10:49 19. Oktoober 2018
Kuula otse
  • USD1.1505
  • RUB75.5050
Venemaa jääb suurimaks gaasitarnijaks

USA halastab Euroopale, kuid mitte Ukrainale

© Sputnik / Михаил Фомичев
Majandus
lühendatud link
4820

Venemaa gaasimonopolil on aeg määratleda oma pikaajaline gaasitrasside strateegiaga. Taktikalisel tasandil on Gazprom juba selgelt alistanud nii transiidiriigid, sanktsioonid, kui ka Euroopa bürokraatia.

Dmitri Lekuhh RIA Novosti jaoks

Nüüd on aeg heita pilk tulevikku ja, nagu ütles ettevõtte juht Aleksei Miller, on väljavaated järgmised. Tõenäoliselt saavutab Gazpromi eksport kaugvälismaale käesoleva aasta lõpuks rekordtaseme — 205 miljardit kuupmeetrit (monopolettevõtte maksimaalne lepinguline gaasitarnete kogumaht kõigi pikaajaliste lepingute lõikes Euroopa ja Türgiga).

Ekspert: Venemaa jääb Euroopa suurimaks gaasitarnijaks >>

Ja see on "uus koordinaatide süsteem, mis tuleb mõtestada juba praegu". Samal ajal kasvab Venemaa monopolettevõte ka "Sila Sibiri" (ehitatav Siberist Hiina kulgev gaasitrass – toim.) võrra. Kui Euroopas rajatavad gaasijuhtmed peavad kompenseerima Ukrainat läbiva "gaasitoru" äralangemist, siis on Hiina on täiesti uus turg, mis tagab objektiivse kasvu. Milleri sõnul on see kasv 2035. aastaks kuni 80 miljardit kuupmeetrit.

Kõigil neil põhjustel tekib Venemaa gaasikontsern simitsi väga konkreetse küsimusega: kas tasub suurendada gaasitarneid Euroopasse ka edaspidi, sest nõudlust justkui on, kuid tarnemarsruudid sinna on ebasobivad ja üsnagi ebamugavad. See kehtib nii Ukraina gaasitranspordisüsteemi, kui ka Poolat läbiva gaasitrassi Jamal-Euroopa (transiidileping lõpeb 2020. aasta märtsis) kohta. Kuid see pole veel kõik.

Nõudlus Vene torujuhtmegaasi järele Euroopas kasvab praeguste hindade juures ja tõenäoliselt jätkab kasvu vähemalt järgmise aastakümnendi jooksul. See ei ole Gazpromi enda, vaid EL analüütikute hinnang. Ja sellistes tingimustes peab Venemaa ettevõte otsustama, kuidas müüa gaasi täiendavalt, üle pikaajaliste lepingutega ettenähtud mahtude.

Valikuid ei ole eriti palju. Kas jätkata nagu varem, see tähendab integreeruda agressiivselt Euroopa majandusse, varustades maksimaalsel hulgal turgusid ja vedada sinna üha rohkem ja rohkem gaasijuhtmeid.

Sest nüüdseks on selge, et Euroopa võtaks ajapikku meelsasti vastu ka "Nord Stream 3" ja ehk isegi "Nord Stream 4". Ja ka Türgi suunda ei tohiks unustada.

Või teine võimalus, talitsedes oma aktiivsust pikaajaliste lepingutega, panustada lühiajalistele või, oletame, praegusele veeldatud maagaasi turule. Seal on palju võimalusi hinnaga mängimiseks. Asi on selles, et pikaajalistel lepingutel on nii eeliseid kui ka ilmseid puudusi. Esiteks tuleb reserveerida lisavõimsusi (ärgem unustagem vajadust vabastada tootmisvõimsused "Silo Sibirile" ja üpriski tõenäolise "Korea koridori" jaoks).

Teiseks, on nüüd selline olukord, et mistahes täiendav pikaajaline leping toob ka uued ja mitte vähemkestvad piirangud seoses äärmiselt ebausaldusväärse "limitroofide transiidiga". Eriti kehtib see muidugi Ukraina koridoris, kuid ka Poolaga pole olukord, ausalt öeldes, palju parem. Rääkimata juba pikaajalisest perspektiivist — Gazprom ei tahaks isegi keskmises perspektiivis üldse tegemist teha nende ägedate kuttidega, kes hiljuti Euroopa Komisjoniga kokkuleppe sõlmisid.

Gazprom tahab Läänemere äärde gaasikeemiakompleksi ehitada >>

Ja küllap kõige tähtsam — Euroopa on äärmiselt ebaühtlane ning peaaegu ühepoolne ja kaugeltki mitte Gazpromi kasuks järsu turu kõikumise taustal toimunud pikaajaliste lepingute muutmine viimase kümnendi alguses, mis tekitas teatud kahtlusi Euroopa tarbijatega sõlmitavate pikaajaliste lepingute kindluse osas tulevikus.

On veel üks üsna ootamatu tegur — võimalikud kokkulepped Ameerika Ühendriikidega. Praegu näevad Ühendriigid Euroopa majandustes mitte niivõrd liitlast kui otsest konkurenti. Kuid samal ajal, hoolimata nende karmist retoorikast ja protektsionistlikest tollidest, ei kavatse nad hoopiski hävitada Euroopa majandust üldse, sest nad vajavad endiselt Euroopa turgu.

Seepärast püstitatakse ülesanne lihtsalt ja president Trumpi suu läbi üsnagi ametlikult: kaubandusbilansi tasakaalustamine ja vähemalt kaubandusbilansi puudujäägi kõrvaldamine. Parem oleks muidugi kaubavahetuse bilanss hoopiski USA kasuks pöörata, kuid jäägem reaalsuse piiridesse, härrased.

Te küsite, mis Gazprom siia puutub? Ja tema pikaajalised gaasijuhtmelepingud Euroopa ja Türgiga? Tegelikult on asi lihtne. Eelmisest administratsioonist jäänud ameeriklastest idealistid tahaksid kindlasti Venemaa ära suretada ja ideaalis kõik gaasijuhtmed kinni panna, välja arvatud need, mis transiidina Ukrainat läbivad. Aga Ameerika realistidel, samuti Ameerika tööstusele on üsna ükskõik, kuidas Venemaa torugaasi mahtusid Euroopas piirata.

Teatud kokkulepete (võimalik, et isegi mitte avalike) saavutamise korral Moskvaga on nad heameelega nõus aitama "neil neetud venelastel" kutuks teha mitte uued gaasijuhtmed, vaid just nimelt Ukraina transiidi.

Kusjuures pole välistatud, et koos kogu Ukraina projektiga, mis ei anna siiamaani nagunii mingit kasumit, vaid on selgelt kahjumlik.

Ühesõnaga, Gazprom seisab äärmiselt olulise ekspordistrateegia vastuvõtmise lävel ja mitte ainult tema, vaid ka kogu riigi jaoks. Ja tema poolt lahendada tulevad küsimused on palju olulisemad kui õnnetu Ukraina gaasitranspordisüsteemi saatus.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
eksport, analüütika, gaas, majandus, Gazprom, Aleksei Miller, Hiina, Ukraina, Euroopa, USA, Venemaa

Peamised teemad