02:45 07. Juuli 2020
Kuula otse
  • USD1.1325
  • RUB81.3769
Kultuur
lühendatud link
10041

GAG-i direktor, Isamaa ja Res Publica Liidu liige Hendrik Agur ütles, et on Nõukogude Liidu aegsetest lauludest koosneva kontserdiga valmis ka Krimmi esinema minema.

TALLINN, 27. aprill — Sputnik. Pealinna Alexela (end. Nordea) Kontserdimajas toimus juba teine kontsert "Красная стрела" ("Punane nool"), kus Gustav Adolfi Gümnaasiumi (GAG) õpilased laulsid nõukogude ja lähimineviku vene laule vene keeles.

Kui projekt Eesti avalikkuse ette jõudis tekitas see palju kära. Nagu ka GAG direktori Hendrik Aguri sõnad, et see on "kingitus Venemaale ja kõikidele inimestele, kes nõukogude aega hästi mäletavad".

Agurit usutles Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik Margarita Kornõševa ja usutlus ilmus Toomi veebilehel.

Kes sellise kontserdi ideega üldse välja tuli, kuidas sellesse suhtusid GAG õpilased, õpetajad ja lapsevanemad?

Ei no mina ütlesin muidugi selle idee välja. Muusikalisi projekte oleme teinud oma kooliga tegelikult kümme aastat – rock, klassika. Sai läbi käidud pikk tee. Aga nõukogu estraadižanr on täiesti käsitlemata, see on olnud nagu põlu all ja võib-olla ka õigusega. Võib-olla nõukogude inimestel oli kõrini sellest, mul endal ka. Võib-olla kümme aastat tagasi ma poleks selle peale tulnud. Aga kui hakata süvenema, need on tegelikult toredad laulud.

Rääkisin vene keele õpetajatega, meil on neli sellist õpetajat koolis. See idee meeldis neile väga. Kaasasime neid selles mõttes, et palusime rääkida kodudes meestega, babushkatega ja tegema oma valiku – mis on need kõige lahedamad lood. Tuli mingi 150 lugu! Metsik kogus! Kontserdile mahub 25. Hakkasime siis selekteerima seni, kuni jäi lõpuks 30 ja siis surusime veel kokku. Nii saimegi kava.

Teiste õpetajatega ei pidanud nõu, nad on harjunud, et meil on erinevad muusikaprojektid. Mingit vastuseisu küll ei olnud.

Lapsevanematega me eriti nõu ei pidanud. Kui oli see kõige suurem meediapeks selle kontserdi toimumise ümber, olukord oli ärev, saatsin ma nende laste vanematele, kes osalevad selles projektis, kirjad – tee nääte seda kära, olge palun head, arutage seda teemat kodus ja kui seal on mingid tõeksipidamised, mida te ei poolda, siis täiesti nõustun sellega, et laps selles projektis ei osaleks. Selle peale sain kõikidelt vastuseid, kus oma lapsi toetati ja küsiti ajakirjanike kohta – et kust nad seda jama võtavad?

Kontserdi reklaamplakat: algul punasel taustal NSVL vapi sümboolika ja pealkirjaks "NSVL estraadimuusika kontsert", veidi hiljem ja ka nüüd – rohelisel taustal, nõukogude sümboolika asemel plaat ja pealkirjaks "Nõukaaja estraadimuusika kontsert". Miks need muudatused? Kas oli mingi surve kellegi poolt, keegi "soovitas"?

Muudatused olid ikkagi puhtalt välisest survest, et rahustada maha see suur kisakoor ja meediakära. Aus vastus on see, et linnapea helistas (ta oli ka nagu lollis seisus), ütles: kas sa saaksid tulla vastu ja muuta see sümboolika ära, siis ei ole kellelgi rohkem küsimusi. Kui oleks öeldud – jäta kontsert ära, sellega ma ei oleks nõus olnud. Aga kusagil tuleb poole sammuga vastu astuda. Mul ei olnud sellest kahju, niikuinii reklaami juba saime selle kisma ja käraga ning minu arust oli lihtsalt mõistlik – juba koolipere nimel – natuke olukorda rahustada.

Kui pidada silmas seda, mis Eesti välispoliitikas, suhetes Venemaaga toimub, kuidas te üldse julgesite "kinkida Venemaale"!? Mida te, öeldes seda, mõtlesite? Näiteks tuntud semiootik Mihhail Lotman kirjutas, et selliste laulude laulmine "on alistumise märk".

Mõtlesin seda, et muusika, kultuur ja haridus on ja peavad olema alati poliitikaülesed. Tehku poliitikud ükskõik milliseid otsuseid ja milliseid asju tahes, see ei tohi puudutada kultuuri. Kuulge, kas ma ei tohi enam Tšaikovskit ja Rahmaninovi kuulata? See peab jääma puutumatuks. Ja ma tahtsin teha tõesti siiralt sõbralikku žesti, et meid ühendavad alati muusika ja kultuur. Tulge, teeme, kuulame, laulame! Ja ka austusavaldus selles mõttes, et…

Me õpime koolis vene keelt. Mul on häbi, et lapsed õpivad vene keelt aga tegelikult lõpetavad gümnaasiumi ja ega nad seda väga ei oska. Neil ei ole väljundit, ei ole motivatsiooni, ei ole stiimulit. Arvan, et see muutub varsti. Arvan, et see on kusagilt Eesti taasiseseisvusest alates, kui meile avanesid Lääne piirid. Siis tekkis nagu selline trots Venemaa suhtes – et olime sunnitud vene keelt oskama ja Venemaaga asju ajama ja nüüd on teised võimalused. See vene pool jäi varju.

Lotmanist ma ei saa absoluutselt aru. Me oleme eri filmides. Vaatame erinevat filmi tõesti. Ma ei mõista teda. Ta on lugupeetud inimene, ma imestasin, et ta kleebib sellise sildi.

Aga meil ju räägitakse nii palju sellest, et just haridus ja kultuur ongi need kõige ohtlikumad, läbi nende käibki mõjutustegevus ja propaganda.

Ma ei saa sellest aru. Äkki olen sinisilmne? Võib-olla rumal sinisilmne? Ma ei jaga seda seisukohta. Arvan ka, et nõrgad koolid ja selgrootud koolijuhid poevad mingi sellise loosungi taha ja parem ei hakkagi midagi tegema. Kellel on selgroogu, need mõtlevad ise oma peaga. Mind pole keegi takistanud, keegi pole öelnud, et mis sa selle Venemaaga läbi käid. Moskva Lomonossovi koolist käidi meil mõni nädal tagasi esimest korda külas, oleme nendega neli aastat suhelnud. Nüüd lähme sügisel esimest korda neile külla ning arendame suhteid ka Moskvaga.

Kas projektiga "Красная стрела" Peterburi ei lähe (üks kuuest GAG-i sõpruskoolist on Teine Sankt — Peterburi Gümnaasium – vanim Venemaal, 1805. aastast — Toim)?

Tahame minna. Ka Moskvasse.

Kui tuleks ettepanek esineda ka mujal Venemaal?

Teeksime tuuri. Hea meelega! Võime Tambovisse ka minna (kontserdil kõlas laul "Мальчик хочет в Тамбов". – Aut.).

Aga Krimmi?

Miks mitte?

Kas inimene säilitab oma identiteedi, kui hakkab maast-madalast õppima emakeelest erinevas keeles?

Ma ei oska lõpuni vastata. Võin rääkida meie kooli näitel. Meil on päris palju õpilasi, kes on vene peredest. Nendega rääkides tajun, et nad tunnevad ennast hästi ja nende vanemad on rahul, kuigi mõni vanem võib-olla üldse ei oska eesti keelt. Ma ei usu, et nende laste identiteet kuidagi kannatab või nad ei tunne ennast venelasena, kui õpivad eesti koolis.

Kontserdi "Красная стрела" solistide arvamused

Anna-Liisa Niinemets (esitas "Красная стрела" kontserdil laule "Комарово", "Единственная моя"): Eks me alguses olime kõik natuke segaduses, et miks just selline kava. Me ei olnud selle muusikaga üldse kursis. Aga kui me kuulsime neid lugusid, siis nüüd kõik tantsivad ja laulavad proovides kaasa. Kõik on nii tore!

Eesti muusika oli sellel ajastul võib-olla natuke tagasihoidlikum, vene estraad on ikka selline uhke ja suursugune. Päris palju tegime vene keele õpetajatega tööd, nad selgitasid kõik ära. Sõnad tundusid alguses rasked aga harjutamine aitas.

Saara Kaldma (esitas kontserdil laule "Айсберг", "Родина моя", "Трава у дома"): Alguses see idee ja kava tundus natuke kummaline. Oli ju näha, mis meedia võib tuua meile. Aga samas see oli ka põnev, midagi täiesti teistsugust, mida me pole mitte kunagi varem teinud.

Sellest reaktsioonist šokeeritud me tegelikult ei olnud. Seda oli ette näha, et see tuleb. Mina tean, et laulan ilusat muusikat, ma tean, millest ma laulan, ja ma tean, et see muusika ei ole kellelegi kunagi liiga teinud. Seega see on igaühe enda küsimus, kuidas ta seda tõlgendab.

Tagid:
Krasnaja strela, Gustav Adolfi Gümnaasium, GAG, Hendrik Agur, Eesti, Tallinn

Peamised teemad