21:34 28. Mai 2017
Tallinn+ 22°C
Kuula otse
Vahtang Kikabidze: elu on lühike ja kellelgi ei ole lubatud seda ära rikkuda

Vahtang Kikabidze: elu on lühike ja kellelgi ei ole lubatud seda ära rikkuda

© Sputnik / Екатерина Чеснокова
Kultuur
lühendatud link
13810

Varsti ilmub tuntud gruusia laulja ja näitleja Vahtang Kikabidze esimene raamat. Gruusias kutsutakse teda lihtsalt Buba’ks. Seda maja, kus ta elab, teavad kõik. Gruusia staar rääkis intervjuus agentuurile Sputnik sellest, millise hinnaga ta selle maja sai, raamatust ja elust üldse, samuti enda perekonnaõnnest, armastusest ja oma peamisest hobist.

Möödunud aasta oli Kikabidzele väga edukas rohkete ringreiside poolest. Soolokontserdid Iisraelis, Monte Carlos, Inglismaal, Balti riikides ja Taga-Kaukaasias. Suur kontsertturnee mööda Ukrainat. Muide, Ukrainas, nagu tunnistas Kikabidze ise, laulab ta vene keeles siis, kui tuju tuleb või kui tal algab, nagu ta ise ütleb „pohmakas".

Kuid erilise kannatamatusega ootab Kikabidze oma esimese raamatu ilmumist, mille tööpealkiri on „Nemad". Tema sõnul on raamat faktiliselt valmis ja praegu käivad läbirääkimised selle kirjastamiseks. Sellest ja paljust muust rääkis maestro intervjuus agentuurile Sputnik Gruusia.

- Miks „Nemad"?

— Seal on novellid sellistest „valgetest varestest". Need on väga huvitavad erinevast rahvusest inimesed. Inimesed, kelle toel üldse elu püsti püsib. Uskumatuseni korralikud. Mulle ei meeldi, kui autobiograafilises raamatus kirjutatakse muudkui mina, mina, mina… Minu lähikonda on sattunud väga palju rahvast, selliseid ebatavalisi inimesi. Nii, et muudkui kirjutasin ja kirjutasin.
Minu raamat on pühendatud inimestele, kelle toel elu püsti püsib, — Vahtang Kikabidze

(1:11 / 7.51Mb / просмотров видео: 48)
© Sputnik /
Minu raamat on pühendatud inimestele, kelle toel elu püsti püsib, - Vahtang Kikabidze

- Rääkige mõnest sellisest „ebatavalisest inimesest".

— On üks selline tegelane — Saša. Ta elab Ameerikas, Tbilisi armeenlane. Tunneme teineteist ammusest ajast. Tookord hakkasid need kallid kodukinod alles tulema. Aga tema oli nende müügimees Nõukogude Liidus, elas Moskvas. Ja siis, ükskord, lendasin perega San Franciscosse ja Saša lendas koos meiega. Lennu ajal hakkas ta mulle rääkima, et ta ei ole kunagi lennuki kabiinis olnud. No ma siis ütlesin tüdrukutele ja poole tunni pärast kutsusidki ned meid pilootide kabiini. Tal oli seal nii põnev, nägin, et ta uuris kõike hoolega. See oli raske aeg, palka maksti hilinemisega. Mitte ainult Gruusias, igal pool. Ja juhtus nii, et ka tagasilennul juhtusin ma lendama sama meeskonnaga. Astusin kabiini tere ütlema ja komandör päris mult Saša kohta. Küsisin: „Mis siis lahti on?" Lendur vastas: "Kui me tookord tagasi lendasime, oli meil vastas lipsuga noormees, kaasas suur teler." Selliseid asju juhtub harva, saate aru…

Lisaks raamatule on Kikabidzel lauasahtlis stsenaarium. Venekeelne, kuid filmida tuleb see Gruusias. Kui filmida kusagil mujal, siis keegi lihtsalt ei usu, räägib Buba. See „novell"film on traditsiooniline gruusia tragikomöödia, naljakas ja filosoofiline.

Praegu ei ole selline filmikunst moes. Millest praegu filme tehakse: mentidest, prostituutidest, vändatakse seriaale… Aga see on festivalifilm. Praegu on suur „novell"filmide defitsiit. Varem tegid selliseid itaallased ja grusiinid aga praegu millegipärast ei tehta.

- Kas ka teie jaoks on seal roll?

— Produtsent nõuab, et ma mängiksin.

Вахтанг Кикабидзе в роли Мимино
© Sputnik / РИА Новости
Vahtang Kikabidze Mimino osas

- Vahtang Konstantinovitš, Danelia on öelnud, et kui teist poleks saanud näitlejat ega lauljat, oleksite hakanud professionaalseks kunstnikuks või kaluriks. Kas need on tõesti teie lemmikharrastused?

— Tõesti? (Naerab.) See on haigus, tõepoolest. Kalale hakati mind vedama lapsest peale. Aga hiljuti käisin ma kalal Kanadas. Oli just suure lõhe rände aeg. Ontario on tohutult suur järv. Ühesõnaga, esimese lõhe püüdsin mina. Aga see inimene, kes mind külla kutsus, ta ei kuule. Ja siis õhtul, tähendab, nemad küpsetavad barbecue'd, panid juba kalamarjagi valmis. Ja tema siis räägib minu pojale: „Tead, Koka, kui sinu isa laulab niisamuti nagu ta kala püüab, siis tähendab, on ta hea laulja." Võttis asja selliselt omamoodi kokku.

Buba naeratab oma firmanaeratust ja läidab järjekordse sigareti.

— See on lihtsalt väga huvitav spordiala. Vesi, rahu, vaikus, keegi ei nügi su juures, keegi ei sega sind. Istud omaette… Praegu ootan aprilli, aprillis algab juba hooaeg. Peamiselt sõidan kalale Kahheetiasse. Varem sõitsime Gruusiast välja, Aserbaidžaani… Üldiselt kalastan ma igal pool, kus esinemas käin. Mu direktor hoiatab alati kõiki ette, et kui tahate Kikabidze'le heameelt valmistada, ei tasu pidulauda korraldada. Ta peab ülekõige lugu kalapüügist.

Софико Чиаурели и Вахтанг Кикабидзе
© Sputnik / РИА Новости
Sofiko Tšiaureli ja Vahtang Kikabidze

- Ja kuidas joonistamisega on?

— Ma olen alati tahtnud joonistada, väga. Midagi joonistasin juba lapsepõlves, millegipärast peamiselt karikatuure. Mul on palju kunstnikest sõpru. Olen neid alati kadestanud, kuidas nad hommikuti pohmellis peaga midagi joonistavad ja neil tuleb see ilusti välja. Ma ei ole elus kunagi varem midagi kirjutanud, seda enam luuletusi ega muusikat. Proosaga pole samuti tegelenud, kuid praegu kirjutan väga suure kiiruga.

- Kas kirjutate käsitsi?

— Käsitsi ikka! Ma ei oska isegi telefonis vaadata, kes mulle helistanud on (muheleb).

- Kuidas te laule kirjutama hakkasite?

— Mul tekkides lauludega probleem. Paljusid autoreid, heliloojaid ja poeete, kes koos minuga töötasid, ei ole enam elavate kirjas. Aga noorte hulgast ei suuda ma leida sellist, kellel oleks huvitav kirjutada selliseid laule, mida mulle meeldiks laulda. Ja ütlesingi siis abikaasale, et proovin õige ise. Minu omad suhtusid sellesse huumoriga, ma ei olnud kunagi varem sellega tegelenud. Mäletan, et võtsin kaks pudelit viina, keerasin ukse lukku ja kirjutasin hommikuks viis laulu valmis. Inimene peab kogu aeg midagi tegema. Kui ei tule välja, siis ei tule välja, kuid siis ta ka teab seda. Aga niimoodi muudkui mõelda, kas oled andekas või mitte, nii ei saa.

Советский и грузинский эстрадный певец, сценарист, кинорежиссёр Вахтанг Константинович Кикабидзе
© Sputnik / РИА Новости
Nõukogude ja Gruusia estraadilaulja, stsenarist, filmirežissöör Vahtang Konstantinovitš Kikabidze

- Aga ikkagi, kumb on teile hingelähedasem, kas kino või laulmine

— Laulmine, ilmselt.

- Kas teile ei tundu, et sattusite kinokunsti juhuslikult?

— Jah! (Naerab) Ma ei osanud endale ettegi kujutada, et kunagi hakkan kinos mängima.

Aga filmi sattus Kikabidze tänu geniaalsele gruusia näitlejannale Veriko Andžeparidzele, kes on Giorgi Danelia tädi. Just tema palus režissööri proovida seda poissi Orerast. Selleks ajaks oli Buba juba mänginud oma esimeses filmis, muusikalises komöödias „Kohtumine mägedes" (1966, rež. N. Sanišvili), misjärel Kikabidzet ei kutsutud filmivõtetele tervelt neli aastat.

— Kui ma esimest korda kohtusin Daneliaga, siis tundsin, et ma ei meeldi talle. Tuli välja, et stsenaariumi järgi oli tema peategelaseks paks, punapäine ja higistav joodik.

Вахтанг Кикабидзе, Георгий Данелия и Фрунзик Мкртчян
© Sputnik / И. Гневашев
Vahtang Kikabidze, Giorgi Danelia ja Frunzik Mkrtšjan

- See tähendab teie täielik vastand

— Absoluutselt! Kuid mul paluti siiski kohale tulla. Tulingi. Aga võtted olid juba alanud. Nad elasid võõrastemajas, teised inimesed magasid, oli pühapäev. Tuli mingi lühikest kasvu kollase nahaga inimene. Süütas sigareti, pahvis, viskas ära, süütas uue, pahvis, viskas jälle ära. Tuli välja, et ta põdes Botkini tõbe, ma ei teadnudki. Ta ütles: „Hakake karjuma!" Mina vastu: „Piinlik on, inimesed ju magavad." Pärast anti stsenaarium. Minge nüüd, ütlesid, me helistame teile. Aga meie pidima nädala pärast Türki ringreisile minema. Lugesin stsenaariumi läbi ja see ei meeldinud mulle üldse. Mul hakkas nii kurb. Neli päeva ei helistatud. Viiendal päeval siis Danelia helistas, ütles, et tuli sugulasi vaatama ja kutsus mind endaga kaasa. Sõitsimegi siis. Külas oli palju rahvast, ka naisterahvaid, kõik muudkui rääkisid: „Näe kelle Gia kaasa tõi, Buba tõi!" Hakkasid seal siis mind kallistama. Järgmisel päeval viis Danelia mu mingi onu juurde. Ja ma sain aru, et see oli proov.

Актер Вахтанг Кикабидзе в фильме Георгия Данелии Не горюй!
© Sputnik / РИА Новости
Näitleja Vahtang Kikabidze Giorgi Danelia filmis „Ära kurvasta!“

- Kas Danelia proovis teid?

— Jah, ta ju uuris mind. Ja ilmselt otsustas riskida. Mind võetigi. Ütlesin talle, et võtke midagi kohe üles, sest kahe nädala pärast sõidan ma ära. Ja Danelia filmis kosjastseeni — oli üsna tõsine stseen, raske: Sofiko Tšiaureli, Nastja Vertinskaja. Kui ma nägin Sergo Zakaridze't, läksid mul jalad nõrgaks aga ma pidin temaga seal rääkima. Saime filmitud. Ühesõnaga, sõitsin siis Türki kontsertreisile ja kümne päeva pärast tuli kõne Nõukoguse esindusest Istambulis: „Tulla viivitamatult esindusse." Ma mõtlesin, et äkki on keegi haigeks jäänud. Jooksin kohale aga seal oli laual telegramm: „Soovin õnne! Näitleja Kikabidze on kinnitatud filmi „Ära kurvasta!" peaosatäitjaks! Mosfilmi direktor Pozner". Ja hakkasimegi filmima. Mäletan hästi esimest võttepäeva. Danelia võttis taskust piraka noa ja kivimunaka ning hakkas seda teritama. Ja kuni filmi lõpuni ta muudkui ihus seda nuga. Lõpuks oli see nagu naaskel. Ma tahtsin selle pihta panna aga keegi jõudis ette (muigab).

Pärast filmi „Ära kurvasta!" sai Vahtang Kikabidze Daneliaga suureks sõbraks ja mängis veel kolmes tema filmis. Nagu rääkis näitleja, tuleb välja, et kõigi poolt armastatud filmi „Mimino" lõpp oli hoopis teistsugune, kuid see nõukogude tsensuurile ei sobinud.

Создатели фильма Мимино
© Sputnik / Галина Кмит
Filmi Mimino loojad

— Finaal lõigati tervikuna välja, räägib Kikabidze. See lõppes tegelikult teistmoodi, kogu puänt oligi finaalis. Filmi lõpus, kui Mimino tahab kodukandist üle lennates pudelit lahti teha, hakkab ta sebima. Stjuardess ütleb talle, et on ju avaja olemas, mida te rahmeldate? Aga tema vastu: "Mis te mu peale muudkui karjute?!" Ta tahab ju koju! Ja siis ütleb talle: „Tahad ma lähen lennukist välja, Marina?" või mis ta nimi seal oligi, ei mäleta enam. Ja tema vastab: „Ei, ei taha." „Aga mina," ütleb, „tahan." Ja siis läkski ta lennukist välja… Aga filmis seda pole.

Ja veel lõigati filmist täielikult välja Pjotri nimeline tegelane, meenutab Kikabidze. Ta rautas külas hobuseid ja palus Valikod saata talle ameerika hobuseraudu. Pärast seda, kui Mimino tuli lennukist välja, tuli Valiko ja Pjotri dialoog. Ümberringi olid suured lumiste tippudega mäed, taustaks kõlas muusika.

Заслуженный артист Грузинской ССР Вахтанг Кикабидзе в роли Мимино
© Sputnik / РИА Новости
Gruusia NSV teeneline kunstitegelane Vahtang Kikabidze Mimino osas

— Ja siis lohises Valiko tagumiku peal kusagilt ülevalt alla, sest oli mägedes lumel libastunud. Me mängisime seda väga tõsiselt, ilma naljata. „Tere!", „Tere!", „Kust sa tuled, Valiko?", „Pole lennuilma, seepärast tulin jala. Tõin sulle hobuserauad." „Aga mulle pole hobuseraudu enam vaja. Me oleme nüüd Bostoniga sõpruslinnad ja nad saadavad meile hobuseraudu. Aga vot kabjanaelu pole. Ega sa kabjanaelu ei toonud?" ja muudkui käib aga selline idiootlik tekst. „No aga sa ju ei käskinud mul kabjanaelu tuua," vastab Valiko. Ja kui Mimino ära läheb, hakkab Pjotr naeru lagistama. „Mida sa naerad?" „Sul on tagumiku pealt püksid lõhki." (ta ju sõitis tagumiku peal mäest alla) „Sa oled loll, Pjotr!" ütleb Mimino talle. „Ümberringi on nii ilus, sinust vasakul on Kazbek, paremal Elbrus aga sina vahid mulle otse tagumikku. Vaata omet ringi!" Sellest oli film…

- Vahtang Konstantinovitš, kuidas teil koos Frunzik Mkrtšjaniga töö sujus?

— Kui ma temaga tuttavaks sain, hämmastas mind, kui naljakas nägu tal on, kuid ta silmad olid alati väga kurvad. Alles hiljem sain teada, et tal oli väga raske elu olnud, et tal tuli palju draamasid üle elada: tema esimene naine suri, teine suri, tütar suri, poeg sai surma, kõik… Pärast võtteid kadus ta alati ära. Kuhu ta kadus, või mida ta tegi, keegi meist ei teadnud midagi. Purjus ei näinud ma teda kunagi, hommikul tuli võtetele, oli täiesti kaine. Juba hiljem, kui me sõbraks saime, mõistsin, et ta joob. Murest.

Вахтанг Кикабидзе и Фрунзик Мкртчян
© Sputnik / Галина Кмит
Vahtang Kikabidze ja Frunzik Mkrtšjan

Lõbus lugu juhtus Kikabidzel Frunzikuga filmi „Ära kurvasta!" võtetel. Parasjagu filmiti stseeni Metsheta kirikus. Frunzik nägi seal pühakojas vana-gruusia keelset kirja, leidis selle kirjapildi sarnanevat armeenia omaga ja viskas Kikabidze üle nalja, et „näe, ka selle kiriku on ehitanud armeenlased!"

— Mina vastasin: „Kuidas nii, armeenlased ehitasid?" Saate aru, ta nöökas mind! Ja sellest ajast ma muudkui mõtlesin, kuidas talle küll tagasi teha. Ja vot siis ükskord, filmisime parajasti „Mimino" stseeni restoranis ja elasime „Moskva" hotellis. Millegipärast olid seal numbritubades telefonid aknalaudadele pandud. Oled, näiteks, pikali visanud aga telefoni juurde minemiseks pead end püsti ajama. Ma panin äratuskella kella neljaks hommikul helisema ja helistasin talle. Kuulen torust ehmunud häält. Ütlesin: „Frunzik, ära pane pahaks, et ma sulle helistan. Ma kuulsin praegu „Ameerika Häälest" saadet Armeenia kohta, ei saanud kuidagi sulle rääkimata jätta… Tuleb välja, et armeenia arheoloogid avastasid kivi, millel on kiri „500 aastat Armeenia komsomoli," ja hakkasin naerma. Aga tema on muudkui vait. Ütlesin siis talle: „Miks sa ei naera?" Tema vastu: „Kas need arheoloogid ei oleks võinud seda kivi 3-4 tundi hiljem avastada, et ma oleks saanud hommikuni magada?!" Nii me muudkui aasisime teineteise kallal ja mängisime lolli (naerab). Kino ongi ju kino!

Vahtang Kikabidze tegi pulli ka koolis. Ta ei viitsinud õppida ja tema enda sõnul jäeti teda korduvalt istuma. See-eest meeldis talle väga lugeda. Armastuse raamatute vastu süstis lapsepõlves temasse vene keelt rääkiv naabrinaine Raja.

— Tema abikaasa oli maha lastud. Ta nägemine oli kehv ja ma aitasin tal pensioni kätte saada. Tema toas oli ainult voodi, laud, kaks tooli ja kogu tuba oli täis raamatuid. Tädi Raja hakkas mulle vähehaaval raamatuid lugeda andma ja mina muudkui lugesin. Ja sain aru, et see seal on hoopis teine elu! Nüüd on internet raamatu välja tõrjunud. Noorsugu kahjuks enam raamatuid ei loe. Internetis võib „Sõja ja rahu" 20 minutiga läbi lugeda.

- Või kuulata!

— Jah, ja siis öelda, et ma olen seda lugenud. Toona olid asjad teistmoodi.

Руководитель ансамбля Орэра Вахтанг Кикабидзе
© Sputnik / Сергей Гунеев
Ansambli Orera liider Vahtang Kikabidze

- Kas on tõsi, et teie isa töötas enne sõda ajakirjanikuna?

— Jah… Ta läks ise rindele. Muidu teda ei võetud, tema silmanägemine polnud kõige parem: see oli kas —8 või —10. Isa oli siis 32-aastane, minu teada. Nagu ema mulle rääkis, oli ta talle öelnud „Mul on häbi tänaval käia." 42.-l aastal saime surmateate, et ta oli langenud.

- Miks te teda tookord nii kaua otsisite?

— Tahtsin väga teada saada, kuhu ta maetud on. Praegu on Kertšis püstitatud suur memoriaaltahvel. Kunagi kutsuti mind Jasenevosse kontserti andma. Pärast kontserti toimus õhtusöök, kus osales kogu generaliteet. Ma muutusin kuidagi jutukaks ja rääkisin, et otsin oma sõjas langenud isa. Nad lubasid perekonnanime järgi arhiividest otsida. Tulin koju suurte lootustega. Möödus kuu aga keegi ei helistanud. Hiljem siis korraga helistatigi. Kikabidze ei ole eriti levinud perekonnanimi. Leiti kümme nime, kuid ükski ei sobinud. Hiljem öeldi mulle, et tol ajal olid veel mingisugused teenistused, kes valitsuse kontrolli all ei olnud, eriteenistused nagu luure ja muud sellised. Isa osas hästi keeli, saksa ja prantsuse keelt. Tol ajal juhtus tihti, et kakskümmend ja rohkem aastaid hiljem ilmusid kadunud inimesed äkki välja. Abel näiteks, oli selline tuntud luuraja.

- Ja teiegi lootsite?

— Jah. Kui ma oma ema matsin, olgu jumal talle armuline, panin ma isa foto talle kaasa. Et isa oleks nagu temaga koos.

Вахтанг Кикабидзе во время съёмок художественного фильма ТАСС уполномочен заявить
© Sputnik / Галина Кмит
Vahtang Kikabidze filmi „TASS on volitatud teatama“ võtetel

- Tähendab, teie ema sellel Kertši memoriaalil ei käinudki.

— Ema, ei. Ma ise mõne korra käisin. Mu sõbra isa sõdis ka seal, kuid tema tuli tagasi. Rääkis, et rannast kuni 50 meetri kaugusele oli meri verest punane. Sihukesed tapatalgud olid seal. Ja üldse, kogu Kertši operatsioon oli Nõukogude Liidu kaitseministeeriumi suur äpardumine. Langes väga palju inimesi, nendest 70% olid grusiinid. Võrreldes suhtearvult teiste rahvastega on seda väga palju.

- Emal võis vist olla raske teid üksinda kasvatada.

— Ema oli väga kaunis naine. Tema kätt paluti kogu aeg, kuid ei ta läinudki uuesti mehele. Ema rääkis isast, et ta on selline inimene, kes kindlasti tagasi tuleb.

- Kas ta ootas teda elu lõpuni?

— Jah.

- Aga millega ta tegeles?

— Mu ema oli laulja. Tema vend asutas gruusia esimese džässorkestri ja ta laulis seal. Pärast laulis ta palju aastaid Riiklikus kapellis ja ühtekokku nelikümmend neli aastat meie toomkirikus Siioni katedraalis.

- Rahaliselt oli raske?

— Väga raske! Tuli ka nälga taluda. Elasime endises koridoris, mis oli kolme uksega eraldatud. Minu poolel olid naabrid, vahelt uks oli kinni naelutatud. Teisel pool olid samuti naabrid. Nendepoolse ukse kaudu pääsesime tuppa sisse. Me nimetasie seda uks-aknaks, sest kui see kinni panna, polnud toas üldse õhku. Kaheksa ruutmeetrit. Nii elasimegi. Lippasin ema juurde kirikusse, kui kellaaja järgi pidid koolis tunnid lõppema. Ja siis tulime koos koju. Kirikus maalisid kunstnikud Jeesus Kristust. Mina ei saanud kuidagi aru, milline ta siis ikkagi välja näeb. Ema oli sügavalt usklik naine ja ma siis küsisin tema käest: „Kes ta selline on?" „See oled sina ise! Jumal sinus! Igas inimeses on Jumal!". Milline inimene sinust kasvab, selline saab olema ka sinu Jumal. Ema luges palju, luges kogu aeg, nii raamatuid kui ka ajakirjandust.

Эстрадный певец Вахтанг Кикабидзе
© Sputnik / Юрий Абрамочкин
Estraadilaulja Vahtang Kikabidze

- Ema oli teile vist jumalannna…

— Ma jumaldasin teda tõepoolest. Kus ma ka ei viibinud (ringreisidel hakkasin ma käima varakult —umbes viiekümne aasta eest, võibolla veelgi varem) ja kui ma ei saanud ise tulla, saatsin talle raha sõpradega ja nad andsed selle talle edasi.

Oma tulevast abikaasat, Vahtangovi nemelise kooli lõpetanud ooperi- ja balleti solisti kohtas Vahtang Kikabidze külalisetendustel Ungaris. Tuttavks said noored üsna kummalistel asjaoludel.

— Pärast kontserti tulime kõik kokku, jõime teed ja vahetasime kontserdimuljeid. Tasu tariifid olid meil väga madalad, kuid me pidasime end mingiteks teistsugusteks inimesteks, sest rahvas käis meid vaatamas. Budapestis elasime hotellis. Korraga kostis tänavalt jube karje ja autopidurite krigin, inimesed jooksid ringi —ümberringi oli paanika. Me arvasime, et algas riigipööre. Läksime alla. Tuli välja, et Kennedy'le oli atendaat tehtud. Ja selline oli siis inimeste reaktsioon toimunule. Mu tulevane naine kohkus sellest väga. Mäletan, et ta puhkes nutma. Embasin teda ega lasknudki enam lahti (muigab). Kaua me juba koos olemegi? Üle 50 aasta.

- Te olete ühes intervjuus öelnud, et kui te oleksite tema juurest ära läinud — oleks ta ära surnud. Kas teid seovad tõesti nii sügavad tunded?

— Teate, milles asi? Mulle ei meeldi ärajooksvad mehed. Praegu on väga moes, et sõbrad löövad sõpradelt naisi üle. Muidugi, elus juhtub kõike. Inimene, kas tema või temake, võib ära armuda, kuid alati tuleb meeles pidada, et elu on lühike. Ligimese elu ei tohi ära rikkuda. Ja mitte ainult ligimese, kellegi elu ei tohi ära rikkuda.

- Mis on teie jaoks tõeline õnn?

— Viimase ajani ei suhtunud ma sellesse globaalselt. Viimastel aastatel olen aru saanud, et õnn on siiski ilmselt rahulik elu. Viimastel aastatel on tekkinud nii palju probleeme, et hirm tuleb peale… Eluisu ei ole… Sõidad siit 30-40 kilomeetrit eemale, seisavad ees mingid tõkked. Poliitika on üks räpane värk, väga räpane. Meie suurel kodumaal ehitati omal ajal üles süsteem, mida on väga raske muuta. Kulub veel mitu inimpõlve, enne kui see suur, rikas, haruitud ja tark maa muutub kaasaegseks riigiks. On väga valus tunnistada, et meie silmad seda ei näe. Inimesed tahavad vaid rahulikult elada, tahavad, et neil oleks töö, et lapsed kasvaksid. Nagu varem, viisteist, kakskümmend aastat tagasi, panite tähele, kui tütarlaps kõndis tänaval, siis noormehed vaatasid talle järele, kõigil silmasd põlesid peas. Aga praegu sellist asja pole…

- Miks?

— Saate aru, nad mõtlevad muust! Mõtlevad sellest, kust midagi saab, kuidas raha teenida, kuidas oma elu korraldada. Noorus on omapäi, kedagi nad ei huvita. Ja kõik see kokku on „kehv elu".

- Ja kes selles süüdi on?

— Süsteem on süüdi. Sellest ajast, kui mina kasvasin, niipalju, kui mäletan, ärkasin hommikul alati küsimusega, kust midagi saada? Kust saaks teksaseid? Kust saaks juustu? Kust saaks vorsti? Kui maja valmis ehitasime, ei saanud ma siin kolm kuud magada.

- Kas rõõmust?

— Ei. Sellepärast, et olin harjunud magama kaheksa-ruutmeetrises toas. Tulin siia päeval ja õhtul läksin jälle ära. Ja siis, kolme-nelja kuu pärast joodeti mind täis ja ma jäin paigale. Nii suutsin sellest üle saada. Kõik see häiris mind, saate aru, midagi head selles pole.

- Aga Vahtang Konstantinovitš, kas on võimalik, et kui te poleks elanud sellist elu, ei oleks te saanud selleks, kes te praegu olete?

— Võib-olla. Inimene peab juba sündides olema õnnelik põhimõtteliselt. Aga kui inimene liigub ja ringi vaatab (ma olen kõik viis kontinenti läbi sõitnud), siis hakkab ta vähehaaval aru saama, et millegipärast elab ta pasas. Tal on samuti üks pea, kaks kätt, kaks jalga aga seal inimesed, tähendab, puhastavad jõgesid, et jõed ja vesi ei reostuks, küürivad tänavaid, et oleks puhas, ehitavaid ilusaid ja kauakestvaid maju paljudeks aastateks, mitte odavaid. Hoopis teine elulaad. Kui me tulime välismaale külalisetendustele ja pärast kontserti tulid ajakirjanikud uurima, kust me tuleme, kirtsutasid nad muudkui nina. Nad ei tahtnud kuulda seda sõna, seda riiginime — NSVL, Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit. Sellist väljendit „seltsimees" (v.k. "товарищ") ei ole üheski maailma riigis. Iga sõna sõnaühendis peaks midagi tähendama: ärimees peab äriga tegelema, peab tööd andma nendele, kel sellist annet ei ole, nood peavad töötama ja väärtust looma aga tema peab nendele selle eest maksma. See on kõik juba järele proovitud, saate aru ja selle nimi on ka-pi-ta-lism. Aga meil oli see sõimusõna.

Кадр из кинофильма Совсем пропащий
© Sputnik / Мурашко
Kaader filmist „Jumalaga, päriselt“

- Batono Buba, ärme räägime halvast! Parem öelge sellist asja. Sotsiaalvõrgustikes on väga populaarsed teie ütlemised kaukaasia rahvusest isiku kohta. Kus te seda öelnud olete?

— See on mu raamatu eessõnast. „Kui teiega vestleb „kaukaasia rahvusest isik" (see on solvav väljend, nagu juut, kili), ärge pidade teda totakaks ainult tema aktsendi või grammatikavigade pärast. Pidage meeles, et see inimene räägib teiega teie keeles ja lisaks sellele valdab ta väga hästi veel oma emakeelt, mida teie ei oska üldse.

- Milliseid iseloomuomadusi te hindate oma sõprade juures?

— Teate, olen kohanud inimesi, kellel ei olnud üldse sõpru. See on imeline, seletamatu nähtus. Sõber, see on selg. No vähemalt minul on nii, ma ei tea, kuidas teistel on. Mul on alati olnud palju sõpru. Kui ma olin ringreisidel, viisid nad mu lapsi kooli. Vähehaaval on sõbrad hakanud mu elust lahkuma. Mõne olen juba matnud, mõni on veel elus. Nii elamegi. Naine räägib mulle kogu aeg, et mul on kõik teistmoodi: kõige tähtsam on kodumaa, siis tulevad sõbrad ja alles siis perekond. Ütlen talle selle peale, et eks kurtnud seda mu emale, tema on mind nii kasvatand.

- Milline on teie kõige suurem viga?

— Olen laisk. Väljaspool kunsti, muidugi. Kunsti koha pealt olen töönarkomaan. Praegu, minu vanuses on mõtiskleda lihtsam. Aga üldiselt on õigesti elada väga raske.

- Õigesti elada polegi vist huvitav…

— Ei tea, 80% elavad valesti. Ema rääkis mulle alati, et pead elama teistele, mitte iseendale. Ma ei saanud sellest aru. Nüüd saan aru, et tal oli õigus. Kui saad aidata, tuleb aidata. Ma ei saa aru inimestest, keda peetakse miljonärideks ja miljardärideks, kuid kes ei aita teisi. Suhtumine rahasse peab olema hoopis teistsugune. Raha, see on hea, see on vajalik, see toob õnne, kuid see pole peamine. Peamine on sinu peas ja sinu ajudes. Milleks sa seda raha korjad? Kui ma olin noor, toppisid sõbrad mulle kogu aeg raha taskutesse, sest tol ajal teenisime kopikaid. Viis rubla, kolm rubla — suitsuraha. Ma ei unusta seda kunagi! Nüüd on nad kõik töötud, nüüd aitan mina neid. Ja see ongi õnn, kui ümberringi on inimesed, kellest sa lugu pead ja kes sinust lugu peavad. See on väga tähtis.

Кадр из художественного фильма Мелодии Верийского квартала
© Sputnik / РИА Новости
Kaader mängufilmist „Veria kvartali meloodiad“

- Aga mida te hindate kõige rohkem naistes?

— Naine peab siiski tark olema. Sellepärast, et tark naine paistab alati ka ilus.

- Kas tõesti?

— See on mu isiklik arvamus. Mulle meeldis väga näiteks muidu mitte eriti ilus Klavdia Šulženko. Kui ta laulma hakkas, muutus ta korraga väga kauniks. Ilmselt reageerin ma sellele pisut teistmoodi. Aga muidu, kui naised on küll väga ilusad aga peas on tühjus, siis kahjuks tõesti…

- Milline on teie perekonnaõnne valem?

— Lapsepõlves, kui sõitsin rongiga kuhugi, juhtusin nägema kurttummasid (nad teesklesid kurttummasid), kes müüsid pilte. Ja oli neil üks selline pilt, milel oli kaks inimprofiili — mees ja naine pealkirjaga „Tuvikesed". Ja lause: „Armasta mind nagu mina sind. Ja jääme truudeks sõpradeks." Nii et lugupidamine. Inimene peab aru saama, et on loonud perekonna. See armastus transformeerub aja jooksul pidevalt. Muudmoodi ei saa olla.

- Ja milleks see siis transformeerub?

— Sõpruseks, austuseks, milleks iganes.

- Kas aja jooksul muutub inimene omaseks?

— Muidugi. Sinu laste ema. Ma kirjutasin laulu ja ütlesin naisele: „Ma pühendasin laulu sulle!" Refrään oli selline: „Mu kallis, mu laste ema, mu lastelaste vanaema". Naine ütles: „Sa ei hakka seda laulu laulma!" Mina vastu: „Miks?" „Võta sõna „vanaema" välja!" Kahju, hea laul oli…

- Ja te ei laulnudki siis seda laulu?

— Ei. Milleks inimesele liiga teha.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Peamised teemad