11:58 19. September 2020
Kuula otse
  • USD1.1833
  • RUB89.1439
Kultuur
lühendatud link
4911

Ligi poole aastaga, mil Hollywoodis kestab nõiajaht ahistajatele, on selle mõiste piirid märgatavalt laienenud – tegelikust füüsilisest vägivallast kuni riivamisi pilkude ja siivutute komplimentideni

TALLINN, 31. jaanuar — Sputnik. Ameerika Produtsentide Gild avaldas oma soovituste kogumi võitlemaks seksuaalse ahistamise vastu filmitööstuses. Sel kombel loodab Hollywood toime tulla ahistamisprobleemiga, mis sattus tähelepanu keskmesse 2017. aastal pärast skandaali mõjuka ameerika produtsendi Harvey Weinsteiniga ja sellele järgnenud süüdistustega tuntud näitlejate ja režissööride vastu. Esimeseks uute reeglite järgi vändatud linateoseks saab "Imenaine 2" (Wonder Woman 2), mis jõuab ekraanidele 2019. aastal, edastab RIA Novosti.

Ahistajatega võitlejate koodeks

Vaatamata sellele, et dokumendi kallal töötas produtsentide ühendus, puudutavad soovitused kõiki filmitegemise osalisi, kaasa arvatud näitlejaid. Teksti koostamiseks kulus kolm kuud. Reeglistik koosneb kolmest osast: kuidas määratleda seksuaalset ahistamist, soovitused selle ennetamiseks ning protokoll ohvritele, pealtnägijatele ja produtsentidele.

Vaat et kõige vaieldavamaks osutub esimene osa, kus on kirjeldatud, mida üldse võib ahistamiseks pidada. Ligi poole aastaga, mil Hollywoodis kestab nõiajaht ahistajatele, on selle mõiste piirid märgatavalt laienenud – tegelikust füüsilisest vägivallast kuni riivamisi pilkude ja siivutute komplimentideni.

Et toda üsnagi subjektiivset mõistet kuidagiviisi üldistada, sõnastasid produtsentide gildi eksperdid selle küllaltki üldjooneliselt: "Kui töösaamine, edutamine või muud tööalased edusammud sõltuvad nõustumisest osaleda seksuaalse iseloomuga tegevustes. Ehk siis juhul, kui keegi jääb antud hüvedest ilma just armu- või intiimsuhetest keeldumise tõttu."

Selguse huvides on toodud näiteid: "Produtsent on valmis kinnitama näitleja või näitlejanna rolli ainult juhul, kui ta nõustub seksuaalse iseloomuga nõudmistega. Sponsor ärvardab projekti rahastamisest loobuda, kuna keegi keeldus temaga lähedastesse suhetesse astumast."

Mitte vaadata, mitte naljatada, mitte puudutada

Sellistele ilmselgetele rikkumistele järgneb hägusam mõiste "vaenulik tööõhkkond", mida määratletakse "sobimatute verbaalsete, füüsiliste või visuaalsete, ähvardavate ja laialt levinud tegudena, mis loovad töökohal hirmutava, vaenuliku või solvangulise õhkkonna või häirivad tööprotsessi."

Eriti ehmatav näeb välja lisamärkus: "Te võite olla sedalaadi seksuaalse ahistamise ohver isegi juhul, kui solvav käitumine ei ole otseselt teile suunatud." Niiviisi võib teoreetiliselt ahistamissüüdistuse esitada seegi inimene, kes ise pole selle objektiks olnudki.

Näidetena on esile toodud "lugupidamatud kommentaarid" ja seksuaalse tagamõttega naljad (nii suusõnalised kui ka e-postiga saadetud), "siivutud puudutused ja tundeväljendused, nähtavad toimingud, sealhulgas sugupoolele viitavad žestid või liialt avameelsete kujutiste demonstreerimine."

Tuleb välja, et isegi õlalepatsutust või sugupoolte suhteid puudutavat anekdooti võib arvata ahistamiseks. Seeläbi tekib paratamatult oht, et soovitusi hakatakse kasutama vahendina oma isiklike arvete klaarimiseks. Pole ju saladus, et filmimaailm on äärmiselt konkurentsipõhine valdkond.

Reeglite koostajad on püüdnud seda asjaolu arvesse võtta ja kaitsta tööstusharu töötajaid alusetute süüdistuste eest, seetõttu on eraldi alajaotus pühendatud "levinud väärarusaamadele seksuaalsest ahistamisest". Selles märgitakse, et embamine, põsemusi või "igapäevased käepuuted" ei ole tingimata seksuaalne ahistamine. Põhiliseks kriteeriumiks on, kas see käitumine on soovimatu või ohvrile solvav. Seejuures pole oluline, kas ahistajal on objekti suhtes sooje tundeid. Kusjuures jääb arusaamatuks, mille poolest erinevad soovimatud tähelepanuavaldused lihtsalt hoolimisest.

Süütuse presumptsioon

Vastutus eluterve õhkkonna loomise eest võtteplatsil on pandud produtsentidele. Seetarvis soovitatakse neil enne iga projekti käivitamist korraldada kõigile võttegrupi liikmetele seksuaalse ahistamise vastaseid treeningtunde. Lisaks soovitatakse korraldada regulaarseid temaatilisi briifinguid ning määrata kaks eri soost töötajat, kelle poole ahistamise ohvrid või pealnägijad võiksid vajadusel igal juhul pöörduda.

Huvitav on see, et sääraste juhtumite käsitlemisel tuleb lähtuda süüdistaja õigusest, aga mitte süütuse presumptsioonist, nagu on tavaks õigusemõistmises. Ohvrite surve avaldamiseks loetakse töölt vallandamist, üleviimist teisele töökohale, võttegraafiku ja töökohustuste muutmist, aga ka igasuguseid muid tema jaoks ebamugavaid samme, mis panevad ta tundma ennast töökohal "soovimatuna".

Vahest kõige arusaamatumaks osaks selles dokumendis on seksuaalse ahistamise ohvrite ja tunnistajate käitumise protokoll. Rõhuasetus on siin tõendite kogumil. Võtteprotsessis osalejatel soovitatakse üles tähendada kõik potentsiaalse ahistaja suhtluse ja vestluste üksikasjad ning käitumise nüansid, märkides üles kuupäeva, koha ja täpse kellaaja. Märkmed tasub teha kohe pärast vahejuhtumit, kuni meenutused on veel värsked.

Niisuguse päeviku originaali või koopiat soovitatakse hoida töökohast väljaspool, kõige parem aga oleks – saata see lähedasele sõbrale või usaldusisikule. Tõhusa täiendusena kirjalikele tunnistustele soovitatakse lisada SMS-is, e-kirjad või pildid.

Aga kuidas jääb filmitegemisega?

Kui ohvri kaebustes ei ole kätketud kuriteo koosseisu, soovitatakse piirduda vestlusega reeglite vastu eksinuga. Kui ohver mingitel põhjustel ei taha iseseisvalt kolleegile selgitada, et tema sõnad või teod põhjustavad ebamugavust, langeb kohustus sobimatule käitumisele piir panna produtsendi õlgadel. Juhul kui profülaktiline vestlus tulemusi ei anna, soovitatakse võtta ühendust asjaomase otseliiniga või esitada ametlik kaebus.

"Kui kõiki reeglistikus kirjeldatud soovitusi täita, tekib küsimus: millal saab produtsent tegelda otseselt filmitööga? Lisaks sellele võib säärase pideva valvamisega võttegrupi liikmete käitumise üle kaasneda pingelise olukorra loomine võtteplatsil," märgib produtsent Mila Rozanova, kes töötab nii Moskvas kui Los-Angeleses.

"Minu meelest on need reeglid ise täielikult hilinenud ja ülimalt bürokraatlik vastukaja, millest on palju vähem kasu kui lihtsalt avalikust arvamusest. Hirm võib ju olla ülemäärane ja teisalt – võib peljata inimesele kätt anda kartuses, et sind kaevatakse kohtusse, ja see on omakorda kontraproduktiivne. Aga eks me näe. Muudes küsimustes püüab ameerika ühiskond tasakaalu leida ja mõnikord, olgugi patuga pooleks, see ka õnnestub," arvab produtsent.

Peamised teemad