08:30 06. Detsember 2019
Kuula otse
  • USD1.1094
  • RUB70.7798
Prahasse võib ilmuda Vlassovi monument

Venelaste ja kommunistide kiuste: Prahasse võib ilmuda Vlassovi monument

© Flickr / C.
Analüütika
lühendatud link
9. mai - Suure Võidu aastapäev (47)
100 0 0

Nagu tavaks riikides, kes on otsustanud Võidu mälestusega võidelda, algab pärast võitjate auks rajatud mälestusmärkide hävitamist paratamatult natside ja nende koostööpartnerite rehabiliteerimine. Muid variante pole.

Nõukogude vabastajatele monumentide rüüstamise ja lammutamise kampaania Tšehhi Vabariigis jätkub. Nii ka Prahas, kus mitte kaua aega tagasi otsustati marssal Konjevi monument demonteerida, tehti ettepanek püstitada ausammas Vene soost natsi kollaborandile kindral Vlassovile.

Skandaalse algatuse autoriks on Praha kõige läänepoolsema linnaosa Rzheporje vanem Pavel Novotny. Lisaks tegi ta seda üritusel, mis oli pühendatud "Venemaa rahvaste vabastamise komitee" niinimetatud "Praha manifesti" 75. aastapäeval – mis ongi juhtumis kindral Vlassovi ja Heinrich Himmleri loodud struktuur.

Novotny lubas, et järgmisel aastal (ilmselt Praha vabastamise 75. aastapäeva puhul) püstitab ta Tšehhi Vabariiki esimese mälestusmärgi vlassovlastele, kuna peab miskipärast neid Tšehhi pealinna tõelisteks natsidest vabastajateks. Ta selgitas kõike väga lihtsalt: "Kommunistid teevad seepeale püksid täis."

Samal ajal solvas ta marssal Konjevit, kelle väed tegelikult Praha 1945. aasta mais hävingust päästsid ja toetas tema monumendi lammutamist. Praha linnaosavanem on Tšehhis üsna tuntud inimene. Ja kurikuulus. Kuni eelmise aastani töötas ta kollases ajakirjanduses, osales lärmakates jutusaadetes, poseeris televisioonis prillidega, mille küljes oli kunstpeenis. 

Seejärel liitus ta aga ühe peamise liberaalse poliitilise jõuga ja võitis kohalikud valimised.

Võiks arvata, et šokeeriva soumehe ja algaja poliitiku ideed ei arutata tõsiselt, kuid tema taga seisavad kaalukamad tegelased. Nii tunnistab ka Novotny ise, et skandaalse sammuni viis teda parteikolleeg, Totalitaarsete režiimide uurimise instituudi asutaja Pavel Žatšek, nüüdne parlamendisaadik ja üks kaitsekomitee juhte.

Ja sündmus ise, kus tähistati vlassovlaste Praha dokumendi kahtlast aastapäeva, paneb mõtlema, et tegu pole ainult šokeeriva linnaosavanema järjekordse jaburusega. Lõppude lõpuks teatab "konverentsi" korraldanud struktuur avalikult, et nende peamisteks partneriteks on Tšehhi kultuuriministeerium ja Praha linnavalitsus. Muide, on märkimisväärne, et nimetatud "konverents" lõppes "ringkäiguga Vlassovi armee sõdurite lahingu- ja matmispaikadesse".

Väljamõeldud jutt, mille kohaselt Vlassovi armee vabastas Praha natsidest veel enne Punaarmee saabumist, on juba ammu teada ja ajaloolased on selle korduvalt ümber lükanud.

Selle müüdi kohaselt ründas 5. mail 1945 alanud Praha ülestõusu ajal polkovnik Sergei Bunjatšenko juhitud "Vlassovi armee" diviis ootamatult sakslasi ja aitas mässulistel väidetavalt sissetungijad Prahast välja ajada ning murdis seejärel läbi ameeriklaste juurde, kes olid selleks ajaks Pilseni piirkonda jõudnud. Ja Nõukogude sõdurid justkui sisenesid juba vabastatud Prahasse.

Selle müüdi alusetust tõestavaid dokumente ja tõendeid on palju. Et mõista väite vastuolu tegelikkusega, piisab, kui võrrelda lihtsalt kahte vaieldamatut fakti. Vlassovlased ise tunnistavad, et lahkusid Prahast 7. mai õhtul. Aga 9. mai hommikul võitlesid Nõukogude tankistid Tšehhi pealinnas kõige ägedamates tänavalahingutes, eriti sildade pärast, mida sakslased enne taganemist hävitada üritasid.

Just Vltava silla juures toimunud lahingus hukkus leitnant Ivan Gontšarenko, kelle tank esimesena linna tungis ja meie vägesid tulistanud iseliikuva suurtüki hävitas.

Küsimus on järgmine: kelle tehnika see siis oli, kui vlassovlased linna juba väidetavalt natsidest vabastanud olid?

Pikka aega meenutas prahalastele linna tõeliste vabastajate kangelastegu monument - tank IS-2. Nüüdseks on ka see pjedestaalilt eemaldatud, solvavalt roosaks värvitud ja lahingumasinat kasutatakse igasuguste etenduste jaoks.

Nende sündmuste pealtnägija, kuulus kirjanik ja sõjaväekorrespondent Boriss Polevoi, kes saabus Prahasse 9. mai hommikul 1945.a., meenutas: "Lahingud kesklinnas, tehaste ja sildade lähedal. Eriti sildade ääres. Seal on Saksa suurtükivägi. Ja tankid hoovides. " Meenutame, et vlassovlastest pole juba kaks päeva kippu ega kõppu. Aga võitlus linna pärast oli väga raske. Milliseid muid tõendeid siin vaja on?

Vlassovlaste poolt Praha "vabastamise" lugu seletatakse üsna lihtsalt. Nende armee jäänused, mõistes, et Punaarmeelt pole põhjust halastust oodata, pagesid läände, kus lootsid alistuda ameeriklastele. Olles Tšehhi pealinna lähedal, said nad Saksamaa väejuhatuselt ultimatiivse korralduse anda ma üksused armeegrupi "Tsenter" käsutusse. Mõistes, et see tähendab kindlat surma, keeldusid Vlassovlased korraldusele kuuletumast, misjärel algasidki kokkupõrked sakslastega.

Lisaks oli kaastöölistel lootus, et ameeriklased tulevad Prahasse varem kui Punaarmee ja peavad reeturite võitlust Wehrmachti üksuste vastu kergendavaks asjaoluks. Mõistes aga 7. maiks, et USA üksused ei kavatse enam ida poole liikuda, unustasid "vaprad sõjamehed" koheselt oma erimeelsused sakslastega ja põgenesid lääne suunas. See ei aidanud. Mõni sattus otse Punaarmee kätte, teised anti üle ameeriklaste endi poolt. See ongi kogu Praha "vabastamise" lugu, mida kodumaised liberaalid ja lääne poliitikud propageerivad.

Vlassovi "Vabastusarmee" juhid võtsid dokumendi vastu 1944. aastal seoses nende allutamisega Himmlerile, kellega tekst kooskõlastati – see oli sisuliselt truudusvanne otse Hitlerile. Ja nüüd esitatakse seda peaaegu Venemaa demokraatlike ümberkorralduste programmdokumendina.

Isegi Tšehhi Vabariigi presidendi spiiker Jiří Ovčáček tuletas Pavel Novotnyle meelde, et see manifest väljendab ka kavatsust "Võidelda koos natsi-Saksamaaga USA ja Suurbritannia plutokraatide vastu." Praha linnaosavanem kinnitas, et on sellest kõigest teadlik, kuid püstitab ikkagi Vlassovile monumendi ja jätab ajaloolised vaidlused "teiste otsustada".

Samas näeme, et marssal Konjev ja leitnant Gontšarenko ei vääri tema arvates monumente – kusjuures ilma igasuguse vajaduseta eelneva arutelu järele.

See on väljakujunenud muster: igasugustele katsetele Euroopa natsismist vabastanud Nõukogude sõjameeste mälestust alandada, solvata ja kustutada järgneb paratamatult natside kaastööliste rehabiliteerimine.

Balti riigid ja Ukraina on seda juba kogenud. Kätte on jõudnud Tšehhi Vabariigi kord. Võib vaid loota, et ühel päeval see protsess peatub ja tagasi pöördub.

Autori arvamus ei pruugi toimetuse seisukohaga kattuda.

Lugege lisaks: 

Teema:
9. mai - Suure Võidu aastapäev (47)

Samal teemal

9. mai - Suure Võidu aastapäev
Sametrevolutsioon Tšehhoslovakkias: 30 aastat hiljem — fotogalerii
Kaliningrad võib taastada välismaal hävitatud nõukogude sõdurite mälestusmärgid
Tšehhi presidendivalimised võitis Zeman
Tagid:
ajalugu, mälestusmärk, Teine maailmasõda, Tšehhi, Praha

Peamised teemad