23:27 19. August 2017
Tallinn+ 19°C
Kuula otse
Kornei Tšukovski oma lugejatega

Keda kehastab Pese-Ennast-Sa

© Sputnik / Семенов
Kultuur
lühendatud link
3930

Häda on selles, et austatud autor kui rahvuslane – vihates moslemeid ja unistades näha „püha risti“ isegi Kuu peal usub sügavalt Lollike-Ivani tähte

TALLINN, 8. juuni — Sputnik. Üheksakümmend viis aastat tagasi loodi Kirjanduse ja Trükiasjanduse Peavalitsus, üldtuntuma nimetusega Glavlit — tsensuuriorgan, mis vastutas kontrolli eest kõigi trükiteoste ja meediakanalite üle. Tsensuur oli nõukogude ajal kõikehõlmav — selle alla kuulusid ka lasteraamatud. Kogusime siin kokku ajaloos kõige kõlavamad lood muinasjutuvestjate ja riigiaparaadi vastasseisust, vahendas RIA Novosti.

Kornei Tšukovski „kodanlik kõnts"

Kornei Tšukovski, kelle muinasjuttudest said lapsepõlve lahutamatu osa, sattus oma loominguga esimestel nõukogude aastatel karmi tsensuuri alla. Tema vaenlaseks oli Nadežda Krupskaja ise.

„Gublitis (Glavliti oblastiüksus — toim.) öeldi mulle, et kärbes on tagamõttelt hoopis printsess, sääsk aga — varjatud tähenduses prints! No niiviisi võib öelda, et krokodill kehastab Chamberlaini, Pese-Ennast-Sa aga Miljukovi. Pealekauba öeldi mulle, et raamatu pildil seisab kärbes sääsepiigale liiga lähedal ja naeratab liiga koketeerivalt! Vaieldakse vastu sõnale „pulmad". See vastuvaidlus on tõsine. Aga ma kinnitan teile, et kärbes pandi paari perekonnaseisuametis. On ju ilmaliku abiellumise puhul samuti pulmad," esitab katke Tšukovski päevikust filoloog Arlen Blum oma raamatus „Neoliitikumist Glavlitini".

„Kärbes" tuleb ümber teha — selline oli tsensorite otsus. Tšukovski ahastas, et kuidas ta teda ka ümber ei kirjutanud, ikka kukkus välja sandisti. „Kus on garantii, et järgmisel korral ei otsusta seesama Gublit, et lutikas on varjatud tähenduses Rasputin? Need sõnad on dateeritud kuupäevaga 6. august 1925. Ja see oli alles „sõja" algus.

Kolm aastat hiljem, 1928. aastal avaldas Nadežda Krupskaja ajalehes Pravda artikli „K. Tšukovski "Krokodillist"", kus ta tegi kirjaniku teosed puhuks ja põrmuks. „Kodanlik kõnts" ja „meie lastele pole vaja seda anda," kirjutas ta. Tšukovski püüdis ennast kaitsta, kuid see ei aidanud.
1929. aastal avaldas kirjanik Literaturnaja Gazetas kirja, kus ta oma muinasjuttudest lahti ütles. Aastakümne möödudes pääses õiglus võidule: Tšukovski on Venemaal endiselt kõige avaldatum ja loetum lastekirjanik.

Samuil Maršak puuris

Samuil Maršaki lasteluuletus daamist, kes andis pagasisse „karbi, korvi, kübarakarbi ja pisikese koerakese" läks kogumikku „Nõukogude lapsed". Paistis nagu süütu salmike, kuid tsensorid nägid selles kriitikat Narkomputi (Ühendusteede Rahvakomissariaat — toim.) pihta.

„Selles pole tunda püüdlust kujundada last ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks," tsiteerib Arlen Blum oma raamatus tsensorite sõnu mis on välja öeldud 1926. aastal.

Kogumiku põhiliseks puuduseks oli nende meelest see, et teos oli suunatud „alandlikele lastele". Üksteist aastat hiljem nõudis üks tsensoritest Leningradi kirjastuselt Lengorlit, et tuleb „lõplikult paljastada kogu Maršaki koolkonna ja Maršaki enda kahjulik kirjastamistegevus".

Pjotr Jeršovi „pornograafia"

Pjotr Jeršovil ja tema tuntud värssmuinasjutul „Küürselg-sälg" ei vedanud tsaariajal ega ka nõukogude aastatel.

1922. aastal ei meeldinud tsensoritele see, et Lollike-Ivan on rõhutatult õigeusklik. Ja kuigi lugu ise paistis neile satiirina tsaari-Venemaa pihta, rikkus „püha rist" kõik ära.

„Häda on selles, et austatud autor kui rahvuslane — vihates moslemeid ja unistades näha „püha risti" isegi Kuu peal (muidugi muinasjutulise savutuse kujul) — usub sügavalt Lollike-Ivani tähte. Lastekasvatuse jaoks on selles kõike alates reaktsioonilisusest ja ebapedagoogilisusest — siin mõõdetakse kõike tsaaride ja bojaaride najal. Ülistatakse Lootuse-tsaari, keda rahvas muidugi vaimustunud hurraa-hüüetega tervitab," kirjutas Lev Žmudski.

Muinasjutust ei leitud üksnes tsaarile ja kirikule öeldud kiidusõnu, vaid ka… pornograafiat.

„42. leheküljel on koguni pornograafia — tsaar, „vanatoi", tahab abielluda: „Vaat siis, mis vanatoi nõuks võtnud: tahab lõigata sealt, kus pole külvanud! Küllalt, lakal hakkas valus!" Tuginedes eeltoodule pean ma „Küürselg-sälu" avaldamist ebasoovitavaks, kui mitte lubamatuks," kirjutas seesama Žmudski.

Huvitav, et revolutsioonieelsel ajal süüdistati „Küürselg-sälgu" tsaari ja kiriku kritiseerimises. Püüdes hoida laste ja kogu rahva kõlblust, keelasid tsensorid täielikult 1843. aastal muinasjutu taastrüki.

Õnnetule „Küürselg-sälule" on jätkunud etteheiteid ka meie päevil: 2007. aastal nõuti selle kontrollimist äärmusluse osas. Aktivistidele ei meeldinud, et nimisõna „tatarlane" esineb muinasjutus sõimusõnana.

Tagid:
raamat, glavlit, Maršak, Tšukovski

Peamised teemad