02:08 28. Mai 2017
Tallinn+ 9°C
Kuula otse
Kunstnik Sergei Lim, keda nimetatkse eestimaiseks Aivazovskiks

Tema tööde seas on Savisaare ja Ilvese portreed

© Sputnik / Вадим Анцупов
Kultuur
lühendatud link
3151

Kunstnik Sergei Lim, keda vahel nimetatkse eestimaiseks Aivazovskiks, rääkis portaalile Sputnik Eesti, miks ta ei istu tundide kaupa mererannal, kõneles oma meistriteostest ja suhtumisest kaasaegsesse kunsti

ТАLLINN, 14. märts — Sputnik, Deniss Pastuhhov. Kaasaegse vene linnakultuuri festivali ОПѢ FEST („OPjat FEST") raames on Tallinnas avatud näitus „Linn ja tema kunstnikud", kus on välja pandud ka Sergei Limi tööd. Ta töötab oma korteris, improviseeritud ateljees tavalise korrusmaja ülemisel korrusel, kuhu ta kutsuski Sputnik Eesti ajakirjaniku juttu ajama.

Kui palju pilte näitusel väljas on, mis tööd need on?

Seal on väljapandud viis minu pilti, kõik uued ja maalitud on nad minu armastatud mereteemal. Õlimaalid.

Millal sai selgeks, et kunst — see on teie tee?

Kunstnikuks saada oli mulle määratud juba päris varases nooruses. Korealastel on kaks olulist eludaatumit — aasta ja 60 aastat. Niiviisi, et kui laps saab aastaseks, laotakse tema ette laiali igasuguseid asjakesi. See, mille laps pihku haarab, ennustab tema edasise saatuse. Näiteks sellest, kes võtab pihku riisi, peab saama põllumees. Mina aga haarasin pliiatsi.

Anne ja töö loovad tõelise kunstniku?

Mina pooldan valemit „5% annet ja 95% tööd". Anne peitub võib-olla selles, et juba puhtal, lumivalgel lõuendil näen ma, näiteks, merelaineid, aga paljud inimesed näevad lihtsalt lõuendit.

Картины художника Сергея Лима
© Sputnik / Вадим Анцупов
Kunstniku Sergei Limi tööd

Kas on tõsi, et te pole kujutavat kunsti kunagi õppinud?

Jah, ma olen tõepoolest iseõppija. Esialgu ei olnud mul eesmärki kutseliseks kunstnikuks saada ning maalimine ja joonistamine oli üksnes harrastus.
Alles võrdlemisi hiljuti käisin paar kuud kunstikoolis maalikursustel, mis võimaldas veidike oma tehnikat lihvida, mõningaid võtteid mõistma hakata. Aga muidugi ei ütleks ma ära mõne kuulsa, maailmatasemega maalija õppetundidest.

Miks on teie jaoks saanud inspiratsiooniallikaks meri? Mida teile rohkem meeldib kujutada, kas vaikset või tormist, sooja või külma vetevälja?

Hakkasin lihtsalt merd joonistama ja see meeldis. Eelistan tormi — see tähendab liikumist ning seda on keerulisem ja põnevam maalida. Sooja või külma? Näiteks maalil „Supelrand" on kujutatud justkui Kariibi meri. Vaat kogun raha, sõidan sinna ja kontollin järele, kas ta ka tegelikult niimoodi välja näeb.

Teie pildid on internetis müügil. Kas neid ostetakse agaralt, kas sellega on võimalik raha teenida?

Ausalt öeldes, oma kunsti müümisest ma praegu ei elatu. Viimase kümne aasta vältel olen loonud umbes tuhat õlimaali. Lõviosa neist on juba realiseeritud, nii et minu tööd asuvad valdavalt erakogudes. Ostjaid on paljudest riikidest, peamiselt Venemaalt.
Eestis neid kahjuks kuigi sageli ei osteta. Hindu ma kõrgeks ei aja — keskeltläbi on hinnaks 200 — 300 eurot. Juhtub, et pilt ostetakse väga ruttu ära, jõudmata isegi veel kuivada, ja juhtub ka, et ripub seal aastaid. Aga tihtipeale ma ka kingin neid — nii sõpradele kui teinekord ka peaaegu võhivõõrastele.

Kui kaua ühe pildi maalimine aega võtab?

Valmis võib ta saada päeva või kahega. Portreed, mida ma samuti maalin, nõuavad rohkem aega. Maalin mis tahes hingeseisundis — nii siis, kui on inspiratsiooni kui ka siis, kui seda pole. Lihtsalt, kui inspiratsioon peale tuleb, võib välja kukkuda šedööver, mida hiljem korrata ei saa.

Художник Сергей Лим
© Sputnik / Вадим Анцупов
Kunstniku inspiratsiooniallikaks on meri

Teie tööde seas võib näha ka Edgar Savisaare ja Evelin Ilvese portreed, milline on nende loomislugu ja edasine saatus?

Savisaare portree telliti mu käest ja kingiti siis talle sünnipäevaks. Ilvest vaatasin lihtsalt veebifotolt ning selle foto järgi tehtud portree ostsid hiljem ära, kui ma ei eksi, soomlased.

Minu joonistustel ei ole poliitilisi tagamaid, seepärast võin ma joonistada nii nõukogude marssalit Žukovit kui ka, näiteks, anonüümset Wehrmachti sõdurit. Need on lihtsalt inimesed ja elu. Jaapani leitnandi Hiroo Onoda portree, näiteks, tellis minult sõber, kes on kõige jaapanipärase tõeline fanaatik, ja nüüd ripub see portree tal keset samuraimõõkasid.

Te teete ka Kuindži, Levitani, Aivazovski koopiaid. Mis mõte sellel on?

Inimene ei saa ju tavaliselt endale originaali lubada. Seetõttu on minult sageli palutud selliseid koopiaid. Endastmõista poetab iga kunstnik mis tahes koopiasse ka midagi talle ainuomast.

Kas kaasaegne eesti kunst on teile hingelähedane?

Paljugi on kaasaegses eesti kunstis sellist, mida ma ei mõista, kuigi palju on ka hingelähedast. Mina töötan pea eranditult realistlikus laadis, olen juba mainitud Kuindži ning tervikuna kogu 19. sajandi vene maalikunsti suur austaja.

Tagid:
kunstnik, intervjuu, kultuur, ОПѢ FEST, Sergei Lim, Edgar Savisaar, Eesti, Tallinn

Peamised teemad