18:10 19. Oktoober 2020
Kuula otse
  • USD1.1741
  • RUB91.5767
Kultuur
lühendatud link
2610

Sügis – nukruse ja mõningate eluliste järelduste mõtestamise aeg. Kahe sügiskuu, septembri ja oktoobri teeristil toimub Moskvas festival „Peegel peeglis“, kus saab kuulata vihmade ja vaikse nukruse aastaajaga kõige sobivamalt kokku kõlavat muusikat – Baltimaade kaasaegsete heliloojate loomingut.

TALLINN, 5. oktoober — Sputnik. Esimene festival, mis toimus möödunud aastal, oli pühendatud eesti helilooja Arvo Pärdi — oma ajastu viimase suure meistri — kaheksakümne aasta juubelile. Tänavu saab Moskva publik tutvuda kaasaegsete eesti heliloojate loominguga (liiatigi et paljusid nende teoseid esitatakse Venemaal esmakordselt) ning suhelda nendega loomingulistes töötubades.

Esiettekannete hulgas on tänapäeva Eesti helilooja Galina Grigorjeva mitmepalgeline, keerukas kooritsükkel, mille esitavad kaks laulukollektiivi: Moskva konservatooriumi kammerkoor ja Moskva riikliku Alfred Šnitke nimelise muusikainstituudi koor. Sputniku ajakirjanik Lev Rõžkov vestles heliloojaga.

Muusika sanktsioonide alla ei käi

Rääkige palun oma esmakordselt ettekantavast teosest.

See on kooritsükkel Innokenti Annenski värssidele. Venemaal esitatakse seda tõepoolest esimest korda. Ootan seda esitust kannatamatult. Eriti sellepärast, et laval on koos kaks koori, kes teineteist selles koosluses „lihvivad". Ja tekib selline huvitav tämber. Esile tuleb nii võimsus kui ka mingisugune üllatav sügavus, mis mõjub väga liigutavalt.

Mispärast aga valisite nimelt Innokenti Annenski luule?

See poeet avastati üldiselt hilja — nõukogude lugejad avastasid ta enda jaoks alles 60-ndatel aastatel. Kuid mulle tundub, et ta on seniajani jäänud teenimatult kas just unustusse, kuid talle pööratakse häbiväärselt vähe tähelepanu. Tema luules peituvad põhitõed, millele saame toetuda. Ta on väga inimlik. Ja kui igal pool käib inimese ebainimlikustamine, siis, nii mulle näib, on selline luule eriti ja enneolematult päevakohane ja inimestele vajalik.

Milline roll on teie arvates muusikale tänapäeva maailmas antud? Kas ta võib inimest paremaks muuta? Ja milline on helilooja roll tänases tegelikkuses?

Muusikal ja kunstil üldse ei ole mingisuguseid kasvatuslikke eesmärke ega ülesandeid. Kunst võib ainult äratada. Ka see, et siin, konservatooriumi vapustavalt kaunis suures saalis kõlab ainult eesti muusika, kõneleb sellest, et kunst suudab kustutada kõik arusaamatused ja piirid. Nagu ütles dirigent Andres Mustonen: „Meie ei ole tooted — me ei mahu sanktsioonide alla". Meid tohib sisse tuua ja me võime suhelda ning koostööd teha.

Галина Григорьева и дирижер Андрес Мустонен
© Sputnik / Лев Рыжков
Galina Grigorjeva ja Andres Mustonen

See oli muidugi naljaga pooleks öeldud. Aga tegelikult ju ka: me oleme väga huvitatud kontaktidest, sest iga kontakt, iga suhtlus ainult rikastab inimest ja muudab maailma mitte ühemõõtmeliseks, aga mitmemõõtmeliseks. Maailm on tõepoolest mitmekesine. Just selles on tema ilu.

Toetuda muusikale

Kuidas on Eesti teid loomingulises mõttes mõjutanud? Milliseid motiive on ta teie muusikasse toonud?

Vaatamata sellele, et ma juba üle kahekümne aasta elan Eestis ja pean end eesti heliloojaks, toimus minu kujunemine vene kultuuritraditsioonidele tuginedes. Kuna ma aga olen usklik inimene, kulgevad minu vaimsed otsingud ennekõike vaimsuse suunas, mitte mingeid rahvuslikke teemasid või elemente otsides.

Näiteks on mul üks kooriteos — „Õnnistusaeg", mis rajaneb vene folklooril. Kuid ma ei tsiteeri kunagi otseselt mingit meloodiat. Pigem tärkab teatud mentaalne mälu.

Aga, teisest küljest: on lausa imeline läti saksofonimängija Artis Simanis, Jāzepa Vītola nimelise muusikaakadeemia rektor. Ta mängib minu teost, mille nimeks on „Palve". Selles on vene õigeusu koorimuusika elemente. Ja kujutage ette, milline oli minu üllatus, kui ta küsis: „Galina! Kuidas te nii hästi läti muusikat tunnete?"

Tähendab, hea muusika on a priori internatsionaalne?

Muusikas on teatavad sakraalsed elemendid, mis on omased kõikidele rahvastele, kõikidele rahvustele. Ja seetõttu, kui helilooja leiab selle võtme, siis ei pruugi imestada, et tema muusika võib olla vastuvõetav igasugusele kuulajaskonnale. Kõige tähtsam on rääkida asjadest, millel on ülev tähendus. Ja siis ei ole minu meelest isegi oluline, kas peab või ei pea kuuluma ühegi rahvuse hulka. See ei ole tähtis. Kuid see on tähenduslik.

Mingil hetkel, kui helilooja otsib oma rada, peab ta millelegi toetuma. Mingisugune põhi peab olema. Ja muidugi, Eestis on mu ümber sõbrad — suurepärased muusikud, minu muusika esitajad, kes alati nii tohutu rõõmuga ootavad — vahel isegi mitu aastat — minu teoseid.

Mul on palju preemiaid, on riiklikke autasusid. Eesti andis mulle võimaluse oma mõtteid teostada ja lisaks sellele on neid ka vääriliselt hinnanud. Võimaldades mul seejuures jääda iseendaks, hoida alles oma mõtteviisi ja identiteeti. Minu meelest on see tore.

Harmoonia algebra vastu

Küllap olete te rohkem kui kord kohtunud Arvo Pärdiga. Sooviksin, et te räägiksite mõnest olulisest loomingulisest kohtumisest. Vahest süttis sellest mingi loominguline säde?

Ausalt öeldes, tihedat läbikäimist mul temaga ei ole. Me ei ole lähedased sõbrad, ütleme nii. Aga loomulikult — Arvo Pärt on ikooniline isik, kellel on muusikamaailmas täiesti eriline koht. Nagu ütleb Moskva helilooja Vladimir Martõnov — ta on viimane suur helilooja.

Pärt on tõeliselt suur inimene, sest ta leidis oma keele, oma tee. Mulle näib, et ta on inimene, kes pööras muusika ajaloos ette täiesti ootamatu suuna. Oli ju see, mis toimus muusikas enne teda, juba teatud määral kõdunema kaldumas. Ja Pärdi manifestiks sai naasmine üleva harmoonia juurde.

Kuigi heliloojad sukeldusid dodekafooniasse, heli jaotamisse aatomiteks, teatavasse spektraalsusse. Muusikas hakkasid ilmnema mingid füüsikalised, matemaatilised omadused. Ja me unustasime kunstiloome peamise kutsumuse. Selle, et kunst peab inimest ülendama. Sest kui maailm oleks täiuslik, ei oleks kunsti olemas. Tähendab, kunsti peamine ülesanne on ikkagi — juhatada inimene tagasi Looja juurde, ühendada ta Loojaga.

Nagu ütleb üks mu kõige armastatumaid heliloojaid Sofia Gubaidullina: „Religioon — see on see, mida me vajame, aga kunst — see on see, mis meile on antud." Ja loomulikult siis peab loominguline inimene selle ülesande Jumala ees täitma. Ning Arvo Pärt tuletas meelde, et kunsti eesmärk ei ole lihtsalt katsetada, otsida uusi maailmu. Kunsti eesmärk on saavutada ühendus Loojaga. Just sellepärast on tema roll muusika ajaloos kolossaalne.

 

Tagid:
festival, Peegel peeglis, Arvo Pärt, Andres Mustonen, Galina Grigorjeva, Moskva

Peamised teemad