17:00 24. November 2017
Tallinn+ 7°C
Kuula otse
Tuntud vene teatri- ja filminäitleja Igor Kostolevski

Igor Kostolevski: lurjuseid ei ole minu jaoks olemas

© Sputnik / Вадим Анцупов
Kultuur
lühendatud link
3220

Intervjuus portaalile Sputnik Eesti pajatas tuntud vene teatri- ja filminäitleja Igor Kostolevski oma suhtumisest perestroika-aegade filmikunsti, tema hinnangul parimast linateosest maailma filmikunstis ja negatiivsetest rollidest

ТАLLINN, 7. oktoober — Sputnik. Kostolevski saabus Eestisse teatrifestivali Kuldne Mask raames.

Alustuseks Kuldsest Maskist. Milline on selles teie roll?

Ma olen Kuldse Maski president, kuid paljud arvavad millegipärast, et mul on otsustav hääl festivali osaliste määramisel ja et ma mõjutan žürii liikmeid ja ekspertide nõukogu. Aga nii see ei ole, mul ei ole õigust kedagi mõjutada. Oma ülesannet näen festivali Kuldne Mask tutvustamises piirkondades, et võimalikult enam inimesi saaks tutvuda meie särava teatrikunstiga. 

Millised on teie muljed Tallinnas varem aset leidnud Kuldstest Maskidest?

Olen siin käinud 2012. aasta Kuldsest Maskist peale, käisin Eestis ka NSV Liidu aegadel – ja alati on siin olnud heatahtlik, imetore vaataja, kes armastab teatrikunsti. Leian, et teie maal on võimsad teatritraditsioonid.

Российский актер  Игорь Костолевский вручает памятные сувениры министру культуры ЭР Индреку Саару
© Sputnik / Вадим Анцупов
Kultuuriminister Indrek Saar ja vene teatri- ja filminäitleja Igor Kostolevski

Teater või kino – kuidas leida tasakaal?

Loomulikult on kino minu jaoks väga oluline ja mulle palju andnud – isegi rohkem kui mina olen suutnud talle tagasi anda. Aga teater on teater – see on pidev treening ja võimalus avastada endas midagi uut, mida filmikunst ja televisioon tihtilugu ainult ära kasutavad. Seetõttu, kui mind kutsutakse filmirolli, siis lähen võtetele, muidu aga olen teatrinäitleja ja jätkan teatris mängimist.

Ning kino ja teater on täiesti erinevad kunstiliigid: kui olete astunud lavale, siis olenemata sellest, kas olete menukas või mitte, on juba kolme minuti pärast selge, milline näitleja te olete. Teatrilaval esinedes ei saa midagi muuta – te olete selline, nagu olete. Filmivõtted aga näevad ette duubleid, kõike on võimalik parandada.

Arvatakse, et teatrinäitlejal on lihtne filmis esineda, aga mitte vastupidi. On see tõsi?

Ei tea. Aga kõik mulle tuttavad filminäitlejad on ühtlasi teatrinäitlejad.

1980. aastate teisel poolel sõitsite te ära Norrasse ja andsite seal etendusi. Mis keeles need olid?

Norra, prantsuse ja inglise keeles.

Festival Kuldne Mask Eestis on üks kõige väljapaistvamaid aasta kultuurisündmusi
© Фото: из архива организаторов фестиваля "Золотая маска"

Kui keeruline on võõrkeeles mängida?

Muidugi keeruline, aga mul oli väga põnev. Sel juhul avanevad muud reservid ja teised võimalused. Ning ise võib selle arvata uueks rolliks ja siin on põhiline, et õnnestus see ära mängida.

Ent kes on filmirežissööridest teie lemmik ja keda peate suurimaks?

Lemmikute seas nimetan Vladimir Motyli, kellega filmisime "Veel õnnetäht kord tõuseb hele", ja Mihhail Kozakovi, kelle juures mängisin "Nimetus tähes". Aga kui rääkida kogu maailma filmikunstist, siis kõige võrratumaks filmiks ja suurimaks režissööriks pean Miloš Formanit ja tema "Lendu üle käopesa".

Kas kaasaegses vene filmikunstis on üldse režissööre, kes suudavad šedöövreid luua?

Šedöövreid ilmub üldse äärmiselt harva, aga andekaid meistreid on palju – kasvõi näiteks Andrei Zvjagintsev.

On selline arvamus, et 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse, "perestroika-aja" filmikunstis oli kõik kehvasti. Kas jagate seda arvamust?

Ei, ei ole nõus – mulle ei meeldi hüüda "hurra" ja kohe seejärel karjuda "karauul". Mina eelistan keskteed: üht-teist oli sellel ajal suurepärast, üht-teist kohutavat. Kuid see on meie elu ja tolle ajajärgu filmikunstis oli kõik niisamuti, nagu eluski.

Te mängisite sel perioodil, näiteks, kahes mängufilmis, milleks olid "Sissepääs labürinti" (1989) ja "Häbikoodeks" (1993). Kas need olid teie jaoks väärtuslikud rollid?

"Sissepääs labürinti" on minu jaoks hinnaline sellepärast, et seal mängisin koos Mikk Mikiveriga – suurepärase, eesti näitleja, maailmakuulsa mehega, kellega mind sidusid sõbrasuhted. Ent šedöövriteks ma neid filme ei pea, need olid lihtsalt filmid, kus ma mängisin.

Kuldne Mask festivali produtsent Svetlana Jantšek
© Sputnik / Вадим Анцупов

Ent teil aga on olnud ka rolle, mille pärast on häbi?

Jah, ega selleta ei pääse, aga ma ei hakka neid nimetama. Sel pole tähtsust, kuna häbi sellest ei vähene.

Teie kangelased on enamjaolt positiivsed, kuid kas tahaksite kehastada ka lurjuseid, kurikaelu?

Võimalust mööda mängin neidki. Näiteks viimatises seriaalis mängisin, nagu te ütlete, lurjust. Kuid minu jaoks pole lurjuseid kui sääraseid olemas: igaühes neist on midagi sellist, mida ta armastab, ta suudab lausuda sõna "ema". Minu jaoks on väga tähtis nimelt inimene, ja kui ma mõistan motiive, miks tegelaskuju neid või teisi tegusid teeb, siis võtan selle rolli vastu.

Aga kuidas te suhtute klassika kaasaegsetesse, sageli arututesse tõlgendustesse?

Siingi lähtub kõik andekusest. Nagu ütles Jossif Brodski, sõltub kõik mõttehaardest. Kui lavastuse teeb andekas inimene, osutub see andekaks, kui aga andetu, siis armetuks.

Kas näitleja isiklikku elu peab avalikult arutama ja meediakanalites tiražeerima?

Sooviks küll, et seda esineks vähem, kuid ega selle eest kuhugi ei pääse. Ikkagi tuleb mingi osa elust nii või teisiti avalikustada. Ent ei maksa muuta seda oma ametiks ja igal nurgal oma isiklikust elust pasundada. Mulle tundub, et näitleja üle ei tule otsustada mitte selle najal, kus, kellega ja kuidas ta elab, vaid selle põhjal, mida ta laval ja ekraanil teeb.

Peamised teemad