19:51 23. Mai 2018
Tallinn+ 19°C
Kuula otse
Alisa Gitsba – Moskva Helikon-Opera solist, Venemaa teeneline kunstnik

Tallinna "Aida" Alisa Gitsba: eestlased ei ole abhaaslastele võõrad

© Фото : из личного архива Алисы Гицба
Kultuur
lühendatud link
2010

Rahvusooperis Estonia etendati hiljuti suure menuga Giuseppe Verdi ooperit "Aida". Lavastuse täheks sai Alisa Gitsba – Moskva Helikon-Opera solist, Venemaa teeneline kunstnik.

TALLINN, 13. mai — Sputnik, Lev Rõžkov. Uudisteportaali Sputnik Eesti korrespondent võttis Alisa Gitsbaga ühendust ja kõneles Tallinnast, äärmuslikest olukordadest ooperilauljate elust ja sellest, kas eestlaste jaoks leidub paika, kuhu on võimatu sattuda.

Kas olete Eestis sagedane külaline?

Rahvusooper Estonia on teatrilava, kuhu ma jõuan küllaltki sageli. Olen laulnud seal nii Anne Boleyni (Donizetti "Anna Bolenas" – toim.) kui Liisat "Padaemandas" – ja juba kahel korral Aidat. Seetõttu võib öelda, et tulen Tallinna nagu oma koju. Teatris tunnen ma juba absoluutselt kõiki. Mind võetakse alati väga hästi vastu.

Алиса Гицба. Пиковая дама П.И,Чайковского. Театр Геликон-опера
© Фото : из личного архива Алисы Гицба
Alisa Gitsba – Moskva Helikon-Opera solist, Venemaa teeneline kunstnik

Mis keeles te Eesti kolleegidega suhtlete?

Kõik räägivad suurepäraselt vene keelt. Mitte mingisuguseid kommunikatsiooniprobleeme ei teki.

Kas teil, viljakas Abhaasias üleskasvanul, kauges Tallinnas külm pole olnud?

Mis te nüüd! Tallinn on väga soe, väga mõnus linn. Ma armastan teda väga. Numbritoa aknad teatri kõrval asuvas hotellis avanevad otse vanalinnale – sihvakatele tornikiivritele, linnusele, tornidele, kuplitele. Ma püüan alati nendel tänavatel jalutamas käia. Neis on oma täiesti eriline energia. See laeb positiivsusega, tekitab tahtmise lennata ja laulda. See linn on ülivõluv oma põhjamaise iluga.

Elina Nechayeva võlus ajakirjanikke >>

Ka nüüdsel korral olen olnud väga rõõmus selle üle, et on võimalus veel kord sinnamaile sõita, olla veidikeseks enesega omaette ja laulda oma lemmikpartiid "Aidas". Ma olen oma Eesti sõpradele tänulik, et nad mind ikka aeg-ajalt kutsuvad. Sest see on tõepoolest alati puhas rõõm.

Kulissidetaguste force majeure´ide saladused

Ooperitähtede elu kujutatakse ette täpselt ja sujuvalt ettekavandatuna. Aga kas teil on juhtunud Tallinnas mingeid lugusid, mida on raske unustada?

Eestiga on mul alati seotud põnevad lood. Tasub öelda, kuidas ma päris esimest korda sinna sattusin. Minu debüüt Eestis oli seotud Pjotr Tšaikovski "Padaemandaga". Lavastust ennast oli Tallinas mängitud üsna kaua ja menukalt. See oli hästi lavastatud, traditsioonilises klassikalises stiilis.

Leonora Kutman
© Sputnik / LEVAN AVLABRELI

Ent juhtus nii, et ootamatult, päev enne etendust jäi Liisa osatäitja haigeks. Etendust ära jätta ei saanud, aga ka Liisat asendada polnud kellegagi. Vaja oli sellist lauljat, kes suudaks selle partii ilma proovideta ära laulda. Otsekohe. Nagu öeldakse, lennult. Proovideks, mitte mingisugustekski proovideks polnud enam aega jäänud.

Täielik õudusunenägu! Mida sellistel puhkudel tehakse?

Kahjuks või õnneks meie amet sellistest seikadest just koosnebki. Teatris on see täiesti tavaline, kui on tarvis kiiresti kellegi asendamiseks kuhugi lennata ja kellegi eest laulda. Rahvusooper Estonia teeb Helikon-Operaga koostööd.

Tallinlased helistasidki kohemaid kunstilisele juhile Dmitri Bertmanile palvega saata kiiresti keegi, kes suudaks Liisat laulda. Tuleb aga teada, et eestlaste lavastus on täiesti teistsugune, mitte selline, nagu etendub meie teatris.

Dmitri Bertman helistas otsekohe mulle, seda enam et mul oli kehtiv viisa. Olin just parajasti Nizzast naasnud, tahtsin puhata, aga selgus, et pean kohe järgmisel päeval Tallinna lendama.

Niisiis lendasite esinema, lavastusest vähimatki teadmata?

Ei, miks? Mulle saadeti videosalvestis. Istusin ja vaatasin seda, samal ajal klaviiri silmas pidades – aga seda juba Eestis. Seejärel tegin grimmi, panin kostüümi selga, kätlesin teretuseks kõigiga – dirigendiga, lauljatega. Mulle öeldi: "Näete, siin on uks sissetulemiseks, siin väljumiseks. Siin on Liisa magamistuba, siin krahvinna magamistuba."

Seega näidati lihtsalt stseeni ruumiasetust. Ja kogu lugu. Aga kuna ma olin lavastust näinud, oli mul sellest juba mingisugune ettekujutus. Lavastus on ikkagi elav organism, üpris keeruline. Sellesse tule mõistagi sisse elada. Aga sattus nii, et ma lendasin sellesse etendusse sisse ja võib öelda, et päästsin ta.

Ja lavastajaga tekkis teil ilmselt esimesest hetkest vastastikune mõistmine?

Juhtus nii, et sel päeval ei olnud ka lavastajat! Lavastus oli käinud ju väga pikka aega. Ning lavastajaks oli väga kuulus Arne Mikk. Tema on veel tolle nõukogudeaegse keelan-käsen-lavastajate põlvkonna mees. Loomulikult talle minust räägiti.

Aga mis kõige huvitavam, kahe päeva pärast tuli mul uuesti Tallinna tagasi minna, sest lauljanna ei olnud siiski paranenud. Ning mina olin omas sõiduvees, lavastust ju tundsin. Tundsin ennast veelgi vabamalt ja tegin isegi enamat kui võinuks.

Ja taas ilma lavastajata?

Siis juba temaga. Pärast etendust tuli Arne Mikk minu juurde ja ütles: "Suur aitäh teile! Mul tekkis koguni tunne, et me oleme koos teiega selle lavastuse kallal töötanud." Ta oli saadud tulemusega väga rahul. See oli tore, aga pani muidugi ka pabistama. Vaat selline amet on meil. Huvitav, keeruline, kuid tulvil üllatusi.

Ligipääsmatu maa

Kui paljut eestlased Abhaasia kohta teavad?

Kardan, et vähe. Aga mina omalt poolt, kui Tallinnas olen, püüan alati oma kodumaast pajatada.

Pajatate ise? Või tulevad eestlased küsima?

Sageli sünnib see niiviisi, et mulle öeldakse: "Te ei ole venelase moodi. Ka nimi on teil kuidagi ebatavaline." Ja siis ma hakkan seletama, et ehkki ma tulen küll Moskvast, siis tegelikult – Abhaasiast. Ja nemad hakkavad usutlema, et kus ja mis maa see on.

Töökoja Danko Handmade kunstkeraamika
© Sputnik / Вадим Анцупов

Ja väga paljud tahavad sinna puhkama tulla tänu sellele, et mina olen muidugi kõigest jõust oma armast maad kiitnud. Nad on õige üllatunud, et eestlased ei ole abhaaslastele võõrad. Meil on ju Abhaasias terved eesti asundused.

Eestlaste jaoks on Abhaasia tõenäoliselt muinasjutuline ja ligipääsmatu riik?

See-eest too, kes kasvõi korra on Abhaasias käinud, ei unusta seda kunagi. Nagu on võimatu ka Tallinna unustada. Päris palju inimesi on käinud mul külas – ja kõik nad meenutavad Abhaasiat alati sooja südame ja rõõmuga. Ja on valmis uuesti tulema.

Väga paljud mu sõbrad, kolleegid teatrist on minu juurde külalisteks sattunud – Pitsundas, Suhhumis. Loodan, et veel paljud eestlased jõuavad meie juurde ja saavad teada, mida kujutab endast Abhaasia külalislahkus.

Tagid:
ooperilaulja, kunstnik, teater, Helikon-Opera, Alisa Gitsba, Abhaasia, Eesti, Tallinn

Peamised teemad

  • Illustreeriv foto

    Sanktsioonide kehtestamine Iraani vastu on kaasa toonud väga huvitava kõrvalmõju. Nendele meetmete tõttu on toornafta müügimahud Šanghai börsil drastiliselt kasvanud ja on nüüdseks tõusnud 12 protsendini maailma kogu naftatarbimisest. See on oluline sellepärast, et Šhanghai börsil kaubeldakse jüaanide, mitte dollarite eest.

    13
  • Hiina lammutas EL ja USA vankumatu transatlantilise koostöö, illustreeriv foto

    Euroopa on šokeeritud ja segaduses, avastades äkki, et Washington ja Peking on jõudnud vastastikuste kaubandussoodustuste suhtes EL huve kahjustavale kokkuleppele.

    35
  • Illustreeriv foto

    Selleks, et nutiseadmes ID-kaardiga toiminguid teha, tuleb kasutada spetsiaalseid kaardilugejaid. Mobiil-ID puhul eraldi seadmeid vaja ei ole.

    7