04:16 22. August 2019
Kuula otse
  • USD1.1104
  • RUB73.1897
Eesti on EL eesistuja

Ei saa me läbi Kreekaga. Kellele kommunismitondiga tünga tehakse

© AFP 2019 / Petras Malukas
Kultuur
lühendatud link
13056

Euroopa põhiväärtuseks on nüüd kuulutatud see, millest vähegi mõistlik eurooplane veel paar aastakümmet tagasi oleks marru läinud ja hüüdnud, et seda saavad väärtuseks pidada vaid inimesed, kes kogu Euroopat hävitada tahavad

Anatoli Vasserman, agentuurile RIA Novosti

Kreeka justiitsminister Stavros Kontonis keeldus osalemast Tallinnas toimunud konverentsil "Kommunistlike režiimide kuritegude pärand 21. sajandi Euroopas".

Rahvusvaheline skandaal: Kreeka andis Eestile ajalootunni >>

Tema sõnul kannavad konverentsi nimi ja sisu endas külma sõja kordumise ohtu, on vastuolus Euroopa põhiväärtustega ja üldse — "kommunismi ja natsismi ei tohi mingil juhul samastada".

Valitsev SYRIZA partei toetas ministrit, kuid kohalikud parempoolsed ja liberaalsed opositsionäärid süüdistasid teda, et hoopis Kontonise otsus "on vastuolus euroopalike väärtustega".

Tekib küsimus: mis Euroopa põhiväärtused need sellised siis on, kui eurooplased ise neist niivõrd erinevalt aru saavad?

Nagu mina aru saan, on nüüd Euroopa põhiväärtuseks kuulutatud see, millest vähegi mõistlik eurooplane veel paar aastakümmet tagasi oleks marru läinud ja hüüdnud, et seda saavad väärtuseks pidada vaid inimesed, kes kogu Euroopat hävitada tahavad.

Minu jaoks on väga tähelepanuväärne, et justnimelt Kreeka, oma ministri isikus, keeldus osalemast igasugu mättasselöömata fašistide nõiasabatil. Asi on selles, et Kreeka on oma nahal tunda saanud mitte ainult saksa fašistide, vaid ka brittide (tõsi, nemad nimetasid end antifašistideks) mõnitamist. Kuid Kreeka kodusõjas, mida peeti samaaegselt võitlusega fašistlike interventide vastu (muide, mitte ainult saksa, vaid ka itaalia natside vastu, kes ju tegelikult leiutasidki termini "fašism"), toetasid inglased sõjalise jõuga avalikult just neid, kes Teise maailmasõja ajal olid saksa natside liitlased.

Just neid inimesi toetas Briti armee kõikide võimalike vahenditega, sealhulgas pommitades tsiviilelanikkonnaga linnu napalmiga. Napalm, muide, leiutati just Teise maailmasõja ajal ja britid rakendasid seda massiliselt eriti nende suhtes, kes natslike röövvallutajate vastu sõdisid.

Mina isiklikult arvan, et pärast selliseid kangelastegusid britte "mittefašistideks" pidada on üsna keeruline. Kreekas mäletavad paljud siiamaani ja mäletavad hästi, et sellised kuriteod, mida Lääs kommunistide kraesse kirjutab, "ei sobi kohe mitte".

Tervikuna on umbes pool ettetulevatest kommunismi kuritegudest taandatavad ühele prantsuse lasteluuletusele: "See loom on väga hirmus: kui kallale tal" minna, siis vastu hakkab ta" (Cet animal est très méchant / Quand on l'attaque, il se défend). Mis puutub aga ülejäänud kuritegudesse, siis need kuuluvad "täideviijate ülepingutuste" kategooriasse, see ei ole sotsialismi vältimatu probleem, vaid töö kaigus tekkinud ja kommunistide poolt hiljem ära parandatud apsakas.

Krestomaatiliseks näiteks on siin niinimetatud 30-ndate aastate Suur terror NSV Liidus, kui 17 kuu jooksul tunnistati iga kaebekiri tegelikkusele vastavaks ja lasti käiku. Nagu hiljutised uurimused näitasid, oli see ootamatu probleem tõusetunud mõnede poliitiliste rühmituste omavahelise võimuvõitluse pinnalt parteiaparaadis, kusjuures keskastmel, see tähendab rajooni ja oblasti tasandil. Keegi intriigis osalenutest ei näinud ette Suure terrori puhkemist ega planeerinud algselt sellist tulemust. Ja niipea, kui aru saama hakati, et repressioonidemasin on segi läinud ja lahmib juba umbropsu, pandi see viivitamatult seisma ja süüdlased võeti väga kiiresti karmile vastutusele.

Kommunismi kuritegudest tõsimeeli saavad rääkida vaid inimesed, kes on teinud antikommunismi oma lüpsilehmaks ja loodavad, et see lüpsilehm elaks võimalikult kaua.

Täpselt nii, nagu on olemas "professionaalsed ukrainlased", kes püüavad Ukraina eraldamisest ülejäänud Venemaast lõputult tulu lõigata, on olemas ka elukutselised antikommunistid, kes lõikavad või püüavad lõigata tulu juttudega algselt üldisele hüvangule suunatud ühiskonnakorra kuritegelikkusest.

Nende inimeste arvates on üldine hüvang selline, mis ei ole veel hakanud voolama nende isiklikku taskusse. Ma ei näe vajadust tõsiselt uurida kõiki neid legende metsikutest kommunistidest just sellepärast, et nende müütide äriline eesmärk on liialt läbinähtav. Ja Kreeka näide räägib selget keelt, milles see seisneb.

Ja nimelt: kommunismiohuga võitlemise sildi all inglased mitte ainult ei valanud Kreeka üle napalmiga ja ei uputanud teda verre, vaid sokutasid sealse riigivõimu (tehes ta loomulikult marionetlikuks) hulka inimesi, kes ei takistanud inglastel Kreekat kestvalt ja põhjalikult paljaks röövida.

Kommunismivastase võitluse ettekäändel promoti sedasama fašismi Itaalias, Saksamaal ja paljudes teistes riikides (Teise maailmasõja alguseks valitsesid pooli Euroopa riike fašistlikud režiimid ja teine pool riikidest ei näinud selles midagi halba). Nüüd propageeritakse võitluses venelastega, kes olevat oma hinges jäänud endiselt kommunistideks, Suure Venemaa hävitamist ja paljaksröövimist – kõigepealt, 90 aastate rajajoonel tükeldati ta kahekümneks tükiks ja pärast hakati neid tükke vähehaaval nahka panema. Ütleme siis nii, et Moldovas ja Balti vabariikides suretati "kommunismi" vastu võitlemise sildi all välja peaaegu kogu majandus.

Ma ei kahtle, et Tallinna konverentsi korraldajad leiavad veel palju õigustusi oma soovile saada mingitki palukest oma riikide paljaksröövimisest ikka selle sama antikommunismiga võitlemise ettekäändel.

Kommunism ei seisne vaid voorustes (mitte miski siin ilmas ei koosne üksnes voorustest). Paljud selle puudused selgusid alles pärast saadud tagasilööke. Veelgi enam, praeguse ühiskonna keerulisuse juures ei ole see juhtimissüsteem, mis kommunismile viib, tehniliselt teostatav ja selleks vajalikud tehnilised vahendid kogunevad maailmas alles umbes paari aastakümnega.

Seepärast ei idealiseeri ma kommunismi ega arva, et me peame selle looma ööl vastu homset. Kuid kahtlemata varjavad end võitlusega sellega need, kelle kõrval isegi sellised "kommunistliku" ajastu "suurkujud" nagu Jagoda ja Hruštšov tunduvad ausate omakasupüüdmatute inimestena.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
põhiväärtused, kommunism, natsism, Kreeka, Eesti

Peamised teemad