16:09 18. Jaanuar 2020
Kuula otse
  • USD1.1108
  • RUB68.2495
Analüütika
lühendatud link
Eesti valitsus - 2019 (111)
31

Eesti poliitikas arutatavate teemade tase on jäänud kõigi aastate jooksul — alates riigi iseseisvumisest 1991. aastal — peaaegu muutumatuks, mis näitab, et poliitikutel puuduvad ambitsioonid ja värsked ideed riigi arendamiseks.

Vahel on kuulda väidet, et kui riigis poliitiliste jõudude kohtade vahetus üldist arengusuunda ei muuda, on see märk riigisüsteemi stabiilsusest. Samas on üsna raske kindlaks teha, kust läheb piir riigi ja ühiskonna arengu stabiilsuse ja seisaku vahel.

"Demokraatia nimel"

Pole saladus, et Eesti erakondade taga seisavad enamasti ühed ja samad rahastajad. Kohalikud suurettevõtjad räägivad täiesti avameelselt, et aitavad kõiki parlamendierakondi "demokraatia arendamise nimel".

Muidugi on nende kavatsuste puhtusesse raske uskuda, sest just nimelt tänu jooksva poliitika jäämisele nende mõju alla on neil eelisjärjekorras võimalus säilitada ja suurendada oma kapitali. Kuid see kõik mahub seaduse ja kapitalistlikus maailmas kombeks oleva asjade käigu raamidesse.

Kokkuvõtteks võib öelda, et üle veerand sajandi kestnud iseseisvuse jooksul polegi Eestis välja kujunenud tõelist mitmeparteisüsteemi, kus asjaosalised võitleksid valijate häälte eest maailmavaadete, mitte nende dogmade alusel, mis on iseseisvuse koidikul omaks võetud ja millele ustavuses on Eesti erakonnad kõik need aastad võistelnud.

Kolm sammast

Kahtlemata on mainitud dogmadest kõige tähtsam võitlus eesti keele säilimise eest. Selle loosungi all on kõik Eesti erakonnad läinud kõigile valimistele. Ja kuigi keelt tegelikult miski ei ohusta (sellest annab tunnistust statistika), tuuakse sellele "pühale võitlusele" järjest uusi põhjendusi, samuti mõeldakse välja viise selle teema kasutamiseks rahvastevahelise pinge õhutamiseks, mis annab lisapunkte natsionalistlikust propagandast joobunud valijate silmis.

Teine Eesti poliitikute vankumatu dogma on Eesti vastandamine Venemaale. "Venemaa on vaenlane juba ainuüksi sellepärast, et ta on olemas!" — tõenäoliselt saaks nii iseloomustada Eesti poliitikute püüdu öelda igal võimalikul juhul midagi negatiivset idanaabri kohta. Arusaadavalt kütavad taolisi meeleolusid pidevalt üles lääneliitlased, kuid märksa suuremat rolli mängib siin soov kirjutada oma valearvestused majanduses Venemaa salasepitsuste arvele ja ise puhtalt välja tulla. Ja just sellel eesmärgil nõuavadki nad NATOlt pidevaid julgeolekutagatisi.

No ja muidugi ka Eesti poliitikute igipõline teema — kohalikud venelased. See järeldub loomulikult esimesena nimetatud dogmast, kuid on juba ammu omandanud iseseisva kõla. Alanud diskrimineerivate seaduste — kodakondsuse seaduse ja välismaalaste seaduse — vastuvõtmisest ning Keeleinspektsiooni asutamisest, on see poliitikute püüdluste tulemusel arenenud ideeni hävitada Eestis venekeelne haridus ja assimileerida venelased.

Seda seletatakse muidugi "murega venelaste endi pärast" ja nende konkrentsivõime pärast Eesti ühiskonnas. Tegelikult on see kõik ainult vahend võimu hoidmiseks nende jõudude käes, kes on Eestis valitsenud (sõltumata parteide nimest) juba ligi kolm kümnendit.

Stagnatsioon kui elustiil

Oponendid ütlevad, et Eesti suurteks eesmärkideks olid astumine Euroopa Liitu ja NATOsse, samuti euro kasutuselevõtt. Praegu peab keegi sellisteks eesmärkideks tõenäoliselt Rail Balticu ja Helsingi tunneli projekti. Olmetasandil peavad mõned suureks võiduks ehk isegi Reidi tee avamist Tallinnas.

Keegi ei kahtle selles, et kõigi nende aastate jooksul viljeldud poliitika reaalsel (mitte ideoloogilisel) osal on olnud ka omad plussid. Kuid ikkagi tasub lahus hoida demokraatlikud protsessid ühiskonnas ja oskus näha erinevaid perspektiive sammudest, mis mahuvad omal ajal teatud seltskonna poolt etteantud poliitika raamidesse.

On ilmne, er Eesti ühiskond on hakanud väsima kunagi peale sunnitud dogmadest ja nõuab sisukaid diskussioone selle kohta, kuhu minna edasi.

Kuid pikkade aastate jooksul välja kujunenud Eesti erakonnasüsteem ei võimalda väljuda harjumuspärastest raamidest ja viib riigi stagnatsioonini. Ja negatiivseid tulemusi hakkavad riigi elanikud aasta-aastalt tundma järjest tugevamini. Küsimus on vaid selles, kellel jätkub esimesena julgust pakkuda välja uued pragmaatilised eesmärgid.

Autori arvamus ei pruugi kattuda toimetuse seisukohaga.

Lugege lisaks: 

Teema:
Eesti valitsus - 2019 (111)

Samal teemal

Eesti valitsus - 2019
Tagid:
areng, EL, NATO, poliitika, Eesti

Peamised teemad