15:09 16. September 2019
Kuula otse
  • USD1.1096
  • RUB71.2243
Ešelon sõjaväetehnikaga

Muinaslugu: kuidas Vene väed tegelikult Baltimaadest lahkusid

© Sputnik / Давид Хизанишвили
Analüütika
lühendatud link
22802

Eesti tähistab suurejooneliselt 25 aasta möödumist Vene vägede väljaviimisest. Üritused algavad Kuberneri aias 31. augusti õhtul ja lõpevad suure ilutulestikuga.

Tallinn nimetab Loodegrupi vägede väljaviimist "Eesti diplomaatia tähtsaks võiduks uutes ajaloolistes oludes". Kuna rohkem "tähtsaid võite" Eesti diplomaatial ette näidata pole, on alanud selle sündmuse heroiseerimise kampaania, mis sobitub suurepäraselt uue ajaloomüütide üldskeemi, arutleb raadio Sputnik kolumnist Jevgeni Krutikov. 

1991. aasta novembris nimetas Mihhail Gorbatšov seoses Leedu, Läti ja Eesti iseseisvuse tunnustamisega senise Balti sõjaväeringkonna (v.k. - Прибалтийский военный округ) ümber Loode väegrupiks (v.k. - Северо-Западная группа войск). Läbirääkimisi vägede väljaviimiseks alustasid vastsündinud vabariigid peaaegu kohe, kuid paralleelselt käis Venemaa, endise Nõukogude väekontingendi väljaviimine Ida-Saksamaalt ja teistest Ida-Euroopa riikidest.

Sakslased maksid Venemaale vägede väljaviimise eest nii rahas kui natuuras: ehitasid Venemaale uusi sõjaväelinnakuid, elamuid sõjaväelastele ja taristut, maksid hüvitisi. Ometi viidi mõned väeosad Venemaale "lagedale väljale" ja neil tuli oodata, kuni Saksa ehitajad oma tööga valmis saavad.

1992. aasta alguses külastas Baltimaade pealinnu Venemaa eridelegatsioon, kellel õnnestus kohalike võimudega kokku leppida vägede plaanipärases järkjärgulises väljaviimises. Väljaviimist oli kavas alustada 1995. aastal ehk siis alles pärast seda, kui viimane Vene sõdur on Saksamaalt lahkunud ja on võimalik tegelda Baltimaadest väljaviidavate väeosade ümberpaigutamisega.

See protsess pidi lõppema hiljemalt 1999. aastal ja kõik olid selle tähtajaga rahul. Seejuures pidi Venemaa säilitama Läti territooriumil kolm objekti: Skrunda ja Ventspilsi radarijaama ning renditava allveelaevabaasi Liepājas. Üldiselt võib neid kokkuleppeid isegi praegu hinnata kõigile pooltele täiesti vastuvõetavatena, kui pidada vägede väljaviimist tõesti nii põhimõtteliseks möödapääsmatuseks.

Kõrvalisseisjate vahelehüüded

Ja siis puhkes hüsteeria. Esimese etteaste tegi USA Senat, kes ähvardas katkestada toetuste maksmise Venemaale, kui "vägede väljaviimine ei toimu" aasta jooksul. Jeltsini ja Gaidari valitsus oli tollal tugevas sõltuvuses Ameerika finantsabist, aga isegi sellises olukorras oleks saanud kokku leppida USA presidendi Bush seeniori ja hiljem Clintoniga ning Senati ähvardusi lihtsalt eirata. Kuid nii polnud Venemaa välisministeeriumi tollasel juhtkonnal kombeks: oldi harjutud pidama iga Washingtoni vihjet tegevusjuhiseks.

Moskvat süüdistati selles, nagu püüaks ta vägede väljaviimisega venitada, et säilitada sõjaline kontroll regiooni üle. USA ja mõnede teiste NATO riikide suursaadikud Riias hakkasid nõudma, et president Guntis Ulmanis keelduks sõlmimast kokkulepet Lätis asuvate Venemaa objektide säilitamise ja Liepāja baasi rentimise kohta.

Läti ja Eesti keeldusid kategooriliselt arutamast vabariikides elavate sõjaväepensionäride staatust, andmast neile kodakondsust või sõlmimast kokkulepet nende sotsiaaltagatiste kohta. Just see küsimus muutus kõige vaieldavamaks ja nõudis ligi 15 läbirääkimisvooru, sealhulgas Boriss Jeltsini isiklikke kohtumisi Läti ja Eesti kolleegidega.

Kas Euroopas ei teatud?

Eesti võttis selles küsimuses kõige leppimatuma seisukoha. See, mida tänapäeval nimetatakse "Eesti diplomaatia tähtsaks võiduks", nägi tegelikult välja nagu teismelise kangekaelsus ja provintslik refleks. Pidada tsiviliseeritud läbirääkimisi inimestega, kes ei näe kaugemale liivakastist, kus nad parasjagu mängivad, on alati väga keeruline.

Balti vabariikide lääne partnerid ei süvenenud kokkulepete ja läbirääkimiste üksikasjadesse, mistõttu loodi Tallinnas ja Riias vale mulje, et nad toetavad neid kõiges.

On muide täielik alus arvata, et kui Euroopa partnereid oleks õigeaegselt teavitatud Tallinna ja Riia seisukohast inimõiguste järgimise küsimuses, oleksid neid saanud õigeaegselt, juba läbirääkimiste faasis, korrale kutsuda. Aga tundes end turvaliselt "vanema venna" seljataga, kellel on finantsnui kotkaküüniste vahel, hakati seal eirama elementaarseid inimlikke reegleid ja muudeti sajad tuhanded inimesed "teise sordi" inimesteks.

See võttis sõjaväepensionäride sotsiaalse kaitstuse küsimuse päevakorralt maha. Seevastu läbirääkimised Läti ja Eestiga Nõukogude sõjaväepensionäride staatuse ja sotsiaaltagatiste asjus venisid. Selletõttu viidi Vene väed ilma eriliste ekstsessideta Leedust välja aasta varem kui Lätist ja Eestist, juba 31. augustil 1993.

Kurb kokkuvõte

Lätis ja Eestis algasid aga provokatsioonid Venemaa garnisonide vastu. See ei tulnud läbirääkimiste käigule kasuks ja ainult teravdas olukorda. Riia-poolse provokatsiooni tõttu läks asi Pihkva õhudessantdiviisi lahinguvalmis seadmiseni. Läbirääkimised Lätiga lõppesid alles 1994. aasta aprillis Ulmanise ja Jeltsini isikliku kohtumisega Moskvas. 

Десантники перед посадкой в самолет
© Sputnik / Владимир Вяткин
Dessantväelased lennukisse sisenemas
 Lääne, kindlasti mitte Riia, survel loobus Moskva Liepāja objekti rentimisest ja Ventspilsi radarist. Pooled pikendasid mõne aasta võrra Skrunda radarijaama rendilepingut, mis pärast ikkagi demonteeriti, ja seda ümbritsev asula käis alla.

Eestiga kirjutati lõplik kokkulepe alla Boriss Jeltsini ja Lennart Meri isiklikul kohtumisel sõna otseses mõttes mõni päev enne vägede väljaviimise alustamist, kusjuures sellise kiiruga, et lõppdokumendi teksti ei tõlgitudki eesti keelde.

Seejuures oli üsna mõistlikud otsused, mis Baltimaade valitsused olid läbirääkimiste esimesel etapil vastu võtnud, hiljem kunstlikult asendatud ideologiseeritud russofoobiaga.

Mõnede väeosade materiaalselt ja rahaliselt kindlustamata väljaviimine Venemaale tekitas tollal tõsiseid sotsiaalseid probleeme ja viis mõningatel juhtudel isegi tervete brigaadide, sealhulgas erivägede üksuste laialisaatmiseni.

Kui vaadata seda "diplomaatilise võiduna", mis siis oleks ebaedu? Moonutatud reaalsustaju Lätis ja Eestis ei võimalda veel kaua heita erapooletut pilku 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate esimese poole sündmustele. Kahjuks.

Lugege lisaks:

Samal teemal

Politoloog: Balti riikide nõuded Venemaale ei ole lihtsalt absurdsed, nad on idiootlikud
Gruusia õppetund Eestile
Milleni viib "Nõukogude okupatsiooni" müüt Eesti
Poola nõuab Saksamaalt Teise maailmasõja ajal tekitatud purustuste eest hiigelsummat

Peamised teemad