10:08 18. Juuli 2019
Kuula otse
  • USD1.1215
  • RUB70.4625
Kuidas ohtliku mängu vastu võidelda, illustreeriv foto

Alaealised lähevad Eestis terveks ööpäevaks kaduma: kuidas ohtliku mängu vastu võidelda

CC0 / Pixabay
Eesti uudised
lühendatud link
21710

Sputnik Eesti uuris asjatundjatelt, mis tõukab alaealise selliseid mänge mängima, nagu selleks on "Kaduda 24 tunniks", kuidas peaksid lapsevanemad sel puhul käituma ja kas last tuleb säärase teo eest karistada.

TALLINN, 12. juuli — Sputnik, Ilona Ustinova. Eesti politsetöötajail on sel aastal tihtilugu tulnud uurida ohtlikus mängus kaasa lüüa otsustanud alaealiste kadumisjuhtumeid. Nagu Eesti meedia on kirjutanud, seisneb mängu mõte selles, et 24 tunniks jäljetult ära kaduda.

Sputnik Eesti uuris asjatundjatelt, mis on alaealiste sedasorti "meelelahutuse" põhjuseks ja kas neid tuleks selle eest karistada. Psühhologi ning psühhoterapeudi Olga Pahhomova sõnul tahavad teismelised, kes sellistes eluohtlikes "väljakutsetes" kaasa löövad, endale tähelepanu tõmmata, tunnetada oma tähtsust või eakaaslastest üleolekut, närvikõdi ja adrenaliinilaksu.

Neil, nagu ka väikelastel, kes esmakordselt surmast kuulevad, ilmneb tõrjereaktsioon selle suhtes, et juhtuda võib midagi pöördumatut. Alles koos vanusega tekib kogemus ja mõistmine, et kõik inimesed on haavatavad, selgitas Pahhomova.

"Mõnedel täiskasvanutelgi esineb teatud neuroosivorm, mille korral inimesele tundub, et kui ta väga kõvasti püüab, siis läheb tal kõik õnneks, õnnestub mis iganes. Kaovad piirid tegelikkuse ja väljamõeldu vahel," lisas ta.

Psühholoogi hinnangul muutuvad alaealised välismõjudele kõige haavatavamaiks 12–15-aastaselt, kui neis tärkab mässuvaim. Kusjuures tõukeks sellistele mängudele nagu "Kaduda 24 tunniks" ei pruugi alati olla ebakõlad perekonnas.

"Vahel juhtub ka kõigiti korralikus perekonnas, kus pole joomist ega vägivalda, et teatud ikka jõudes ilmutab laps tahet kogu maailma, süsteemi, oma haavatavuse vastu mässu tõsta," ütles Pahhomova.

Alaealisel, jätkas ta, tärkab soov tunda ennast eakaaslaste kõrval erilisena, saada "täheks", suhtlusvõrgustikes võimalikult palju laike koguda.

Esineb ka juhtumeid, mil laps, keda pisikesest peale on peres ümbritsetud hoolitsuse ja tähelepanuga, küsib järsku: kas mind armastatakse ainult siis, kui ma olen hea ja tubli, või armastatakse mind ka pahana?

Olga Pahhomova sõnul saavad lapsevanemad oma last kaitsta igasugustes ohtlikes "väljakutsetes" kaasalöömise eest, kui perekonnas on loodud usalduslik õhkkond. "Kui peres räägitakse üksteisega südamest südamesse ja vanemad aktsepteerivad lapse tundeid, siis ei tekigi lastel huvi sääraste mängude vastu, kõik nende vajadused on rahuldatud," rõhutas psühholoog.

Peaasi, et on elus

Üks vabatahtliku kadunud inimeste otsingute ühingu Iga Elu asutajaid Aleksei Neprimerov tunnistas Sputnik Eestile, et kuuleb säärasest mängust esimest korda. Samas rõhutas ta, et juhul, kui saabub appikutse kadunud lapse otsinmiseks, ei jää keegi ootama, kuni selgub, kas tegemist on "naljaga" või mitte.

Kunagi ei tea, kas laps on enesele mingi mure pähe võtnud või on ta tõesti hätta sattunud," märkis Neprimerov. Tema sõnul reageeriks ta rahulikult sellelegi, kui lõpuks selgub, et vabathtlikud otsisid taga teismelist, kes oli lihtsalt otsustanud ohtlikus "väljakutses" kaasa lüüa.

Las politsei karistab

Mängu puhul, kui laps võtab nõuks terveks ööpäevaks ära kaduda ja seeläbi oma lähedaste reageeringut kontrollida, ei maksa lapsevanematel teda karistada, arvab prühholoog Olga Pahhomova. Kui otsingutega on liitunud politsei, siis tuleb kindlasti jätta see võimalus korrakaitsjate hooleks.

Psühholoog on veendunud, et kui lapsevanemad avaldavad soovi avaldus tagasi võtta, paluvad last mitte karistada, siis võtavad nad ise sellega alaealiselt võimaluse oma tegude tagajärgi aduda.

Tema sõnul tuleb tekkinud olukorra põhjuse väljaselgitamiseks just lapsevanematel psühholoogi poole pöörduda, mitte last spetsialisti vastuvõtule tirida. "Nähtavasti on nad midagi kahe silma vahele, märkamata jätnud. Võib-olla polnud neil aega, teadmisi, ettekujutust sellest, kuidas ise käituda, reageerida, kuidas lapsega suhelda," lausus Pahhomova. Ta lisas, et laps tuleb psühholoogi jutule viia vaid sel juhul, kui laps ise sellega nõus on.

Eluohtlikud "meelelahutused"

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, on Eesti lapsed korduvalt osalenud eluohtlikes "mängudes", mis levivad interneti kaudu üle kogu maailma.

Mingil ajal kogus näiteks tuure "väljakutse", kus teismelised hammustasid või koguni neelasid pesupesemise geelkapsleid. Kusjuures seda kõike tehti kaamera ees, teatepulga sõpradele edasi andes. Paljud said tõsise mürgistuse.

2017. aastal jõudsid Eestisse niinimetatud "surmagrupid", kes levitasid sotsiaalvõrgustikes teavet mängudest "Jookse või sure" ja "Sinivaalad". Esimese puhul pidid noorukid sõitvate autode eest põiki üle tee jooksma, teises täitma neile saadetud ülesandeid, millest viimaseks oli enesetapp.

Samal teemal

Uuring: iga kolmas Eesti laps on vaadanud veebis seksiklippe
Iga üheksas laps on internetis suhelnud võõra täiskasvanuga
Eesti lapsed kogevad internetiohte vähem kui eakaaslased Euroopas
Lapsed ei julge veebis tekkinud muredest rääkida
Miks noored lasteabitelefoni poole pöörduvad
Grooming: veebis toimuv lastejaht
Tagid:
oht, arvutimäng, Eesti, noored

Peamised teemad