01:00 18. November 2017
Tallinn+ 5°C
Kuula otse
Jaanipäeva tähistamine polnud meeltmööda kirikule, aga paradoksaalselt soodustas kirik ise eestlaste paganlikke jaanipidusid.

Jaanipäeva kristlik ja paganlik taust

© Sputnik / Алексей Мальгавко
Kultuur
lühendatud link
44 0 0

Suvine pööripäev ehk suvistete pidamine asendus jaanipäevaga ristiusu levides – suvine pööripäev langes kokku Ristija Johannes sünnipäevaga, kes rahvakeeli sai lühendatult Jaani nime. Sellest ka jaanipäeva nimetus, on välja uurinud looduse- ja folkloorihuviline Arvo Pruljan.

TALLINN, 23. juuni — Sputnik. Arvo Pruljan avaldas jaanipäeva teemal Horisondis huvitava artikli.

Ristiusu levides asendus pööripäeva ehk suvistete tähistamine Ristija Johannese sündimise päeva pühitsemisega. Külvitööde lõppu märkiv pööripäev, mis oli ja on 21. juunil, nihkus seitsmepäevase külvinädala kasutusele võtmisega juuli algusesse, olenevalt sellest, kui palju oli kalendrivahetuse ajaks Juliuse kalender loomuliku ehk päikesekalendri suhtes nihkunud.

Eestis on jaanipäev suvise pööripäeva lähedal olnud üheksakümmend kaks aastat. Eelneval umbes seitsmesajal aastal, kui Ristija Johannese sündimise päeva tähistati Juliuse kalendri järgi, oli see Eestis rohkem kesksuve püha, sest seda peeti Gregoriuse kalendri järgi 1.-7. juulil. Suvise pööripäeva lähedale nihutas jaanipäeva 1918. aasta kalendrireform.

Uus kalender tekitas segadust heinateo alguse arvestuses. Kuigi tähtpäev oli kolmeteistkümne päeva võrra nihkunud, lähtuti looduse arenguga seoses olevate nähtuste jälgimisel endist viisi vanast kalendrist ning räägiti vanast jaanist. Enne 1918. aastat jäi Ristija Johannese sünnipäev (7. juuli) koos peetri- ja heinamaarjapäevaga (13. ja 15. juuli) kesksuviste tähtpäevade kolmikusse.

Tõenäoliselt peitub just neis asjaoludes üks põhjus, miks näiteks inglise keeles nimetatakse jaanipäeva ehk siis tänapäeval 24. juunit kesksuve päevaks — midsummer day —, ehkki ametlikult pööripäeval algav suvi on jaanipäevaks ainult mõni päev vana.

Ristija Johannese sünnipäev

Jaanipäeva nimetus on tulnud Ristija Johannese nimest ja märgib tema sünnipäeva. Sünnipäeva tähistamine kirikukalendris on aga erandlik nähtus. Peale Johannese on kirikukalendris talvise pööripäeva lähedal Jeesuse sünnipäev ja Gregoriuse kalendris 8. septembrile jääv Neitsi Maarja sünnipäev.

Viimane tähtpäev on eesti rahvakalendris tuntud ussimaarjapäevana ja enne 1918. aastat jäi see sügisese pööripäeva lähedale. Sellesse nimistusse võib lisada veel kevadise pööripäeva lähedal oleva maarjapäeva kui Jeesuse eostamise päeva. Ülejäänud nimepäevad on seotud märtrite ja pühakutega.

Ka meie tähistame 24. juunil Ristija Johannese sünnipäeva. Kaugest pühamehest on küll saanud kodune eesti Jaan, kes rahvauskumustes on viljakasvataja haldjas ja Mardi vend. Jaanipäeva tähistamine jaanitule juures käib aga päikeseusuga seotud paganlike tavade vaimus.

Puhastav tuli ja jaaniõlu

Üks põhitaotlusi, mis väljendub eriti ehedalt just jaanipäeval, on püüd vabaneda tule puhastava toime abil kõigest halvast. Lõke süüdati jaanilaupäeva õhtul ja tavaliselt põles see jaanipäeva päikesetõusuni. Tänapäeval tehakse jaanituli enamasti ikka maa peale ja erilist kunsti selle asja juures pole.

Jaanipäeva tähistamine polnud meeltmööda kirikule, aga paradoksaalselt soodustas kirik ise eestlaste paganlikke jaanipidusid. Balthasar Russow kirjeldab „Liivimaa kroonikas", kuidas üle neljasaja aasta tagasi oli tavaks Johannese päeva tähistamiseks kirikute juurde kokku tulla: maarahvas tuli patte andeks saama, saksad ärakaranud orje otsima.

Pärast kirikus käiku ning vahast hobuste, härgade ja lammaste kujude ohverdamist algas tule ääres vanade tavade järgi jaanikahja ehk —õlle joomine, torupilli puhumine, tants ja trall. Kogu jaanipäeva kombestiku ühetaolisus eri rahvastel lubab oletada, et selle põhijooned on välja kujunenud kauges minevikus.

 

Peamised teemad