01:23 21. September 2019
Kuula otse
  • USD1.1030
  • RUB70.3933
Igor Masloboinikov

Filmirežissöör Igor Masloboinikov: töötasin katlamajas, nagu Viktor Tsoi

© Sputnik / Вадим Анцупов
Kultuur
lühendatud link
7730

Eestis sündinud näitleja, stsenarist ja režissöör Igor Masloboinikov käis kodumaal vanematel külas ja rääkis portaalile Sputnik Eesti oma tööst teatris ja kinos, tänapäevastest vene seriaalidest ja oma kunagisest kursusevennast Kirill Kärost

TALLINN, 15. jaanuar — Sputnik, Deniss Pastuhhov. Praegusel ajal elab Igor Masloboinikov Peterburis, teatrikunstist on ta läinud üle filmirežissööriks ja tema loomingulistes plaanides on vändata täispikk mängufilm.

Kas mõistsite juba lapsepõlves, et saate näitlejaks?

Algkoolis tahtsin saada muuhulgas õpetajaks, mõtlesin paljudest teistest elukutsetest, hiljem aga jõudis pärale arusaamine, et näitlejatöös saab proovida kõike, mis tavaelus pole võimalik, ja see mind võlus.

Aktiivsed näitlejaks õppimise aastad langesid 1990. aastatele, millised muljed sellest ajajärgust on jäänud?

Üheksakümnendate ajajärk oli muidugi segane, aga kui parajasti õpid, siis erilist tähelepanu halvale ei osuta. Tallinnas sain ma näitlejana keskhariduse, kuid soovisin midagi enamat, seetõttu sõitsin ära Peterburisse. Seal astusin Nukuteatri näitekunsti teaduskonda ja nukuga töötada ma oskan – tuli üsna mitu korda etendustes kaasa teha. Kuna nukuetendused on mõeldud enamasti lastele, kulus mu nukueriala tõenäoliselt marjaks ära muinasjutulugude stsenaariumide kirjutamisel.

Актер Игорь Маслобойников
© Sputnik / Вадим Анцупов
Igor Masloboinikov.

Muide, pärast Eestis teatristuudio lõpetamist ei saanud ma terve aasta Venemaale sõita, kuna esimesel sõidul sinnapoole võeti mind sellepärast reisilt maha, et ma polnud passi kehtivust pikendanud, ja saadeti Eestisse tagasi. Ja minagi töötasin katlamajas, nagu Viktor Tsoi, minu paarimeesteks olid endised parteitöötajad, keda ma oma 21-22-aastases eas kasvatasin, õpetasin õigesti sütt viskama ja sõimasin, kui nood ahju valesti puhastasid.

Mispärast teatrist kino kasuks loobusite?

MHAT-i õppestuudios, kus ma käisin ettevalmistuskursustel, oli meil eravestlus Oleg Tabakoviga ja õppejõududega sellest, milline väljavaade meid ees ootab.

Kirill Käro
© Фото : личный архив Кирилла Каро

Kasvult olen lüheldane (166 cm), аga teatris peab sul olema välimust, nagu näiteks mu kursusevennal Kirill Kärol (ossa, kui pikk poiss!). Selsamal vestlusel öeldi mulle, et pearolle mul pigem ei tule, ning mind lastakse mõneks minutiks välja minna – läksin välja, hästi tegin, ja lahkusin. Enam-vähem niiviisi mu saatus näitlejana kujuneski. Kuulsin isegi sellist arvamust, et minu jaoks tuleb eraldi stsenaarium kirjutada.

Teater tervikuna mulle nii kangesti ei meeldinudki – seal on intriigid ja palju säärast, mida ma ei salli. Võib-olla pöördun sinna tagasi, aga ei taha aastate kaupa istuda ja oodata, kuni mingi põnev roll pakutakse. Ent kuna raha oli vaja teenida, hakkasin kirjutama stsenaariume. Kuidagi pooljuhuslikult sain tuttavaks produtsent Igor Gombergiga, kelle palvel osalesin ma töös filmi "Hoia mind, vihm" stsenaariumi kallal, ja tasapisi tuli üks projekt teise järel – nende seas ka ajalooline seriaal "Legend Olgast" näitlejanna Olga Tšehhovast.

Te olete palju mänginud seriaalides, kas on jäänud ka palju meeldivaid mälestusi?

Oma seriaalirollidele ma laias laastus erilist tähendust ei omista. Esiteks on need rollid olnud reeglina väikesed, ja teiseks tegemist krimiseriaalidega. Ehkki omal kombel armastan iga oma kehastatud tegelast. Aga on olnud ka erandeid: näiteks suur roll ühes "Mangusti" seerias, kus ma mängin negatiivset tegelast, Kirill Käro aga positiivset, ja päris lõpus tapab ta mu ära.

Игорь Маслобойников на съемках фильма Однажды в Гринтауне
© Фото : из личного архива Игоря Маслобойникова
Igor Masloboinikov filmi "Ükskord Greentownis" võtetel.

Aga roll seriaalis "B.S – endine kaastöötaja" vastupidi, kurvastas – istusin ega teinud midagi, kuigi kangesti keelitati ettepanekut vastu võtma, ja rahagi maksti üsna palju. Režissöör tahtis, et tema filmis poleks suvalised tundmatud, vaid nimedega näitlejad. Ekraanil võib ju vaikida nagu peategelane seriaalis "Võitleja", aga roll peab olema huvitav.

Filmikunstis on minu meelest oma häda. Kui teatris käib tegelaskuju loomine ja sedagi, kui veab, koos lavastajaga, siis filmi valitakse kõik näitlejad tüpaaži järgi. Nagu ütles Vjatšeslav Tihhonov oma Stirlitzi rolli kohta: "Mina olen tüpaaž." Ja mul tuleb peaaegu kogu aeg mängida bandiite ja müüdavaid mente. Õudus. Nähtavasti on mul bandiidi ilme näos (naerab).

Kas seriaal saab üheaegselt meeldida lauale vaatajaskonnale ja kanda endas kultuurilist väärtust?

See on täiesti võimalik. Aga enamus tänapäevastest seriaalidest on siiski massitarbekaup ja nad mõeldud põhiliselt teleris näitamiseks: teleri ees ajal võib vaataja süüa, millegi muuga tegelda, mitte vaadata kõike otsast lõpuni, nagu teatris. Lisaks tasub aru saada, et on olemas lineaarsed seriaalid, kus uus seeria on eelmise jätkuks (need on mulle huvitavamad), ning on üksikute novellidena esitatud lood – needsamad "Lõhutud laternate tänavad".

Tõeliselt heal kvaliteetsel seriaalil, leian ma, peab olema hea kirjanduslik alus või hea stsenaarium. Või siis näiteks produtsent, kes on võtnud sihiks teha kvaliteetne toode. Oluline on aeg, mis seriaali loomisele pühendatakse, sageli käivad võtted kiirustavas tempos. Mida enam positiivseid tegureid kokku saab, seda suurem šanss, et välja tuleb väärt asi.

На съемках Ералаша
© Фото : из личного архива Игоря Маслобойникова
"Jeralaši" võtetel.

Suurepäraste teoste põhjal on vändatud näiteks nõukogude mitmeseerialine film – Stanislav Govoruhhini "Kohtumispaika ei tohi muuta" (vendade Vainerite romaani "Halastuse aeg" põhjal) või suhteliselt hiljutine "Meister ja Margarita" Vladimir Bortkolt (Mihhail Bulgakovi kultusteose järgi). Tõstan esile Valeri Todorovski seriaali "Sula" (minu arvates võitleb see mees "lausungi" eest oma loomingus): iga seeria oli mulle huvipakkuv – see, kuidas on mängitud, kuidas on loodud ajastu. Sergei Ursuljaki "Likvideerimist" lausa jumaldan.

Kusjuures Kirill Kärot ei tundnud ma "Likvideerimises" esialgu äragi, roll on tal seal väga hea, kuigi mitte peaosa. Ta ei ole seal iseenda moodi, tema tegelaskuju ei ole stamp ja see on Kirilli suur pluss. Leian, et teda kasutatakse vahel üheülbaliselt. Kuigi oma kursusekaaslast, kellega sai palju aega koos veedetud, on raske tajuda kõrvaltvaatajana ja objektiivselt. Palju lihtsam on hinnata tundmatu näitleja tööd.

Kas te ise soovite olla nimelt režissööriks? Või olla siiski stsenarist – teie põhitegevus?

Stsenaariumid on tagajärg. Ammu olen tahtnud tegeleda režissuuriga, teatrilavastajaks asusin õppima kohe pärast kooli. Aga tol ajal oli vähe teadmisi ja kui mult küsiti Vahtangovi, Tairovi, Tovstonogovi kohta, ei osanud midagi vastata. Minu teadmistebaas suurenes sisuliselt siis, kui sain näitlejahariduse, omandasin töökogemuse kinos ja teatris, suhtlesin tarkade inimestega. Mul on hea meel, et tostan oma unistust, ja režissöörina tahan teha täispika mängufilmi.

TÄIENDUSEKS

Igor Masloboinikov sündis 1973. aastal Tallinnas. Koolipäevil õpetati noort Igorit ja tema kaaslasi pioneeride palees luurajaiks, kuid tema tahtis pääseda teatristuudiosse ja tuli lasteteatrisse Vene draamateatris lavastaja Svetlana Krasmani jutule. Proovid toimusid Meremeeste Klubis.

Pärast kooli sõitis Moskvasse edasi õppima ja astus seal Moskva Kunstiteatri õppestuudio ettevalmistuskursustele. Kursuse lõpetanute iseseisvad tööd vaatas läbi Oleg Tabakov isiklikult, kuid kõrgkooli astuda õnnestus Igor Masloboinikovil vaid provintsikooli – Jaroslavi teatrikooli. Sealt püüdis ta lasta ennast edutult üle viia Moskvasse, samuti Venjamin Filštinski kursusele Peterburis, kus õppisid Habenski, Poretšenkov ja Truhhin. Igor asuski seal asjaga tegelema, kuid lavakõne õppejõud Valeri Galendejev kukutas ta läbi.

На съемках Ералаша
© Фото : из личного архива Игоря Маслобойникова
"Jeralaši" võtetel.

Masloboinikovil tuli naasta Tallinna, kus ta kolme aasta pärast, 1994. aastal lõpetas Eesti Vene draamateatri teatristuudio Vladimir Laptevi juhendamisel. Seejärel Peterburi ja Venemaa Riiklik lavakunstide instituut (RGISI, endine SpbGATI ja LGITMiK) teatri- ja filminäitleja erialal (1999), teine kõrgharidus samast instituudist filmi- ja telerežissööri erialal (2016).

Praegusel ajal on Igor Masloboinikov režissööriks ja ühtlasi filmiajakirja Jeralaš stuudio Peterburi filiaali näitlejameisterlikkuse ja lavakõne õppejõud.

Tagid:
kino, teater, Igor Masloboinikov, Kirill Käro, režissöör, näitleja, Eesti, Venemaa

Peamised teemad