremli noote kuuldes mõru maik suhu jääma. Ja seda ei tasu enda sees hoida, muidu võib oligofreenikuks muutuda.

Autori seisukoht ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
XXVII laulu- ja XX tantsupidu "Minu arm" (16)

Peamised teemad