16:12 30. Oktoober 2020
Kuula otse
  • USD1.1704
  • RUB93.0481
Sündmused ja kuupäevad
lühendatud link
Tšernobõli tuumakatastroof (13)
35960

Ilmar Kikkas viibis Tšernobõli AEJ eraldustsoonis vaid mõne korra, kuid tema osaluseta ei olnud polgu tegutsemine päästetsoonis võimalik: kütuseteenistuse ülemana vastutas ta 1986. aasta suvel eraldustsoonis töötavate masinate kütusega varustamise eest.

TALLINN, 23. aprill — Sputnik. 1985. aastal astus Ilmar, selleks ajaks juba Nõukogude armee reservleitnant, Tartu Ülikooli kaugõppesse psühholoogiat õppima. Kaugele ta oma õpingutega ei jõudnud — 8. mail 1986, poolteist nädalat pärast avariid Tšernobõli AEJ-s, helistati talle sõjakomissariaadist ja paluti kohalikku sõjaväeossa ilmuda.

Sellest, et tuleb minna Tšernobõli, sai ta teada kohapeal. Väeosa territoorium kihas juba Ukrainasse saadetavatest sõjaväelastest ja reservistidest. Ilmari ilmudes sai väeosa koosseisutabelis täidetud ka kütuseteenistuse ülema ametikoht.

Чернобыльская аэс
© Sputnik / Василий Литош
Tšernobõli aatomielektrijaam.

Selline määramine sai võimalikuks tänu aasta varem läbi käidud kordusõppusele, kus tehnikakaugele reservohvitserile omistati uus sõjaline eriala. Ja see uus eriala saigi järgnevaks kolmeks kuuks tema peamiseks teenistusülesandeks.

Reaktorit 30 kilomeetri raadiuses eraldav okastraataed sööbis mällu kogu eluks. Väeosa telklinnak jäi sellest "surnud tsooni" eraldavast okastraataiast vaid 100 meetri kaugusele. Polgu isikkoosseis sõitis iga päev teisele poole seda aeda päästetöödele. Ilmari mure oli hoolitseda, et masinatel jätkuks kütust tööle sõita, päev otsa tööd teha ja õhtul tagasi laagrisse jõuda, nii et paak keset metsi ja soid tühjaks ei saaks.

"Sõda nagu sõda ikka, ainult et vaenlast polnud ei näha ega kuulda…" meenutab Ilmar.

Autojuhid pelgasid mitte ainult radiatsiooni

Kütust veeti lähimast naftabaasist väeossa iga päev kümnete tonnide kaupa. Enamik polgu autojuhtidest olid eilsed nõukogude transpordiettevõtete autojuhid. Juri Andropovi valitsemisest polnud palju aega möödunud. Autojuhid olid harjunud tsiviilelu kütuse kulunormidega. Sõiduolud olid aga viletsad, kütust kulus palju. Tangitavat kogust jälgiti piinliku täpsusega, liitri-paari vähemtankimise pärast läks tihtipeale jagelemiseks. Sellepärast tundus kütus olema vähemalt samasuur probleem, kui radiatsioon. Tegelikult kehtisid kohapeal aga sõjaaja kütuse kulunormid, mis olid salastatuse pärast teadmata, kuid tegelikult tsiviilnormidest pea kaks korda suuremad.

Ильмар Киккас.
из личного архива Ильмара Киккаса
ILmar Kikkas.

Bürokraatliku masinavärgi tähtsa mutrina muutus ta mõnigi kord kahtlusaluseks, küllap ta mingit kütuseäri ikka ajab. Ja võimalusi oli tõepoolest. Ükskord järjekordselt kütuseveokite kolonniga naftabaasist väeosa laagrisse sõites avastas ta õudusega, et ühe kütuseveoki kohta on dokumendid vormistamata jäänud. Hoobilt oli tekkinud 4 tonni liigset arvel mitteolevat kütust, tolleaegse tsiviilelu mõistes terve varandus. Tema aga sõitis naftabaasi tagasi ja palus puuduvad saatelehed vormistada. Kuuldused jõudsid ka osabisti kõrvu (sõjaväes julgeoleku tagamisega tegelev eriosakond). Pärimise peale sai ta enese kaitseks vastata vaid, et kas te olete siit 50 kilomeetri raadiuses näinud siin mõnd tsiviilsõiduautot, kelle juhile ma siis seda oletatavat varastatud kütust kasvõi teoreetiliselt müüa oleks saanud? Ja tõepoolest, müüa poleks seda sealkandis olnud eriti kellelegi.

Tagalarotina polnud tal 30-kilomeetrisesse eraldustsooni eriti asja. Kui selline vajadus oligi, polnud varustustabelijärgsetest kaitsevahenditest puudust, respiraatoreid oli lademetes, individuaalne dosimeeter (ilmselt isegi välismaist päritolu) tolknes vöörihma küljes nagunii. Mingi aeg kästi isegi erimaterjalist keemiakaitsevormi kanda (mitte segamini ajada kummist kaitseülikonna, nn "kondoomiga"), iseasi, mis neist kõigist tolku oli.

"Juhtkonnal võttis aega, enne kui aru saadi, et kaitse keemiarelva ja radiatsiooni vastu ei ole päris üks ja seesama. Alles pärast seda, kui mehed pidevast keemiakaitse vormide kandmisest kärna hakkasid minema, võisime uuesti puuvillastes "hebeedes" käia," räägib Ilmar.

Radiatsioonifoon oli väga erinev

Kunagi väljaõppel joonistasime kaartidele vorstikujulisi radiatsioonitsoone sõltuvalt tuumaplahvatuse hetkel puhuva tuule suunast ja tugevusest. Tuli välja, et tegelikult ei levi radioaktiivne saast sugugi "vorstikujuliselt". Läksid kord polgukomandör ja keemiaohvitser töötsooni luurele. Mõõtsid tare ja viljapuuaeda selle ümber, polnudki radiatsioonitase väga hull. Tegid suitsu. Ja oli neil vaja mõõteriist vastu kõrvalolevat pehkinud kändu panna. Seier hüppas põhja ja signaal hakkas kõigest jõust ragisema. Ohvitserid viskasid oma suitsud kus seda ja teist ja kadusid nii kiiresti, kui jalad võtsid.

Kellel koduigatsus väljakannatamatuks muutus, võis lasta end reaktori katusele tööle saata. Töö oli lihtne: sõdur jooksis mööda redelit jaama katusele, haaras seal suvalise kamaka, viskas selle üle katuseserva alla ja jooksis redelit mööda alla tagasi. Enam-vähem ühe minutiga oli lubatud radiatsioonidoos käes ja edasi võis laagris kodusõiduvõimalust ootama jääda.

Mingil ajal tuli käskkiri, et teatud kategooriad reservväelasi tuli koju lasta. Üheks selliseks seltskonnaks olid õppurid. Et ka Ilmar oli Tartu ülikooli üliõpilane, sai temagi peagi, augustikuu alguses tulema. Ülikool aga jäigi tal teist korda lõpetamata, psühholoogi temast ei saanudki.

 

 

Teema:
Tšernobõli tuumakatastroof (13)

Peamised teemad