12:04 13. November 2019
Kuula otse
  • USD1.1015
  • RUB70.4859
Kurdi sõjaväelane, illustreeriv foto

Võitsid kõik: miks Vene-Türgi Süüria kompromiss kõigile kasulik on

© REUTERS / GORAN TOMASEVIC
Analüütika
lühendatud link
Türgi sõda kurdide vastu (29)
5420

Kes osutus Süüria kurdide saatust reguleeriva Vene-Türgi kokkuleppe peamiseks kasusaajaks ja miks on olukord Süüria põhjaosas endiselt habras, selgitas Sputnikule Venemaa Finantsülikooli politoloogiadotsent Gevorg Mirzajan.

Teisipäeval, kell 18 Moskva aja järgi, lõppes Kurdi vägede väljaviimise tähtaeg Süüria kirdeosa 30-kilomeetrisest turvatsoonist. See toimus Vene-Türgi memorandumi elluviimise osana.

Ühel või teisel määral vastab see võtmeisikute huvidele: Venemaa, Türgi, Süüria, USA (kõigis oma sisemistes vormides) ja isegi kurdide endi huvidele. Kuigi samas loob see osalistele ka uusi riske.

Praegu täidetakse memorandumit edukalt. Kurdi relvajõud jätkavad oma üksuste väljaviimist piirialalt - "vastavalt kokkuleppe tingimustele, et vältida verevalamist ja kaitsta piirkonna elanikke Türgi rünnakute eest". Kurde asendavad Süüria piirivalvurid ja Vene sõjaväepolitsei.

Nüüd koordineerivad Moskva ja Ankara Süüria-Türgi piiril ühise patrullimise ja kooseksisteerimise üksikasju. Selleteemalised nõupidamised peeti samuti 29. oktoobril. Kurdide alad aga alustavad pikka, valulist, kuid paratamatut Süüriasse taasintegreerumise protsessi.

Naabrite asjaajamine

Näib, et Süüria valitsus on tehingu peamine kasusaaja. Jah, ametlikult ta selles ei osalenud, kuid võttes arvesse kõiki praktilisi asjaolusid, eriti Ankara soovimatust Damaskusega otse rääkida, oli selline osalus lihtsalt võimatu.

Samal ajal alustab Süüria tänu kokkuleppele kurdide rahumeelselt taasintegreerimist - ilma nendega sõda pidamata. Jutt ei käi mitte ainult märkimisväärsest osast riigi territooriumist, vaid ka maadest, millel asub suurem osa Süüria naftaleiukohtadest – mis ei paikne muide isegi mitte kurdide alualal, kuid mis sattusid mõned aastad tagasi ameeriklaste abiga nende kontrolli alla. Riigi ülesehitamiseks on aga "naftaraha" vaja.

Teisest küljest on taasintegreerimine väljakutseks ka Süüria võimudele. See tuleb läbi viia võimalikult hoolikalt, järgides kõigi osapoolte huvide tasakaalu. Süüria võimude liialdused, kurdidele igasugusest omavalitsuse andmisest keeldumine (nagu see oli enne sõda) tekitaks nüüd vaid tarbetut pinget ning võiks põhjustada rahulolematute kurdide järjekordse värbamise välisriikide poolt Süüria-vastaste ülesannete elluviimiseks.

Türgi poolel on Erdoganil samuti põhjust rahuloluks. Jah, mitte kõiki tema Süüria kampaania eesmärke ei täidetud. Türgi territooriumilt kolme miljoni Süüria põgeniku ümberasustamiseks piisava territooriumi kontrolli alla võtmine ei osutunud võimalikuks.

Президент РФ Владимир Путин и президент Турции Реджеп Тайип Эрдоган (слева) во время встречи
© Sputnik / Рамиль Ситдиков
Venemaa president Vladimir Putin ja Türgi president Recep Tayyip Erdogan kohtumise ajal

Ei osutunud võimalikuks ka piisava arvu "kõrilõikajate" ärakasutamine, keda Ankara enam ei vaja – nn "Süüria rahvusarmee türgimeelseid võitlejaid", kes on Erdogani jaoks juba koormaks muutunud. Mõnede teadete kohaselt hukkus operatsiooni käigus vaid pisut üle saja selle "armee" terroristi ja veel viissada sai vigastada (ja tõenäoliselt ravitakse neidki Türgi raha eest).

Veelgi enam, tulemus saavutati ulatusliku operatsiooni jätkamiseta, mis oleks kaasa toonud ohvreid Türgi sõdurite ridades ja provotseerinuks ka maailma meediakanalite skandaalseid reportaaže Erdogani armee ja seda abistavate Süüria võitlejate julmusest kohaliku kurdi elanikkonna vastu.

Selle asemel demonstreerivad türklased nüüd igal võimalikul viisil korra taastamist kontrollitaval territooriumil. Nii vabastasid kurdid operatsiooni "Rahuallikas" ajal Türgi kaitseminister Hulusi Akari sõnul vanglatest peaaegu 750 ISIS*-e võitlejat, kuid Türgi armee olevat neist juba kolmandiku kinni võtnud.

Teisalt peavad ka türklased - nagu süürlasedki - mõõdukust üles näitama. Saades aru, et nad asuvad võõral maal ja et Türgi armee laienemise piirid Süürias on juba saavutatud. Veel pole selge, kas ka Ankaral on samasugune arusaam.

Nii märkisid välisminister Mevlüt Çavuşoğlu kui ka Recep Erdogan ise varasemalt, et need kurdi relvastatud üksused, mis tähtajaks 30-kilomeetrisest tsoonist ei lahku, hävitatakse.

Lõpuks seisavad Türgi sõdurid juba Süüria relvajõudude vastas. Mõnes meediaallikas ilmunud teated kokkupõrgetest Süüria ja Türgi sõjavägede vahel tekitavad muret.

Suured mängud väikeste inimestega

Venemaad peetakse õigusega tehingu peaaegu et suurimaks kasusaajaks. Moskva mitte ainult ei harutanud kurdi umbsõlme tõhusalt lahti, vaid tagas ka, et see ei lähe uuesti sõlme ja et seda ei pea hiljem läbi raiuma.

Lõpuks tagas just Venemaa kurdidele Damaskuse tiiva alla naasmise käigus nende õiguste ja vabaduste järgimise. Niisiis peab Kreml ka sellel silma peal hoidma, kas Süüria juhtkond peab vastu kiusatusele neid õigusi rikkuda.

Mis puutub ameeriklastesse, siis Trumpi vastased kasutavad aktiivselt praegust olukorda Ameerika presidendi ründamiseks – nad soovinuks sõda Süürias jätkata ja seeläbi oma kohalolekut õigustada. Anglosaksi ajakirjandus nõretab äkilisest leekivast armastusest kurdide vastu. Juhtivad väljaanded kirjutavad sellest, kes on kurdid, kuidas nad kangelaslikult ISIS-ega* võitlesid - ja kuidas nüüd president Trump nad türklaste, venelaste ja süürlaste kätte andis. Täpsemalt, müüs "väikese tasu eest, mis veel teada pole".

Tegelikult on Ameerika president perspektiivitundega. Ta kasutas kurdide lugu vabandusena Ameerika vägede väga vajalikuks väljaviimiseks Süüria põhjaosast. Väed, mis on juba ammu muutunud mitte Ameerika mõjujõuks, vaid pantvangideks – igasugune rünnak nende vastu "kolmanda jõu" poolt sundinuks Trumpi tõsiselt vägede Süüriasse toomise võimalust kaaluma. Mis aga taganuks sadade ameerika kirstude saabumise USA-sse ja seadnuks kahtluse alla tema enda tagasivalimine 2020. aastal.

Дональд Трамп
© AP Photo / Evan Vucci
USA president Donald Trump

Kui me räägime kurdidest, siis esmapilgul tundub, et nad on igast küljest kaotajate rollis. ISIS-e vastase sõja kangelased kaotasid kõik, mida nad olid võitnud – haaratud territooriumid, eriõigused, de facto iseseisvuse ja Ameerika sõjalis-poliitilise katte.

Lõpuks kaotasid nad ka pojad ja tütred – ainuüksi "Rahuallika" käigus suri mitusada kurdi rahvuskaardi liiget. Veel sajad tuhandeid osutusid pagulasteks.

Kuid ükskõik kui küüniliselt see ka ei kõlaks, andis Türgi operatsioon kurdidele nii vajaliku stiimuli teha kõige olulisem – Süüriasse taasintegreerimise otsus. Otsus pole mitte ainult õige, vaid ka päästev. Nagu nende vendadel Iraagi Kurdistanist, polnud ka Süüria kurdidel piisavalt ressursse (majanduslikke, demograafilisi, diplomaatilisi, sõjalisi), et võita ja kaitsta oma iseseisvust naabrite vahel, kelle kõigiga nad sõjajalal olnuks.

Lõppkokkuvõttes purustatuks Süüria Kurdistan tõenäoliselt Süüria ja Türgi ühise sõjalise operatsiooni käigus – palju suurema ohvrite arvuga. Ja nüüd on Süüria kurdide peamine väljakutse selle valusa, kuid objektiivse reaalsuse tunnistamine.

*Venemaal ja mitmes teises riigis keelatud terroristlik organisatsioon

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kattuda.

Lugege lisaks:

Teema:
Türgi sõda kurdide vastu (29)

Samal teemal

Türgi sõda kurdide vastu
Tagid:
poliitika, USA, Kurdistan, Venemaa, Türgi, Süüria

Peamised teemad