19:50 22. September 2017
Tallinn+ 14°C
Kuula otse
Irina Apeksimova.

Irina Apeksimova: teater – see on armastuse asi

© Sputnik / Владимир Трефилов
Kultuur
lühendatud link
18 0 0

2017. aastal möödub sajand Juri Ljubimovi sünnist.

TALLINN, 7. august — Sputnik. Ei ole saladus, et kuulus Ljubimovi Taganka on viimastel aastatel kriisis. 2015. aasta märtsis määrati teatri direktoriks näitlejanna ja produtsent Irina Apeksimova. Sellise inimese tulek tollesse majja täitis lootustega nii teatri näitlejad kui publiku, kes mäletab veel Taganka „kuldseid aegu". Intervjuus portaalile ria.ru võttis Irina kokku oma esimese hooaja teatri direktorina.

— Mis oli Teie jaoks isiklikult ning Teile kui Taganka direktorile möödunud hooajal kõige olulisem?

— Kõige tähtsaim oli, et sellesse teatrisse tulin. Üsna ähmane oli selle teatri saatus, väljastpoolt paistis siin valitsevat 1970-ndate atmosfäär, ja oli täielik kokkuvarisemine. Töötasime laias laastus jaanuarist juulini, kuna enne seda rändasime mööda erinevaid lavasid, siin aga käis avariiremont. Repertuaar oli üsna ahtake, sest kõigist Ljubimovi lavastustest, mis siin kunagi on etendunud, oli jäänud vaid kaheksa, mida saame veel mängida: ühtesid näitlejaid ei ole enam elavate kirjas, teised on tõbised… Aga uusi näitlejaid ilma lavastajata juurde võtta ei ole võimalik. Me taastasime need 8 lavastust ja tõime lavale 5 esietendust. Ja see on minu peamine töötulemus.

— Taganka trupp on tuntud oma raske iseloomu poolest, siinsed inimesed ei ole kunagi kartnud väljendada oma suhtumist teatri juhtkonda. Kas truppi tulles kartsite ka?

— Üldse ei kartnud, muidu ma poleks ju siia tulnud. Minu jaoks sai see teater otsa, kui Ljubimov siit läks, ja sestpeale ma siinsete mullistuste vastu huvi ei tundnud. Kui ma nüüd juba oma ametikoha tõttu süvenesin sellesse, mis oli vahepeal toimunud, siis — ausalt öeldes hakkas mul paha. Muidugi, lihtsaid teatreid ei ole olemas, näitlejate käitumist on väga raske ette arvata ja ennustada. Aga mis puudutab Ljubimovit, siis „lõvi jäi vanaks" — ja siinsamas leidsid kõik, et võivad tema aadressil mida iganes ütelda.

— Ljubimov rääkis sageli, et näitlejad vajavad kõva kätt. Kas olete sama põhimõtte pooldaja?

— Näitlejana — jah. See on nagu arstiga. Kui töötad koos lavastajaga, siis usaldad teda täielikult. Näitlejad ei saa ennast vaid sisetunde najal hinnata, kui tahes andekad ja geniaalsed nad ka poleks.

Juhina — mitte päriselt. Mulle näib, et teater — see on armastuse asi, siin peab jätkuma armastust või vähemalt austust üksteise vastu, inimesed peavad omakeskis kokku leppima.

— Selle teatri särav ajalugu võib nüüd vahest ka raskusi tekitada — et kuidas Tagankat edasi arendada?

— Tuletage meelde Moskva Kunstiteatrit Jefremovi käe all. Siis aga tuli sinna Tabakov ja tasapisi, mitte ühe ropsuga kujundas ta selle teatri, mida näeme täna.

Teatris tuleb teha erinevaid lavastusi, kuid mis kõige tähtsam — andekaid. Mul on tänu oma näitlejakogemusele olemas maitse, arusaamine sellest, mis on hea ja mis on halb — ja ma püüan teatrit arendada. Mida ma kindlasti ei tee ja mis minu meelest oleks läbikukkumine — see oleks hakata lavastama Ljubimovi stiilis. Nii sai töötada ainult tema.

Kogu möödunud hooja kestis meil „Proovide" projekt, mille raames tegime 33 lühilavastust. Meil kerkisid esile lavastajad, kes ei tööta Ljubimovi jälgedes, kuid tema tonaalsusega kokku kõlades. Näiteks lavastaja Anna Potapova „Coriolanus" või Julia Augi hoopis teistsugune lavastus „Elsa". Ma olin üllatunud sellest, kuidas reageerisid „Elsa" etendusel soliidses eas daamid ja minu tütar oma sõpradega — kõik nad reageerisid üsna ühtemoodi, istudes „härduspisaraga" silmis.

— Aga millest kogu teatrietenduste mitmekesisuse juures tänasele vaatajale vajaka jääb?

— Meil jääb puudu elavast ja puhtast emotsioonist. Me elame küünilisel sajandil ja oleme harjunud millegi taha peitu pugema. Ei ole kellegi jaoks saladus, et on terve kogum lavastuslikke ja näitlejavõtete stampe, mille abil etendame kirgi või pisaraid. Rõõmustamine või kannatamine on mingist hetkest muutunud justkui lamedaks igandiks.

— Tagankal on oma vaatajaskond, kuidas need kõige lojaalsemad vaatajad uuendustesse suhtuvad?

— Meil on omalaadne fookusgrupp — vaatajad, kes käivad siin 1960-ndatest aastatest peale. Nad tulevad, avaldavad oma arvamust, tänavad ja ütlevad, et teater elab. Ja nemad, nii imelik kui see ka ei ole, on sisimalt palju ärksamad ja elavamad kui publiku keskmine põlvkond. Tuleb meile uusi vaatajaid, neid on raske ligi meelitada, aga tasapisi nad tulevad.

Me tõime lavale kõigi poolt palavalt armastatud Lera Surikova „Kuldse draakoni" — see on reveranss täiesti teistlaadi teatrile. Aga nii veider kui see ka pole, ütles üks meie teatri andunud vaatajaist, et see just täpselt ongi Ljubimovi teater. Nähtavasti sellepärast, et ljubimovlik teater — see on midagi andekat, see on uudsuse taju.

— Kuidas te truppi uuendate?

— Meile on tulnud kolm noort näitlejat, Moskva Kunstiteatri õppestuudio ja Štšukini teatrikooli värsked lõpetajad. Kui päevakorrale kerkib näidend, mille jaoks trupis näitlejat ei leidu, võime tööle võtta uue inimese. Kõiges muus oleme piiratud eelarveliste vahendite ja isikkoosseisuga.

— Taganka noor näitleja ideaalis — milline ta Teie jaoks on?

— Võib olla, et selleks on juba „kõrvust tõstetud", kuid mitmekülgne näitleja, kes hästi mängib, laulab ja on plastiline. Muusikalavastusi on siin alati olnud väga palju, ja praegugi valmistume kaheks esietendusteks. Varsti peaks meil välja tulema rokidraamana lavastatud „Vii" peaosas suurepärane meie trupi võrratu Aleksandra Bassovaga, suurepärase näitlejaga, kelle tegelikult avastas lavastaja Aleksandr Barkar.

Ja valmistame ette veel üht muusikalavastust — „Sweeney Todd", mida Aleksei Frandetti tutvustas ka „Proovide" raames. Selles on väga keeruline muusika, ja see on huvitaval kombel näitlejamuusikal. Loodan, et seegi jõuab teatri püsirepertuaari.

— 2017. aastal möödub sajand Ljubimovi sünnist. Kuidas plaanite seda tähtpäeva tähistada?

— Vähemasti Juri Ljubimovi vääriliselt, milleks võib olla suur ringreis mööda Venemaad tema lavastustega, mis seni veel on elus — see on minu unistus. Teha see ringreis, et inimesed näeksid, millega on tegemist. See on tähtis ka näitlejatele, kes võtavad väga valuliselt kõikvõimalikke jutte, et Taganka on surnud. Ja loomulikult otsime me lavastajat, kes suudaks kokku seada pühendusetenduse Ljubimovile. Lavastuse, mis edaspidi võetakse teatri repertuaari.

 

 

Peamised teemad