12:01 19. September 2019
Kuula otse
  • USD1.1053
  • RUB70.9405
Kaader filmist Dovlatov

"Dovlatov": film, kus ei juhtu mitte midagi

© Фото : Кинопоиск
Kultuur
lühendatud link
12210

Neil päevil toimuval Berliini filmifestivalil on üheks žürii ja filmikriitikute lemmikuks Aleksei German noorema film "Dovlatov". Film jutustab tuntud kirjanikust vahetult enne tema Eestist lahkumist.

Lev Rõžkov

Sergei Dovlatov on üks kõige kergemini loetavaid kirjanikke. Poolenisti armeenlane, poolenisti juut, valdas ta ometi meisterlikult ilukirjanduslikku vene keelt.

Tänapäeval kuuluvad Dovlatovi teosed venekeelse kirjanduse kullafondi. Oluline näitaja on see, et Dovlatovit ei loeta sugugi mitte kohustuslikus korras, vaid vastupidi – hinge heaks. Sest Sergei Dovlatov on hästi lustakas kirjanik, ehkki ajuti kõneles ta kurbadest asjadest.

Dovlatov ühendas Tallinna opositsiooni ja võimupartei >>

NSV Liidus teda ei avaldatud ja Sergei Dovlatov kolis Leningradist Nõukogude Eesti pealinna Tallinna – nende aegade mõistes peaaegu Lääne-Euroopasse. Kuid isegi liberaalses Baltikumis ei sobinud tema jutustused lepingu sõlmimiseks. Ja Sergei Dovlatov siirdus New Yorki, kus ta külvati üle hellituste ja kiitustega. Ta suri 48-aastasena, kui kodumaal teda lõpuks ometi avaldama hakati.

Sergei Dovlatov elas Tallinna Kalamaja asumis
© Sputnik / Вадим Анцупов

Dovlatovist võin ma palju rääkida. Jutustusest jutustusse rändab tema kangelane – võluv jäärapäine ajakirjanik, kellel on keerulised suhted toimetajatega ja soojad suhted alkoholiga. Dovlatovi kombel elada on ahvatlev, kuid, mis seal salata, võimatu. Mitte üksnes maks ei pea sellele vastu.

Niisiis, milline peaks olema film säärasest kirjanikust? Küllap lõbus ja särav. On kõik väljavaated kui mitte "Kahteist tooli" ja "Kuldvasikat" üle trumbata, siis vähemasti sama kirkalt särada.

Aga Dovlatovil paraku ei vedanud. Kõigepealt võttis tema loomingut käsitleda legendaarne Stanislav Govoruhhin, filmides Tallinnas linateose "Kauni ajastu lõpp" — monotoonse ja vaieldava teose, mis ei ole meistri filmograafias just parimaks.

Ausalt öeldes leidsin ma, et see film on ebaõnnestunud. Kuni ei olnud vaadanud Aleksei German noorema uut filmi.

Kõige põnevamal kohal

Kogu film kulgeb mingi udu sees. Kahtlemata on tegemist teatava sümboliga. Tõsi küll, ma pole seniajani suutnud aru saada, mida see tähendab. Ja mispärast?

Aga selles udus hulguvad kangelaste kahvatud varjud. Nende funktsiooniks on kaadris korraks vilksatada, lausuda midagi teravmeelset ja taanduda tagaplaanile. Mingisugust draamaarendust või konflikte nende ilmumine ei tekita.

Kusjuures enam kui kahe tunni jooksul ei juhtu filmis mitte midagi. Dovlatov longib ringi, jalutab tütrega, astub sisse toimetusse. Kogu lugu.

Кадр из фильма Довлатов
© Фото : Кинопоиск
Kaader filmist

Mul tekkis vääramatu tunne, et filmi loojad pole mitte ainult jätnud üritamata luua mingit huvitavat draamat – nad on seda lausa kõigest jõust vältinud. Enamik stseene vihjega mingisugusele konfliktile päädib eimillegagi. Tühjusega!

Nii näiteks saab filmi-Dovlatov teada, et tunnustamata kirjanike teosed antakse pioneeridele vanapaberiks. Ja seisab selline Dovlatov hoovi peal ning tuul pillutab lehekesi käsikirjadest. Ning tema juurde astub kooliõpetaja ja ütleb: "Kas aitaksite lapsi, neil on raske? Kas aitaksite, mis?" Aga see lugu ei lõpe mitte millegagi. Kohe jooksuga järgmise episoodi juurde.

Või teine näide: naine esitab Dovlatovile ultimaatumi: "Kas perekond või kirjandus! Vali otsemaid!" Ja mis te arvate, kas Dovlatov teeb valiku? Ha-haa! Jälle jääb episood katki.

Кадр из фильма Довлатов. Довлатов (Милан Марич) и фарцовщик Давид (Данила Козловский)
© Фото : Кинопоиск
Kaader filmist

Austusvärinaga

Sergei Dovlatovit kehastab serblasest näitleja Milan Marić. Serbia näitleja arsenal tundus mulle kuidagi vaene. Vahest küll võib ta nii võluvalt muiata. Ja see on kõik, mida ta võib.

Kuivõrd Dovlatovi kangelane kuhugi ei arene, siis ei toimu temaga ka mingeid muutusi. Ta jääb täpselt samasuguseks, nagu oli filmi alguseski.

On näha, et peategelase kujusse suhtuvad filmi loojad austusvärinaga. Ta ei ole üldsegi elav inimene. Tegemist on mingi elustatud monumendiga, kes aeg-ajalt nähvab teravusi. Tal ei ole mitte mingisuguseid nõrkusi. Ta ei joo end isegi kordagi purju. Sest kuis seda tohiks! Ja seega ei tundu ta üldse mitte elava inimesena.

Sergei Ursuljak: Tallinnas filmi teha on kerge ja mõnus >>

Kokkuvõttes on muidugi tore, et me mäletame selliseid inimesi nagu Sergei Dovlatov. Küll aga on kahju, et talle mõeldud aupärg on, kui parafraseerida teist geeniust Vladimir Majakovskit, põimitud närvavõitu roosidest. Aga kunagi, jäägem lootma, murrab tema tõeline kuju monumendistampide koorikust läbi ja ilmub tõeline Sergei Dovlatov, sellisena, nagu tema suurepäraste raamatute lugejad teda armastama on hakanud.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Samal teemal

Filmid 2017: kosmos, kung fu ja võidud tühjal kohal
Tagid:
analüütika, kunst, kino, kultuur, Aleksei German, Milan Marić, Sergei Dovlatov, Berliin, Saksamaa, Eesti, Venemaa

Peamised teemad