14:27 23. Juuli 2019
Kuula otse
  • USD1.1215
  • RUB70.6525
GeStaPo ülem Müller ja nõukogude luuraja Stirlitz ehk Leonid Bronevoi ja Vjatšeslav Tihhonov kinos Seitseteist kevadist hetke

"Natsid paistavad nii naiselikud": sakslased vaatavad kultusseriaali "Seitseteist kevadist hetke"

© Sputnik / РИА Новости
Kultuur
lühendatud link
23460

Kogu filmi, kui mitte kogu nõukogude kinematograafia kõige dramaatilisem episood on ehk Stirlitzi kohtumine oma abikaasaga restoranis "Elefant"

TALLINN, 15. august — Sputnik. Režissöör Tatjana Lioznova kultusseriaal „Seitseteist kevadist hetke" tähistab sünnipäeva. Filmi esimest seeriat näidati tollase Nõukogude Liidu Kesktelevisioonis 11. augustil 1973. aastal. Tol ajal vaatas 12-seerialist epopöad peaaegu 22 miljonit vaatajat.

Seriaali näitamise ajal jäid tänavad inimestest tühjaks, veetarbimine langes järsult ja vähenes isegi kuritegevus. Kogu riik tardus teleriekraanide juurde, et teada saada, kas nõukogude luuraja Stirlitzil, keda mängis Vjatšeslav Tihhonov, õnnestub täita eriti keeruline luureülesanne. RIA Novosti palvel vaatasid filmi "Seitseteist kevadist hetke" Saksamaa televaatajad ja jagasid oma muljeid, kuidas filmis on Natsi-Saksamaad kujutatud.

Актер Вячеслав Тихонов в роли Штирлица в фильме Семнадцать мгновений весны
© Sputnik / РИА Новости
Salapärane, mõtlik, isegi riskantsetes situatsioonides enesevalitsemist mittekaotav, Vjatšeslav Tihhonovi mängitud kangelane osutus saksa vaatajale südamelähedaseks.

Film "Seitseteist kevadist hetke" saavutas sellise vaatajamenu eelkõige tänu tugevale näitlejate koosseisule. Isikupäraseid rolle jagus mitte ainult positiivsetele, vaid ka antagonistlikele tegelaskujudele, nagu näiteks GeStaPo (Natsi-Saksamaa salapolitsei — toim.) ülem Heinrich Müller, keda mängis suurepäraselt Leonid Bronevoi. See on üks vähestest nõukogude filmidest, kus natse kujutatakse mitte abstraktsete vaenlaste ja kollektiivse kurjuse kehastusena, vaid kui inimesi, kellel on oma iseloom, emotsioonid ja mõtted. Tänased saksa vaatajad, kellele seriaali demonstreeriti, märkisid ära ka näitlejate füüsilist sarnasust prototüüpidega.

Леонид Броневой в роли Мюллера в фильме Семнадцать мгновений весны
© Sputnik / РИА Новости
Antagonistlikele tegelaskujudele, nagu näiteks GeStaPo ülem Heinrich Müller mängis suurepäraselt Leonid Bronevoi.

"Suurepärane näitlejate valik. Suurepäraselt on tabatud sarnasus Hitleri, Göringi ja Himmleriga. Meeldis, kuidas on edasi antud atmosfääri," jagas oma muljeid Bolle Zielke.

Filmi peategelasel Max Otto von Stirlitzil oli samuti reaalne prototüüp — gestapolane Wilhelm Lehman. Seriaal sünnitas Stirlitzist terve anekdootide kultuuri. Salapärane, mõtlik, isegi riskantsetes situatsioonides enesevalitsemist mittekaotav, Vjatšeslav Tihhonovi mängitud kangelane osutus saksa vaatajale südamelähedaseks. Mõnede reanatside kujutamine osutus nende arvates ebapiisavalt brutaalseks.

"Koertega natsid stseenis kiriku juures paistavad liiga naiselikud ega tekita erilist hirmutunnet," arvab Mathias Witte. Tähelepanelik vaataja märkas ka olmelisi ebatäpsusi.

"Ühes stseenis lülitab kangelane, suurepärane näitleja, muide, raadio sisse ja see hakkab kohe mängima. Saksamaa 1940-ndate aastate lampraadiotel kulus mõni aeg, et soojeneda ja alles siis mängima hakata," selgitab Witte.

Актеры Олег Табаков в роли Шелленберга и Николай Прокопович в роли Гиммлера
© Sputnik / РИА Новости
Bolle Zielke hakkas kahtlema Reichi kõrgemate juhtide omavaheliste dialoogide tõepärasuses.

Bolle Zielke, omakorda, hakkas kahtlema Reichi kõrgemate juhtide omavaheliste dialoogide tõepärasuses.

"Niipalju kui mina tollest ajast tean, on mul raske ette kujutada, et Himmler ja Göring võisid sellistel teemadel omavahel rääkida, eriti, kui arvestada füüreri erakordset kultust ja fakti, et Göring täitis alates 1943. aastast peamiselt vaid puhtesinduslikke funktsioone. Kuid autori selline vabadus on lubatav. Seda ei saa ka täielikult välistada," märkis vaataja.

Kogu filmi, kui mitte kogu nõukogude kinematograafia kõige dramaatilisem episood on ehk Stirlitzi kohtumine oma abikaasaga restoranis "Elefant".

Элеонора Шашкова в роли жены полковника Исаева в фильме Семнадцать мгновений весны
© Sputnik / А. Гольцин
Luuraja abikaasa rolli mänginud Eleonora Šaškova.

On huvitav märkida, et algselt seda episoodi stsenaariumis ei olnud ja luuraja abikaasa rolli mänginud Eleonora Šaškova rääkis hiljem, et näitlejaid filmiti eraldi. Sõnadeta, kuid väga kõrge psühholoogilise tasemel mängitud stseen ei jätnud ka saksa televaatajaid külmaks.

"Ma ei tea, mis toimub kohvikustseenis peategelase ja blondiini vahel, kuid leian, et see episood on tehtud väga hästi. Tervikuna, kui mult oleks küsitud, võiksin ma seda filmi soovitada," ütles Bolle Zielke kokkuvõtteks.

Tagid:
Seitseteist kevadist hetke, kino

Peamised teemad