11:41 09. Detsember 2019
Kuula otse
  • USD1.1094
  • RUB70.7441
NATO püüab oma surma varjamise meetodeis kokku leppida, illustreeriv foto

NATO püüab oma surma varjamise meetodeis kokku leppida

© Sputnik / Алексей Витвицкий
Analüütika
lühendatud link
88 0 0

Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni avaldus, et NATO on "ajusurmas", kutsus Euroopa poliitilises kogukonnas esile ahelreaktsiooni ja tekitas Berliinis viha.

Kuid peamine tagajärg on see, et nüüd näevad lääne eksperdid NATO tippkohtumist omamoodi meditsiinilise konsiiliumina, kus arutatakse haletsusväärses seisundis oleva "NATO-nimelise patsiendi" saatuse üle.

Keegi pole veel lausunud võtmesõna "eutanaasia", kuid otsustades nende hüsteeria järgi, kes üritavad tõestada, et Macron oma hinnangus eksis, on küsimus, mida teha pärast seda, kui allianss lõplikult teovõime kaotab, sõna otseses mõttes "õhus" mitte ainult Pariisis, aga ka Euroopa inforuumis.

Reuters teatas Berliini rahulolematusest Macroni retoorika suhtes: "Saksamaa välisminister Heiko Maas hoiatas pühapäeval NATO õõnestamise eest ja see ongi Berliini kõige "otsustavam" reaktsioon Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni kriitikale sõjalise liidu suhtes." 

Suurbritannia ajakirjandus, mis tegeleb hetkel NATO Londoni tippkohtumise teabetoega, valab ekspertide rahulolematuse tulle lisaõli.

Tabloid Express tsiteerib NATO endist planeerimisdirektorit Fabrice Pothieri, öeldes: "Oleks palju konstruktiivsem, kui Macron ütleks, et ta on valmis mõtlema sellele, kuidas Prantsusmaa tuumarelvi saaks kasutada ülejäänud Euroopa kaitsmiseks, et Euroopa võiks ka Pariisi heidutavale jõule loota. 

Aga muidugi ei teinud ta seda. Prantsusmaal on oma ettekujutus sellest, millal ja kus nende tuumarelvi kasutatakse. Kuidas saab NATO-d kritiseerida ilma mängu ühtegi alternatiivi lisamata? "

Just NATO endise funktsionääri Macroni vastu esitatud süüdistused on tõeline saatuse kingitus neile, kes soovivad mõista Pariisi ja Brüsseli (ja kaudselt Washingtoni) vahelise konflikti olemust.

Kui tõlkida Macroni seisukoht väga diplomaatilisest ja viisakast (välja arvatud tees "ajusurmast") prantsuse keelest igapäevasesse kõnepruuki, siis muutub nähtavaks põhjendatud kahtlus, mille kohaselt Washington lihtsalt hülgab "sellises olukorras" oma liitlased, eriti arvestades tõsiasja, et Ameerika Ühendriikide jaoks ei tähenda selline käitumine Ameerika välispoliitika traditsioonide valguses midagi uut.

Euroopa meedia (eriti Briti BBC) viitab otsesele alltekstile: Trumpi valmisolekut hüljata Washingtoni toetusele lootnud Süüria kurdid peetakse tõenäoliselt signaaliks nõrkusest ja soovimatuseks võidelda nende eest, kellele kaitset lubati.

Macron kritiseeris antud otsust ja viis oma skandaalse intervjuu loogilise järelduseni teesiga, et "NATO töötab ainult siis, kui viimase abinõu meede ka toimib. Ma ütleksin, et peame NATO tegeliku olukorra läbi vaatama, pidades silmas just USA kohustusi."

Muidugi pole kurdid Põhja-Atlandi lepingule alla kirjutanud, kuid kriitikute seisukohast ei tühista see Ühendriikide vastu esitatud pretensioone, eriti kuna Trump ise seadis kahtluse alla Ameerika kohustuse rakendada kollektiivkaitse artiklit juhul, kui üht alliansi liiget rünnatakse.

Selline lähenemine mõistagi vihastab NATO funktsionääre ja Fabrice Pothieril on õigus deklareerida: "Niipea kui usaldus NATO vastu on õõnestatud, võite unustada selle, kui palju tanke või lennukeid teil on – mäng on juba läbi."

Kuid Macron vajabki just "mängu lõppu" ja selleks ta " NATO usaldusväärsust õõnestabki ": kuna ta peab puhastama tee oma geopoliitilisele projektile – üleeuroopalisele armeele.

Tegelikult saab Põhja-Atlandi alliansi Londoni tippkohtumisest paik, kus põrkuvad kolm kokkusobimatut nägemust lääneriikide vahelise sõjalise koostöö tulevikust.

Saksamaa esindajad, lähtudes välisminister Maasi avaldustest, rõhutavad ilmselt, et kulutuste suurendamist ei ole vaja ning kritiseerivad Washington ja Pariis egoismi eest.

Prantsusmaa esindajad sarjavad NATO-t ja propageerivad Euroopa armee loomise ideed – ilma Ameerika Ühendriikide ja võimalik, et ka Suurbritanniata – nii et Euroopa Liit realiseeriks lõpuks Macroni strateegilise visiooni, mis soovib, et Euroopa Liit tunnustaks ennast eraldiseisva "geopoliitilise jõuna" ja "säilitaks" kontrolli oma saatuse üle. "

Lihtne on märgata, et pole võimalik leida kompromissi, mis sobiks kõigile ja need seisukohad tervikuks ühendaks. Kuid poliitika on justnimelt võimalike lahenduste kunst ja ei midagi muud.

NATO sureb seestpoolt ja seda mitte kurdide või probleemse Türgi tõttu, vaid sellepärast, et ühenduse peamised liikmed rebivad alliansi tükkideks, püüdes liitu oma isekastes huvides kasutada, mis on aga kõigi teiste osalejate huvidega vastuolus.

Londoni ajalooline tippkohtumine, mis toimub detsembri alguses maailma meedia kontrolli kõrgendatud tähelepanu all, saab tegelikult vastu võtta vaid ühe kahest võimalikust otsusest.

Alliansi liikmed kas lähevad lõplikult ja avalikult tülli, või (ja see on tõenäolisem variant) jätkavad teesklemist, et liitu saab päästa: lootuses, et hiljem on võimalik organisatsiooni surmas kedagi teist süüdistada.

Kõik need on Venemaa jaoks head uudised. Kui isegi järjekordne lääne episood sooviga "Venemaa ohu vastu võidelda" NATO-t konsolideerumiseni ei vii, siis tõenäoliselt ei aita Põhja-Atlandi blokki ka miski muu.

Autori seissukoht võib, aga ei pruugi toimetuse seisukohaga kattuda.

Lugege lisaks: 

Samal teemal

NATO idarindel
NATO püüab oma surma varjamise meetodeis kokku leppida
Trumpi ja Putini vahel: Macron otsustab, kas Venemaaga sõprust arendada või mitte
Miks Macron Euroopa armeed vajab – sõna on eksperdil
Macron pärast kohtumist Putiniga: Euroopa ulatub Lissabonist Vladivostokini
Tagid:
analüütika, poliitika, tippkohtumine, NATO, Emmanuel Macron

Peamised teemad