12:30 02. Aprill 2020
Kuula otse
  • USD1.0936
  • RUB86.4750
Sündmused ja kuupäevad
lühendatud link
Sõja portreed (23)
62 0 0

Eesti Sputnik jätkab eriprojekti „Sõja portreed” raames mälestuste avaldamist inimestest, kes võtsid osa Teisest maailmasõjast või olid selle tunnistajad.

TALLINN, 22. aprill — Sputnik. Sergei Kurtšin saatis Sputniku "Sõja portreede" kollektsiooni kirja meenutusega oma vanematest, kes kohtusid sakslaste sõjavangidena.

Minu isa Ivan Vassiljevitš Kurtšin, sündinud 1922. aastal, läks rindele üheksteistaastaselt. 1943. aastal sattus ta vangi. Meie peres ei olnud kombeks sõda ja vangipõlve meenutada, seetõttu tean sellest vähe.

Иван Васильевич Курчин.
© Фото : из личного архива семьи
Ivan Vassiljevitš Kurtšin.

Palju hiljem sain erinevatest allikatest teada ka sellest, et mu ema oli pärast tema kodulinna Velikije Luki okupeerimist saadetud tööle Saksamaale. Seal töötas ta mingis linnuvabrikus. Minu ema, Taissija Senigova (hiljem Kurtšina) käis koos teiste samas linnuvabrikus töötanud naistega öösiti salaja vangilaagrisse toitu viimas, visates üle kõrge tara toidupakikesi meie sõjavangidele.

Курчина Таисия Гавриловна.
© Фото : из личного архива семьи
Taissija Gavrilovna Kurtšina.

Nagu hiljem selgus, oli selles laagris ka minu isa, kuid mu emaga nad tol ajal teineteist ei tundnud. Laagrist põgenenud, peitis mu isa end koos teiste sõjavangidega sellesama linnufarmi abihoonetes. Seal pimedas, keset majapidamisriistu ta leidiski minu ema.

Курчина Таисия Гавриловна.
© Фото : из личного архива семьи
Taissija Gavrilovna Kurtšina.

Kuidas ja millega see põgenemine lõppes, ma ei tea, kuid tean seda, et mu ema sai pärast väga karmilt karistada: teda peksti rauast kettidega ja olles vaid kahekümneaastane, läks ta üheainsa ööga peast halliks.

Иван Васильевич Курчин (слева) с сослуживцами.
© Фото : из личного архива семьи
Ivan Vassiljevitš Kurtšin (vasakul) koos töökaaslastega.

Pärast sõda said mu isa ja ema kokku, neil sündisid mu vennad ja mina. Mu vanemad tulid Eestisse elama viiekümnendate aastate algul. Isa teenis eriside asutuses, vedas diplomaatilist posti. Hiljem määrati ta tervislikel põhjustel reservi ja töötas postiteenistuses raamatupidajana.

Niipalju kui ma mäletan, see on umbes möödunud sajandi viiekümnendate aastate lõpust, suutis ta kõndida vaid kepi najal ja hiljem liikus ringi ainult ratastoolis.

Сергей Курчин с санками. 1960 год.
© Фото : из личного архива семьи
Sergei Kurtšin.

Ta suri 1972. aastal Tallinna haiglas ja on maetud Liivakalmistule.

Mõne aja eest sain internetiportaali „Unustatud polk"ja kampaania „Autasu otsib kangelast" kaudu teada, et minu isa oli Suure Isamaasõja ajal seersant ja teenis 254. laskurdiviisi 936. jalaväepolgu relvakomandörina.

1943. aastal autasustati teda Punatähe ordeniga, kuid autasu vastu võtta ta ei jõudnud, kuna sattus vangi. Isa ordenit ei ole mul õnnestunud kätte saada, sest mul ei ole temast säilinud mingeid dokumente peale sissekande minu sünnitunnistusel, kus isana on kirjas Ivan Vassiljevitš Kutšin ja ema — Taissija Gavrilovna Kurtšina.


 

Teema:
Sõja portreed (23)

Peamised teemad