15:11 16. September 2019
Kuula otse
  • USD1.1096
  • RUB71.2243
G-7 tippkohtumine

Lääne evolutsioon "Seitsmikust" "seitsmikuni"

© AP Photo / Markus Schreiber
Analüütika
lühendatud link
G7 vs G8 (14)
3911

Washingtonis otsitakse Suure Seitsmiku 2020. aasta tippkohtumise läbiviimiseks kohta — võõrustajaks saab olema Donald Trump.

Enne tänavusel tippkohtumist tegi USA president ettepaneku naasta "kaheksa" formaadi juurde, kuid tema kolleegide arvamused läksid lahku. Moskva pole mitte ainult ilmutanud huvi sellise "ahvatleva" pakkumise vastu, vaid otsesõnu teatanud, et üldiselt ta seda ei tahaks, kuid kui te aga peale käite ja teete mõne põneva ettepaneku, võib teemat arutada, kommenteeris Venemaa süsteemianalüüsi- ja prognoosikeskuse juht Rostislav Ištšenko Sputnikule

Moskva arvetes ei ole enamik Ida-Euroopas ja eriti endistes Nõukogude liiduvabariikides poliitikuid — kui mitte kõik — aru saanud, mis toimub. Suured valged mehed kutsuvad Vene metslased endaga ühe laua taha, nemad aga ajavad sõrad vastu. Häälekas koor laulab: "Võtke meid asemele!", kuigi teatakse, et ei võeta.

Arvan, et läänes suhtutakse olukorda adekvaatsemalt. Äärmisel juhul annavad itaallaste, prantslaste, saksalaste, jaapanlaste ja Trumpi administratsiooni seisukohad tunnistust sellest, et nendes lääne pealinnades (võimalik, et erineval määral) on teadvustatud, et maailm muutub, Ameerika hegemoonia läheb minevikku ja Venemaaga tuleb (mis tahes formaadis) kokkuleppele jõuda.

Kuid ei tasu end ka petta lasta. Läänes on piisavalt "igavesi eilseid", kes usuvad jätkuvalt lääne rõhuvasse moraalsesse ja majanduslikku ülimuslikkusesse, tema tsiviliseeritud missiooni, tema õigusesse ja kohustusse tõsta kõik planeedirahvad oma tasemele. Viimaste püha kohus on aga alluda lääne tahtele. Sellisel seisukohal on enamik Ida-Euroopa ja lähivälismaa poliitikuid, samuti Venemaa läänemeelse opositsiooni esindajad.

Nad usuvad sellesse, sest nad käituksidki nii, kuid mingem faktide juurde ja vastakem kahele küsimusele:

  • Kas Venemaal oli 1990. aastatel vaja püüelda "Suure Kaheksa" formaadi poole?
  • Kui aktuaalne on see küsimus tänapäeval?

Üheksakümnendatel oli see õigustatud

Esimesele küsimusele vastavad tänapäeval paljud eitavalt, osutades õigusega, et liikmestaatus ei ole Moskvale andnud midagi materiaalset. Ometi julgen ma kinnitada, et 1990. aastate konkreetsetes tingimustes oleks "kaheksa" liikmestaatus (isegi esialgses formaadis "7+1") olnud Venemaale tõsine diplomaatiline võit, kuigi mingit materiaalset kasu pole see tõesti toonud.

Tuleb aru saada, et tollal vaatas lääs Venemaale kui külma sõja kaotajale. Paralleelselt arutati rahvusvaheliste suhete (sealhulgas ÜRO) reformimise küsimust, lähtudes uuest reaalsusest, mis nõudis lääne võidu institutsionaliseerimist. Selles ei olnud midagi uut ega midagi loomuvastast.

Iga tõsine maailmakonflikt on lõppenud rahvusvaheliste suhete süsteemi revideerimisega. Pärast Esimest maailmasõda loodi Versailles' süsteem ja Rahvasteliit. Pärast Teist maailmasõda asendati need Jalta-Potsdami süsteemi ja ÜRO-ga. ÜRO ja teiste rahvusvaheliste struktuuride reformimise küsimus seoses sellega, et Jalta-Potsdami reaalsusest on tänaseks saanud ajalugu, püsib tänini.

Kuid üheksakümnendatel kavatseti rahvusvahelisi mehhanisme reformida Venemaa osavõtuta ja tema huvide vastaselt. Läänes olid võimul ringkonnad, kes pidasid vajalikuks kinnistada Venemaale globaalses vastuseisus kaotajaks jäänud riigi staatust.

Tuletan meelde, et pärast Teist maailmasõda loodi ÜRO algselt ilma Saksamaa ja Jaapanita. ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste (vetoõigusega) liikmete hulka kuuluvad eranditult viis võitjariiki. Kusjuures siis, kui kirjutati ÜRO põhikirja ning loodi organisatsioon, ei teadnud veel keegi, et just nimelt nendest viiest riigist saavad juhtivad tuumariigid. Nii et nende tuumavõimsus tuli julgeolekunõukogu alalise liikme staatusest, mitte vastupidi, alalise liikme staatus tuumavõimsusest.

Riigi reaalne poliitiline staatus rahvusvaheliste suhete süsteemis avaldab nähtamatut, kuid olulist (vahel lausa otsustava tähtsusega) mõju tema diplomaatilistele ja sõjalistele positsioonidele, kuid sõjalis-poliitiline võimsus mitte ainult ei toeta poliitikute avaldusi, vaid võimaldab ka tõhusalt kaitsta oma rahalis-majanduslikke huvisid.

Venemaal õnnestus vältida postsovetliku ruumi jagamist võitjate ja võidetute vahel koos kõigi sellest tulenevate ebameeldivate tagajärgedega. Ta tunnistati võrdseks teistega, võeti vastu maailma juhtivate suurjõudude klubisse, kutsuti arutama maailma saatust, välja töötama globaalseid poliitilisi ja majanduslikke lahendusi. Rohkemat tollal ei nõutud ja seda ei tohtinudki saavutada.

Pakutakse "Kahekümne" formaati

Tänaseks on olud muutunud. Sisuliselt kogu maailm on esindatud Suures Kahekümnes — kahekümne arenenuma riigi foorumil, mis tegelikult maailmamajandust oma kontrolli all hoiavad. "Seitsmik" ei hoia seda kontrolli all enam ammu ega suuda ka sõjalis-poliitilises plaanis maailmale oma tahet peale suruda.

Selline kahekümne formaat hõlmab riike, mille kontrolli all on reaalselt üle 60 protsendi maailmamajandusest ja umbes sama suur protsent planeedi rahvastikust ning absoluutne üleolek muust maailmast sõjaliselt võimsuselt. Veelgi enam, formaat hõlmab nii riike, mis said kasu vanast ja kaduvast poliitilis-majanduslikust süsteemist, kui ka uusi liidreid.

Ja lõpuks, Venemaa ja Hiina loodav Euraasia-ülene majanduslik-poliitiline süsteem ei saa olla täisväärtuslik ilma Euroopa Liidu osavõtuta ning Aasia ja Vaikse ookeani regiooni stabiilsus nõuab Hiina, Jaapani, Venemaa ja Ameerika vastuoludepuntra lahtiharutamist.

Autori arvamus ei pruugi toimetuse seisukohaga kattuda.

Lugege lisaks:

Teema:
G7 vs G8 (14)

Samal teemal

Venemaal ei ole vaja sobituda Lääne hierarhiasse – G8 epohh on lõppenud
Moskvat kutsutakse taas G8 hulka. Naasta võib, kui selleks põhjust on
Puškov G8 formaadist: Venemaale tingimuste seadmine on halb poliitika
Trump G7-l: Krimm kuulub Venemaale. USA uued vaenlased
Suure Seitsme tippkohtumine kujunes irvituseks terve mõistuse üle
Tagid:
Venemaa, ÜRO, G8, G7

Peamised teemad