06:37 24. Oktoober 2018
Kuula otse
  • USD1.1478
  • RUB75.0301
USA hakkab Hiinalt partnereid üle ostma, illustreeriv foto

USA hakkab Hiinalt partnereid üle ostma - kui õnnestub

© AP Photo / Andy Wong
Majandus
lühendatud link
Dmitri Kossõrev
4810

Uudise peamine sisu on selles, et Ameerika annab raha Vaikse ja India ookeani riikidele (neid tavatsetakse USA-s nüüd nimetada "Indo-Vaikse ookeani tsooniks" - Indo-Pacific), et nad ei võtaks seda vastu hiinlastelt nende grandioosse algatuse "Üks vöö, üks tee" raames.

Dmitri Kossõrev, RIA "Rossija Segodnja" poliitiline vaatleja

Loogika on selge – viimase ajani on Washington selgitanud kõigile ja igaühele, et "Vöö ja tee" põhjustab strateegilist sõltuvust Hiinast ja et just nii levivad autokraatia ja muud Hiina hädad. Mõnikord Ameerika Ühendriigid veenavad, sagedamini aga ähvardavad, tekitavad pingeid, saadavad sõjalaevu… See tähendab, et piitsa hoitakse peos. Aga suuline ja kirjalik vastus sellistel juhtudel on lihtne: Hiina pakub meile arenguteed aastakümneteks ja isegi raha kasulike projektide käivitamiseks, aga teie, ameeriklased, mida teie pakute? Teid ju meie regioonis peaaegu polegi, Hiina aga on.

Hiinale järele ja temast ette jõuda >>

Piits ei tööta eriti ja nüüd on Washington otsustanud proovida präänikut. Pilt saab olema järgmine: kaks suuremat maailmamajandust hakkavad konkureerima rõõmu pärast kellelegi raha anda. Ja kui Hiina kusagil edu saavutab, siis hakkavad Indo-Vaikse ookeani õnneseeni taga ajama rahakastiga ameeriklased ja karjuma: võtke parem meilt. Või vastupidi — taga hakkab ajama Hiina.

"Vöö ja tee" on tohutu projekt, milles osalevad 80 riiki (sealhulgas Venemaa) ja rahvusvahelist organisatsiooni (kaasa arvatud IMF). See näeb ette teede, sadamate ja muu transpordi ja kaubanduse taristu ehitamist Hiinast Euroopasse mitmete paralleelsete ühendusteedena. Projekt eeldab, et esiteks mängib Hiina võtmerolli rahastamisel ja teiseks, et kaubandus, ja seega ka tootmine, hakkavad arenema nii Hiinas, kui ka kogu ülejäänud projektiga hõlmatud ruumis.

Ja nüüd vaatame, mida ütleb selle kohta USA. Siin on mõned väljavõtted Washingtonis peetud India-Vaikse ookeani piirkonna ärifoorumil riigisekretär Michael Pompeo ja teiste peetud kõnedest ja nende kohta meedias ilmunud kommentaarid. Polegi tähtis, kes on selle või teise sõnavõtu autor, sisuliselt on jutt kõikides üks ja seesama.

  • "USA kaitseb teisi riike surveavalduste eest. Seal, kuhu Ameerika läheb, otsime me partnerlust, mitte aga kellegi strateegilist sõltuvust."
  • "Washingtonis on küpsenud mõistmine, et areng, riigikaitse ja diplomaatia peaksid käima käsikäes."
  • "Hiina finantsilised arengumudelid on röövellikud."
  • "Uus algatus on positiivne nägemus sellest, kuidas taastada USA mõju piirkonnas ja nõrgestada kasvavat skeptitsismi USA võimekuse suhtes täita lisaks sõjalise poliitika mõõtmele ka muid piirkondlikke kohustusi."

Üldiselt on "Vöö ja tee" läbi ja lõhki halb ja röövellik lihtsalt sellepärast, et see pole USA poliitika ja midagi tuleb ette võtta.

USA vastualgatust hakati nimetama "Indo-Vaikse ookeani majanduslikuks nägemuseks (IPEV) ja selle organisatsiooniliseks teostajaks saab Rahvusvahelise Arengu ja Finantskorporatsioon (USIDFC). Kõlas arv 60 miljardit dollarit, kuigi mõned uue korporatsiooni ametnikud räägivad ausalt, et Hiinal on raha rohkem ja Ameerika temaga selles võistelda ei suuda, kuid ta hoolitseb projektide keskkonnaalase ja muu (ideoloogilise?) puhtuse eest. Meie ees on midagi tuttavat – tahetakse öelda: "Aga meie tahame teha sedasama, ainult et meie enda oma."

Hiina süüdistas USA-d "psühholoogilises terroris" >>

Niipea, kui Hiina hakkas selle aastatuhande alguses pakkuma Aasia riikidele pikaajalisi arengukavasid (Suure Siiditee idee taaselustamine, mis on täna integreeritud Shanghai koostööorganisatsiooni ideoloogiasse), pakkus USA välisministeerium 2011. aastal välja oma alternatiivse projekti – ikka sellesama "Uue Siiditee". Täna seda haletsusväärset katset isegi keegi enam ei mäleta, kuigi pole kahtlust, et paberil on see asi ikka veel olemas. Hiina idee on aga ületanud Tsentraal-Aasia piiri, kasvanud selleks samaks "Vööks ja teeks" ning seda on hakatud realiseerima.

Pompeo algatus on huvitav kahel põhjusel: see ei ole lihtsalt katse kujundada USA ühtset poliitikat Aasia suhtes tervikuna, vaid peaaegu esimene märk Riigidepartemangu elusolekust kaha aasta jooksult, mis on (võrreldes Clinton ja Obama ajaga) Donald Trumpi valitsemisajal kulgenud väga vaikselt. Teine põhjus on aga selle uue poliitika mõte, õigemini taust: Ameerika Ühendriikide sisemine sünge atmosfäär Hiina jõudmise suhtes maailma liidrite hulka. Hiina ja hiinlaste suhtes toimub Ameerika Ühendriikides täpselt sama, mis Venemaa ja venelaste suhtes. Ja pole veel selge, kummale nendest langeb Ameerika suurem raev.

Hiinlased arvavad, et küllap ikkagi nendele, arvestades eriti praeguse administratsiooni poolt Hiinale välja kuulutatud totaalset kaubandus- ja tariifisõda. Seda tunnevad omal nahal mitte ainult Hiinas elavad hiinlased. Näiteks kirjutab varem USA Kongressi raamatukogu Hiina sektsiooni juhtinud ja nüüd Ameerika-Hiina poliitika fondi president Chi Wang, mees, kes ei ole lihtsalt Ameerika kodanik, vaid kes tegutseb igapäevaselt justnimelt kahe riigi vaheliste suhete vallas.

Tema sõnul on "meie ajalehed on täis lugusid, kuidas Venemaa üritab mõjutada USA valimisi, kuidas teadlasi arreteeritakse Hiina kasuks spioneerimise eest, kuidas tekivad küsimused Ameerika juhtide ja ametnike lojaalsusest. Sellise pinge all ja umbusalduse leviku juures mõtlevad paljud inimesed, kas USA ei ole Venemaale, Hiinale või mõlemale riigile korraga peale surumas uut külma sõda. Ameerika muudab pingete suurendamisega konflikti puhkemise tõenäolisemaks."

Ja edasi veidi isiklikku: "Hirmud ja kahtlused ei piirdu kuulamistega Kongressis, vaid tungivad kõikidesse võimuharudesse ja Ameerika ühiskonna kihtidesse. Nüüd kahtlustatakse isegi Hiina tudengeid ja hiina päritolu ameeriklasi. Ma ei ole kunagi varem end nii tundnud, nagu teeks mu hiina päritolu mind mingil viisil vähem ameeriklaseks või vähem usaldusväärseks inimeseks. USA on minu kodu. Ma elan USA-s juba üle 70 aasta ja olen töötanud USA valitsuse heaks enne pensionile jäämist 50 aastat, kuid ma olen hakanud tundma, et me pole siin teretulnud."

Putin suhetest Xi Jinpingiga ja kaubanduspartnerlusest Hiinaga >>

Seda vastandumist Hiinale (ja Venemaale), kõikidele hiinlastele ja venelastele igal USA territooriumi ruutkilomeetril ja nüüd ka kõikides Indo-Vaikse ookeani piirkondades võib muidugi nimetada ka poliitikaks, kuid samuti ka massihüsteeriaks. Ja kes selle hüsteeria pealt teenivad — näiteks Aasia valitsused, kes naudivad rõõmuga võimalust valida Hiina ja Ameerika raha vahel.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
kaubandussõda, poliitika, kaubavahetus, partner, majandus, Indo-Vaikse ookeani tsoon, Indo-Pacific, Mike Pompeo, Donald Trump, Hiina, USA

Peamised teemad